Rannal õitseb kibuvits - Erik Tohvri

Скачать книгу

tema oli kogu aeg iga sõna hoolega kuulanud ja tähele pannud.

      Rahvas naeris, see oli nagu sõõm värsket õhku, mis igavaks muutunud kuulamisele vaheldust pakkus.

      „See’p see on, kalamehe elu – öösel peab võrkudega mässama ja päeval veel koosolekul istuma!” kiitis keegi, jälle muidugi tagareas istujatest. Partorg jättis seekord oma manitsuse hammaste taha, kokkutulnuid tabas vaid tema rahulolematu pilk. Ilmselt oleks ka tema tahtnud, et tüütu koosolek kiiremini lõpeks, temale oli tähtis vaid see, et põhikiri vastu võetakse ja kolhoosile juhatus valitakse. Sellega oleks tal partei poolt antud ülesanne täidetud ja ta võiks sellest maakonna parteikomiteele rahuldustundega ette kanda.

      Ettelugemine lõppes.

      „Kas on kellelgi küsimusi või ettepanekuid?” küsis partorg nõudvalt.

      Ei olnud küsimusi ega ettepanekuid, hiljutine küüditamine oli kõigil veel liiga selgesti meeles, et end kahtlejana nähtavaks teha. Kes ei ole meie poolt, on meie vastu – see oli punavõimu üldtuntud juhtlause ning selle võimu hammaste vahele ei tahtnud keegi sattuda.

      „Ei ole? Nüüd valime viieliikmelise juhatuse ja juhatus ise valib enda hulgast kolhoosile esimehe! Palun esitada kandidaate!”

      See protseduur kulges küll üle kivide ja kändude, aga sai lõpuks ometi tehtud. Jaaniku Albert valiti juhatusse, keegi oli ka Kiviaia Aadu kandidatuuri nimetanud, aga see oli rohkem naljaks öeldud. Teadsid ju kõik, et Aadu on küll sõnaosav hambamees, aga laisk nagu lestakala, kes ainult ühel küljel magamisest lapikuks on vajunud.

      „Nii! Nüüd on vaja kolhoosile nimi valida! Palun esitada ettepanekuid!”

      Ettepanekuid ei olnud, ainult Aadu sosistas, seekord küll üsna vaikselt:

      „Paneme – „Suur Punane Kala!””

      „Kui teil nime kohta ettepanekuid ei ole, siis ma pakuksin „Stalinlik Mõte”!” ütles teine linnameestest, kes seni vait oli olnud. „On teada, et seltsimees Stalin on kalurite käekäigust väga huvitatud.”

      Ettepanek pandi hääletusele. Vastuhääli ei olnud.

      Albert ja Aadu sattusid koos kodu poole astuma, neil oli poole kilomeetri jagu ühist teed.

      „Et nüüd tehti meist kolhoosnikud,” aasis Albert. Piiri tagant toodud laensõna oli siiamaani rohkem pilkena kõlanud, lorilaulu vaesest Venemaa kolhoosnikust teadis igaüks. Poliitiline terror aga hakkas kõiki üha enam ahistama, inimesed olid kinniseks ja vaikivaks jääma sunnitud. Nõukogude kord oli juba algusest peale üles ehitatud sundusele, mis kõiki vaid pärivett ujuma kohustab. „Räägitakse, et kalurikolhoosides pidi elu siiski natuke lahedam olema kui põllumeeste oma, hea seegi! Ega kalu keegi hakka ükshaaval üle lugema, oma pere jaoks saab mõne ikka kõrvale panna.”

      Tõepoolest, kolhooside loomine oli maainimestele enneolematu viletsuse ja vaesuse kaasa toonud. Aga käsk uut moodi elama hakata tuli kõrgelt ja kaugelt, kohalikel puudus võim sellele vastu hakata.

      „Nojah, kolhoosnikud oleme küll, aga meil pole ju traktorit,” arvas Aadu.

      „Mis sa traktoriga? Paate välja tõmmata või?”

      „Ähäh… Kolhoosis pidid ju kõik kõrvuti magama ja traktor tõmbab ööseks teki peale! Ega meiegi enam teisiti saa.”

      Albert ei läinud naljaga kaasa. Ühelt poolt oli koosolekul toimunud valimine küll sundkorras läbi viidud, aga teisest küljest talle ikkagi mingi kohustuse külge kleepinud ja mehe mõte liikus teisi radu pidi.

      „Hea seegi, et nad vähemalt Kaarepi paadi lubasid tagasi tuua! Kui Vene piirivalve paate pooleks saagis, jäeti ju Kaarepi Reinu oma terveks, aga võeti ära, et sel mootor peal, neil endil hea sõita.”

      „Eks nad sellepärast saagisid, et Vene valitsusel oli suur hirm! Kartsid, et hakatakse jälle ära üle mere kippuma! Nad ei osanudki muud teha kui saag sisse ja paadid pooleks. Aga näe – minul oli sellest natuke kasu ka, ajasin pooliku paadi püsti, panin vana sealauda ukse ette ja sitamaja missugune!” irvitas Aadu. „Uksele tegin punase risti, mina kutsun seda nüüd punanurgaks.”

