Rannal õitseb kibuvits - Erik Tohvri

Скачать книгу

kui vanamutt ära suri, müüsin teised maha, jäi vaid üks lehm,” seletas naine.

      „Vanamutt? Siis… ema või?”

      „Polnud ta mulle mingi ema! Minu ema-isa viidi Siberisse ja sinna nad jäid. Pole neist õhkagi kuulnud, eks on ammu surnd. Vanamutt võttis mind kasvatada, siis oli Albert ka veel elus… Mutt oli vist kuidagi minu isa sugulane, aga mina ei tea, mismoodi…”

      Päike oli loojunud ja suveöine hämarus hakkas maad võtma, aga kaks hiljuti tutvunud inimest seisid endiselt kaevuteel vastamisi ja rääkisid.

      „Nüüd eladki üksinda?”

      „Kus ma’s üksinda, ütlesin ju, et plika on ka! Üksi oleks igav elada.”

      „Miks sa mehele pole läinud?”

      „Kust neid õigeid mehi võetakse, siinkandis on kõik joodikud! Vanemad on oma eitede küljes ankrus ja noored lakuvad mis hirmus. Joodikut ma ei taha!”

      „Nojah…” Mõne oled endale ikka ligi lasknud, ega see plika sul pühast vaimust ei tekkinud, oleks Evald öelda tahtnud. Miks just nii, seda poleks ta vist põhjendada osanudki, aga ta tundis korraga mingit sõnulseletamatut armukadedust. Saima tundus lihtne, aga otsekohene ja usaldav tüdruk olevat, mõni nolk kasutas teda lihtsalt ära… Alatu sell niisugune!

      „Sul on vist kõht tühi kah?”

      „Ei, mis ta… Ma enne mere äärde tulekut sõin,” valetas Evald. Talle hakkas vastu, et Saima oma ilmselt napist toiduvarust midagi tema peale kulutama peaks. Ja üldse suhtus ta võõrasse toitu umbusaldusega.

      „Siis on hästi, ega mul polekski muud pakkuda kui lõunast kalasousti. Paar kartulikribalat jäi ka järele.”

      „Ei-ei, ma olen söönud,” kinnitas mees. „Aga lakas magada, jah… Ükskõik missugune lakk, kas siin või Pikkpõllul. Kui ainult mingi tekiräbala peale saaks.”

      „Saad, ja palaka alla kah, neid jäi mutist hulgim järele. Ma kohe toon, roni sina aga üles!” Naine kadus hämarusse, meest aga valdas aina suurenev erutus. Ta polnud vallutaja tüüpi, aga ootamatult tekkinud olukord oli ta mingisse teise reaalsusesse paisanud, lausa pakkudes ilmset võimalust keelatud vilja maitsta. Mitmesugused ahvatlused saadavad inimest läbi kogu elu, suurem osa neist kuulub taunitavate või koguni keelatute hulka… Aga on ka neid ahvatlusi, mille kasutamata jätmine hiljem korvamatu kahetsuse toob – näed, oli võimalus, aga sina…

      Mees istus lakauksel, kõlgutas jalgu ja vaatas loojanguvärve. Siia kõrgele paistis ka mere sinakashall, kohati tuhmilt sätendav veepeegel hästi kätte. Kuskil kaugel häälitses üksik kajakas.

      Siis tuligi Saima kaenlatäie riietega – paar voodilina ja kodukootud villane saanitekk.

      „Võta vastu!” Naine astus redelile ja küünitas rõivakimbu mehele.

      „Aitäh, aga… Seal on vist pime, ma ei leia, kuhu pugeda…” seletas Evald riietesületäit vastu rindu surudes ja neelatades, sest ta tundis, et ümberringi valitsev lummus on ta vastupanu murdnud. „Äkki sa juhatad?”

      „Mine sinna paremale poole, seal on madalam…” ütles naine viivitades. Ka tema hääletoon oli muutunud, kummaliselt murduv, kõikudes sosistamise ja üllatavalt madalaks muutuva tämbri vahel. Kogu situatsioon oli kuidagi ebareaalne, isegi müstiline.

      „Ahah… Aga sa ehk tuled ja näitad…”

      Saima hoidis kõvasti redelist, nagu iseendaga võideldes ja sellelt tuge lootes. Astus siis sammukese allapoole.

      „Küll sa leiad ise…” ütles ta hetkeks kõhklevalt seisatades ja ronis siis kiiresti alla, nagu põgeneks iseenda eest. „Peab magama minema, hommikul vara tõusta!”

      „Hommik on veel kaugel,” tingis mees. „Tule korrakski üles!”

      Naine jäi seisatama. Näis, et ka tema ei tahaks ära minna.

      „Korraks võin ju tulla… Aga ära mõtlegi, et hakkad mulle titte tegema, mul üks juba on!”

