LITMIR.BIZ

Скачать книгу

on vist parem muusikaline kuulmine, sellepärast.”

      „Mina pole eluaeg viisi pidanud! Kui koolis oli koorilaul, sain mina varem koju. Kah hea asi!” seletas mees kergendatult, ta oli teda vaevanud küsimusele vastuse saanud. Saima oli alles, elas sealsamas ja näis pealegi kõigiti tegus inimene olevat.

      „Mis me siis siin niiviisi üle aia, eks tule sisse! Ilus ilm, istume natuke õunapuu all pingil, ajame juttu.” Saima avas värava, Evald tegi küll mõtliku näo, aga allus kutsele. Mõlemad sammusid pingi poole. „Istu, ma kohe tulen…”

      Perenaine kiirustas toimekal sammul majja ja Evald vaatas talle järele, kuni naise undrukusaba ukse vahele kadus.

      Tema ei kannagi pikki pükse nagu tänapäeval suurem osa naisi, tuli mehele kohatu mõte. Kui vana ta nüüd olla võiks? Ilmselt hakkab varsti kuuekümneseks saama… Aga näeb selle vanuse kohta küllaltki hea välja, ja huvitav, et üldsegi mitte mõne tavalise külainimese moodi. Siin on kõik muutunud, nii talu kui ka perenaine, Saima ise võib-olla veelgi rohkem kui see maja…

      2

      Mees seisis madalas, vaevu hargini ulatuvas rannavees ja loopis spinningut. Ta oli veel noorepoolne, alles kolmekümneseks saanud, kehakatteks pooleldi märjad trussikud ja kerge riidest nokatsmüts, et mere kohale vajunud päikese eest silmi varjata. Iga viske puhul pingutusid päevitunud ülakeha musklid, et lanti vuhinal läbi õhu võimalikult kaugele saata; kui see mõnikümmend meetrit eemal vette platsatas, hakkas kalamees kerima. Kõrra-kõrra-kõrra… tegi tamiilirull, kerija pilk oli aga keskendunud sinnapoole, kus loodetav kala peibutust haarama pidi. Käsi keris tamiili rullile, mees ise oli aga kehastunud tähelepanu: kas nüüd näkkab? Kas see spinninguritva läbinud nõksatus tekkis vaid põhjarohtu hauganud landist või oli lõpuks ometi kala?

      Ei midagi, meri näis kalast täiesti tühi olevat. Üha enam tuli aga unnakidasid nendesse haakunud rohust puhastada ja mees loobus. Iga mõistlik inimene taipab, millal ettevõtmisel on mõtet ja millal mitte. Seekord kala lihtsalt ei olnud, mees sumas kaldale ja hakkas mööda kaldarada tagasi minema.

      Siis märkas ta vastutulijat – heledapäine sale noorik kandis puusal kasti, milliseid spinningumees oli ka varem näinud. Põhjaõnged… Kandja oli kasti all nõtkelt looka vajunud, kandam polnud nähtavasti kerge. Imelik, et noorepoolne naine niisuguse asjaga tegeleb, see on tavaliselt ju meeste pärusmaa!

      „Tere õhtust,” ütles mees. „Et kalale minek, jah?”

      Naine seisatas.

      „Ja teie juba tulete? Kala ei saanud?” vastas ta küsimusega.

      „Ei, meri on täiesti tühi!”

      „Eks jah, kui tuul sealtkandist…” Noorik heitis pilgu taevasse ja tunnistas pilvi, mis mehele midagi ei öelnud. „Täna on kõik kala sügavas.”

      „Aga põhjaõngedega arvate saavat?”

      „Mõne viu ikka.”

      „Angerja?”

      „Nojah. Eks mõni ahvenanolk tuleb kah, need ikka liiguvad.”

      „Kuidas te niimoodi, üksinda? Ja ilma paadita?” imestas mees.

      „Paadid on sadamas luku taga, kolhoosi omad kõik… Hea, et piirivalve lubab niigi käia! Ega ma sügavale, öösel tuleb kala randa.”

      „Nojah, eks minagi käisin kordonis küsimas, kas võib spinningut visata. Öeldi, et kuni päike üleval, võib!”

      „Eks nemad on peremehed… Mujal pidi olema liiv siledaks kraabitud, et oleks jäljed näha, kui keegi käib. Aga meil on kivine rand, siin liiva ei ole, siin nad passivad niisama peale.” Naine oli ootamatult jutukaks muutunud.

      „See on ju meeste töö, põhjaõngesid panna,” arvas spinningumees.