      „Pärnus pidi Seileri vabrik jälle paadimootoreid tegema, äkki saaks sealt mõne kätte… Aga praegu polegi siin korralikku paati, mis suurt merd kannaks! Peab uurima, kus neid tehakse ja mis see maksta võib.”

      Teeharu lahutas meeste arutelu, Aadu pööras oma tare poole ja Albert lisas sammule pikkust juurde. Kui ta noores eas Jaanikule koduväiks oli tulnud, oli see koht oma eraldatusega talle just meeldinud, aga sedamööda, kuidas turjale aastaid lisandus, hakkas ka eraldatus omajagu häirima: poodi oli pikk maa, see asus küla teises servas. Ning kui oli vaja hobust või mõnda tarberiista laenama minna, tuli jälle kilomeeter või kakski maha kõndida. Külas oli alati nii elatud, et naabrid teineteist aitasid ja mitme peale ühiseid põllutööriistu ostsid – põldu oli kaluritel vähe ja hobuseidki kogu küla peale vaid kolm.

      Jaanikule lähenedes mehe mõtlik ilme aga selgis – juba kaugelt paistis silma heledapäine plikatirts, kes õues seamollis kõvera kapsarauaga kartuleid hakkis.

      „Mis sa siin… niiviisi?” küsis Albert.

      „Liine käskis! Ütles, et igaüks peab tööd tegema!”

      Kõnelust kuuldes ilmus perenaine ise uksele ja Albert ütles etteheitvalt:

      „Mis sa teda siis nii… Teeb endale veel häda külge!”

      „Sina hoiaks seda plikat muidugi vati sees! Aga temast peab tööinimene saama!” Liine heitis mehele pahura pilgu ja läks majja, ju tal oli seal mõni toimetus pooleli jäänud.

      6

      Hommikul kummalise häälitsuse peale ärganud, ei taibanud Evald kohe, kus ta maganud oli. Mehele tundus, et keha on juba ärkvel, aga vähemalt osa ajust magas edasi, nagu tahtes poolelijäänud magusat äraolemist jätkata. Silmad olid küll ümbrust seletama hakanud, aga see tundus hoopiski võõras – Pikkpõllu lakas ta ei olnud, valgus tuli teiselt poolt, pealegi oli siin otsasein palju hõredam ja äsja tõusnud päike joonistas heinavirna kenasti triibuliseks. Ka heinavirn oli siin teistmoodi, kõrge, peaaegu katuseharjani. Pikkpõllul olid heinad aetud madalasse vaalu, kuhu mehed olid igaüks endale aseme teinud. Külmal ajal magasid elektrimehed autosoojakus, seal oli elektriküte ja igal mehel oma kitsas koiku, aga need olid kahekaupa teineteise kohal ülestikku; selle umbse tikutoosi kõrval tundus suvine heinalakas magamine lausa paradiisina.

      „Ee-vald!” kostis nüüd juba selgesti ja hetkega oli mehe aju ärkvel. Eelmise õhtu pildid ja sellele järgnenud sündmused kerisid end kibekähku silme eest läbi, nagu oleks keegi televiisori sisse lülitanud.

      „Ja-jaa, ma olen üleval!”

      Lakaluuk kriuksatas ja Saima ilmus redelit mööda tõustes nähtavale.

      „Sa tahtsid ju tulla õngi välja võtma… Kell on juba kuus!” Naise toonis oli tilluke etteheide. „Või lähen ma üksinda?”

      „Ei, oota, ma kohe!” Evald viskas teki pealt ja oli sedamaid püsti. „Õhtul sai kaua jutustatud, nüüd jäi uni pikalt külge,” vabandas ta end kähku riidesse ajades. Siis meenus talle, et õngede järele tuleb nagunii vette minna, ja mees võttis pikad püksid uuesti jalast. Saima oli lakaluugilt kadunud, ootas Evaldit, käsivarrel linasest riidest kalakott, mis nagu räsitud majaga ühtemoodi olla tahtes oli mitmest kohast lapitud.

      Eesminejast jäi hommiku kastesesse rohtu tume jäljerida. Metsa kohale tõusnud päikese paistel lõid krooklehtedele kogunenud kastepiisad kristallhelvestena sillerdama, nagu oleks öösel keegi nendele helmeid puistanud. Eemal mere kohal kisasid kajakad, nende hõigetesse sekkus tiirude üksikuid kriiksuvaid kiljatusi. Merelt puhus kerge tuul, mis pani teeäärsete kaskede allarippuvad oksad tabamatus rütmis liikuma.

      „Ilus on sul siin elada,” arvas mees, aga sõnade sisu eessammujani ei jõudnud. Siiski aeglustas Saima kõndi.

      „Mis sa…?”

      „Siin on ilus elada!” kordas mees valjemini. Nüüd

Скачать книгу