      5

      Vallast tulnud käskjala sõnum oli Kiviranna kaluripered Kaarepi ruumikasse elutuppa kokku kutsunud. Punavõimu käsku ei saanud tähele panemata jätta, kõigil oli äsjane küüditamine veel hästi meeles ja sellepärast olid kohal kõik peale laste ja mõne põdura vanakese. Kaarepite suur söögilaud oli köögist peretuppa taritud ja seina äärde seatud, sellele oli laotatud punane lina ja nüüd istusid laua taga seljaga vastu seina tähtsad vallaametnikud: partorg, täitevkomitee esimees ja nende kõrval kaks linnast tulnud, siinmail tundmatut tegelast. Koosolekust osavõtjate jaoks olid kiiruga kokku klopsitud hööveldamata laudadest pingid; nendele mahtus istuma paarkümmend kohalikku elanikku, kes ennast koosoleku algust oodates ilmselt ebamugavalt tundsid ja poolihääli vaid üksikuid repliike vahetasid. Niiviisi külarahvaga vastastikku istumine polnud arvatavasti ka asjameestele meeltmööda, nemad vältisid pinkidel istujatega silmsidet ja püüdsid tegevust leida, sirvides laual olevaid pabereid.

      „Ega enam pole vist kedagi tulemas?” küsis partorg otseselt kellegi poole pöördumata ja sellepärast jäi tal ka vastus saamata. See oli nooremleitnandi auastmes mees, sõja kaasa teinud ja paar aastat tagasi demobiliseeritud. Ta kandis paguniteta sõjaväekuube ja säärsaapaid, oli umbes neljakümneaastane ja pärit valla teisest servast, nime poolest küll kuuldud, aga nägupidi siinmail tundmatu. „Kui on kõik kohal – hakkame siis peale!”

      Valla esimene mees noogutas, ka temale oli amet uus ja harjumatu ning niiviisi rahva ees olemine kogunisti võõras. Külapuusepana oli ta neljakümnendal aastal proletariaadi hulka arvatud, uue võimuga usinasti kaasa jooksnud ja Saksa okupatsiooni ajal aastakese vangilaagris turvast lõiganud – seda oli küllalt, et mees partei poolt uueks vallavanemaks ehk nüüdse nimega täitevkomitee esimeheks soovitada. Ka see pidi ajutine nimi olema, juba liikusid jutud, et vald kaotatakse hoopis ja selle asemele tuleb kummalise nimega moodustis – külanõukogu.

      Mundris mees ajas end püsti.

      „Seltsimehed!” ütles ta nooremleitnandi kiledavõitu komandohäälel. „Täna on Kiviranna külas ajalooline päev, me oleme selleks kokku tulnud, et asutada uus ja nõukogulik ettevõte – kalurikolhoos! Järgmiseks on sõna seltsimees…” Linnamehe nimi oli kõnelejal meelest läinud ja ta vaatas abitult kõrvalistuja poole, kes selle peale omakorda püsti tõusis, end tutvustas ning hakkas päheõpitud kõnet soravalt esitama. Rääkis pikalt ja põhjalikult, kuidas nüüd, nõukogude korra viljastavates tingimustes, kalurite elu õitsema hakkab ja rikkus lausa robinal uksest-aknast sisse tuleb.

      „Ka kalad kasvavad nüüd poole suuremaks!” sosistas Kiviaia Aadu enda kõrval istuvale Jaaniku Albertile kõrva. Aadu oli külas tuntud hambamees, kelleta iga siin peetud pulm, varrud või isegi matus kuidagi poolikuks jäi, sest tema oskas ka kõige hallimas ja igavamas olukorras mõne vaimuvälgatusega välja tulla. Paraku ei suutnud Aadu Kaarepi peretoas oma sosinat küllalt taltsutada ja öeldust said osa ka kõrvalistujad. Sellest tekkis rahva hulgas üldine naerumühatus.

      Partorg koputas rahulolematult pliiatsiotsaga vastu lauda.

      „Palun vaikust!” ütles ta nõudvalt ja linnamees rääkis edasi. Lubas kaluritele mootorpaate ja seisevnootasid, rääkis, kuidas Nõukogude Liidus traalidega kala püütakse ning et seal elavad kõik kalurid jõukalt.

      „Meil pole siin korralikku sadamatki, paadid seisavad niisama lautris! Needki viletsad, mis piirivalve terveks jättis,” kohmas keegi tagapool istuja öelda.

      „Kolhoosis saab teil küllalt jõukust olema, et oma sadam ehitada! Panete isegi majaka püsti, et pimedas kodutee üles leida!” lubas linnamees lahkelt. „Aga nüüd ma tahaksin teile kalurikolhoosi näidispõhikirja tutvustada. Kuulake hoolega, siis saate teada, mis õigused ja kohustused teil olema saavad…”

      Jaaniku Albert püüdis etteloetavat jälgida, aga tekst oli pikk ja linnameeste koostatud, selles esines varem kuulmata juriidilisi mõisteid ja sekka hoopiski arusaamatuid kohti. Albert kuulas ja kuulas, aga tukk hakkas vägisi peale tulema – mees toetas pea käele ning jäi niiviisi küürakil,

Скачать книгу