      „Kust neid mehi võtta… Aga kuidagi peab ju hinge sees pidama, eks meri aitab. Kartul ja piim on omast käest,” seletas umbes kahekümneviiene noorik, kohendas kasti puusal ja mehel oli aega teda silmitseda. Iludus ta just ei olnud, aga sümpaatne. Korrapärane nägu, veidi ülespoole nurkadega mandlisilmad, pleekinud linakarva juuksed vabalt õlgadele rippumas. Kehakatteks oli samamoodi pleekinud, punalillelisest sitsist lühike kleit.

      „Kas abi ei ole vaja?”

      „Abi? Mis abi?

      „Noh, neid põhjaõngi panna,” seletas mees.

      „Küll ma juba ise… Aga kui just aidata tahate, tulge kasti hoidma, siis ma saan paremini nööre harutada. Otsamärke panna on üksinda kõige raskem, kast on küll rihmaga kaelas, aga…”

      „Olgu, lähme! Kas on kaugele minna?”

      „Ei, näete – sinna, kus need roopuhmad hakkavad… Spinningu võite siia jätta, siin ei puutu keegi. Pärast korjate üles.”

      Mees tegi, nagu soovitatud, seejärel kõndisid nad veepiiril mööda kiviklibust randa, noorik eespool, mees tema järel.

      Ilusad jalad teisel… Üldse kõigiti proportsioonis naine. Kui juuksuri juurde viia ja korralikud riided selga panna, tuleks täitsa kihvt, mõtles mees. Metsalilleke… Või oleks õigem öelda – rannaroos, nagu siinkandis kibuvitsa nimetatakse?

      „Otsamärgid on siin põõsas.” Naine peatus ja pani kasti maha. Astus siis paar sammu rajalt kõrvale ja tõmbas põõsast kaks ujukitega keppi, lipukesed ja kivid ankrunööriga küljes. Liigutustest oli näha, et neid toimetusi oli ta tihti teinud. „Võtke siis teie kast, kui juba tulite! Mina…” Noorik takerdus korraks, teadmata, kas ja kuidas jätkata. Sammus siis vapralt vette, ise üle õla seletades: „Mina ei võtnud täna ujumisriideid, aga olgu!”

      Kas ta oleks siis päris paljalt läinud, kui mind siin poleks? mõtles mees ja upitas omakorda kasti puusale. See oli omajagu raske, niisuguse nääpsukesevõitu nooriku jaoks ehk liigagi. Aga küllap on ta harjunud.

      Nad sumasid vette, noorik ikka eespool. Kui vesi juba puusadeni tõusis, jäi eesmineja seisma.

      „Siit on paras alustada! Mis su nimi on?” küsis ta mehe poole vaatamata, ise emanööri otsalipu külge sidudes. Selle omainimeseliku küsimisega oli ta ühtäkki nende vahelt senise võõristusvaheseina lammutanud. Nii äkki, et see mehele isegi pealetükkivana mõjus.

      „Evald,” vastas too veidi kõheldes.

      „Mina olen Saima! Lapsest saati siin kaluriküla serva peal elanud, mina tunnen siin rannas iga kivi.”

      „Ahah… Aga mina olen siinkandis hoopis võõras. Elektrimees, me ehitame Kivirannale elektriliini. Saate teie ka valguse majja.”

      „Eks see oleks küll hea asi, aga siis pidi hakkama välk sisse lööma, seda ma kardan! Äkki oleks kindlam samamoodi petroolilambiga edasi elada,” seletas Saima emanööriheiet harutades ja seda jupiviisi vette lastes.

      „Mis te räägite, see on harv juhus, kui välk liini lööb. Seda küll ei maksa karta! Aga elektrist on palju kasu – peale valguse veel televiisor ja pesumasin ja…” Evaldil ei tulnudki rohkem elektrist tulenevaid hüvesid meelde, sest Saima öeldu oli teda tõeliselt šokeerinud. Mõelda, et tänapäeval, kahekümnenda sajandi kuuekümnendatel aastatel, ei osatagi elektrist puudust tunda! Hetkega asetus naine Evaldi liigitusskaalal hoopis madalale positsioonile, peaaegu primaatide hulka.

      „Mina olen harjunud ilma läbi saama, jäägu need vigurid linna- ja aleviinimestele! Aga valgust oleks küll vaja… Raadio mul on, pisike, patareidega.” Nüüd kõlas Saima toonis isegi omajagu uhkust. „Raadiot ma kuulan, kuuldemänge ja…”

      „Mhmh…” Evald noogutas, aga ei suutnud oma pettumust varjata. Hakkas isegi kahetsema, et oli võõra nooriku meeldivast välimusest end eksitada lasknud ja talle appi tulnud. Polnudki rannaroos, kibuvits, vaid samasugune ilmetu merihein nagu see, mis alatasa oli tema landi külge haakunud.

      Edasi töötati vaikides, kuni emanöör lõppes ja Saima seni järele veetud otsamärgi selle külge sidus.

      „Nii, ongi kõik! Hommikul peab

Скачать книгу