ТОП просматриваемых книг сайта:
Gort Ashryn III osa. Rahu. Leo Kunnas
Читать онлайн.Название Gort Ashryn III osa. Rahu
Год выпуска 2011
isbn 9789949475414
Автор произведения Leo Kunnas
Издательство Eesti digiraamatute keskus OU
Staabiveebel Zaitsev toimetas mu lahingupaarilise pea kallal väga hoolikalt ja ettevaatlikult. Tema mõõdetult täpsetest liigutustest jäi mulje, nagu poleks ta oma elus muud teinudki, kui raudoradega peakoludes sorkinud.
Minu töö oli talle instrumente ulatada. Imestasin hirmsasti, nähes, et verd ei voola, kui staabiveebel Zaitsev Toshiol peanaha lõhki lõikas.
„Mul on võime verejooksu peatada. See on üks põhjus, miks major Guo Sizhe usaldas selle operatsiooni mulle,” ennetas allohvitser mu küsimust.
„Kas te olete loovutanud kontrolli oma lihaste üle lahinguarvutile?” küsisin ikkagi.
„Jah. Muidu käiks see operatsioon mulle üle jõu,” vastas ta.
Jälgisin nagu lummatult, kuidas vana staabiveebel purustatud luutükke eemaldas. Aju tuli sõna otseses mõttes nähtavale. Seejärel tõmbas ta ajukoorest välja sinna tunginud imepisikese luukillukese ning puhastas kurrulise ajupinna hüübinud verest.
Ma ei tea, kaua see kõik aega võttis, sest aeg oli kaotanud oma tähenduse. Vahepeal käisid major Guo Sizhe X ja veel üks allohvitser, vanemveebel Le Van A VII E-kompaniist meid vaatamas. Peagi tuli too tagasi ning tõi kaasa veidi kumera metallplaadikese.
„Hõbeplaat. See läheb augutäiteks,” selgitas staabiveebel Zaitsev.
Sinna see tõesti läks. Ta asetas plaadikese kohale, kinnitas selle pisikeste hõbeneedikestega kolju külge ning õmbles haava kinni.
Toshio oli kogu selle aja teadvusel. Ma ei küsinud temalt kunagi, mis mälestused tal sellest hololahingusimulatsioonist jäid.
Kui kamraadid olid mu lahingupaarilise minema viinud, kallas staabiveebel Zaitsev endale suurest kannust kruusitäie veini. Ilmselt oli ta lihaskontrolli lahinguarvutilt tagasi saanud, sest nägin, et ta käed värisevad.
Peagi täitis allohvitser kruusi poolest saadik uuesti ning ulatas selle sõnatult mulle.
Jõin veini ära. Koolis ja lahingukoolis oli kasvatajatel rangelt keelatud õppuritele alkoholi anda. Major Guo Sizhe läks mööda ega öelnud midagi.
„Paik Sun Yup. Kõhuhaav. Lootusetu juhtum,” teatas ta hoopiski ning andis vanale staabiveeblile pisikese nahkkoti.
„Sain aru,” vastas allohvitser, võttis minult kruusi, täitis selle taas veiniga ja puistas kotikese sisu kruusi.
„Kuivatatud moonipiim. Selle toime avastasid juba vanad sumerid. Vii see Paik Sun Yupile. Poiss tuleb magama panna.” Nende sõnadega ulatas ta nõu mulle tagasi.
Õppur Paik Sun Yup VIII oli üks neist kamraadidest, kellega ma hästi läbi ei saanud. Korra olime isegi kakelnud ja mindki oli karistatud, ehkki ma polnud tüli algataja. Kuid ega ta nii halb poiss ka polnud, et magamapanemist oleks väärinud. Seda ei väärinud keegi. Olin tõsiselt kohkunud.
„Kas tõesti pannakse Paik magama? Kas mina pean ta magama panema?” julgesin lõpuks kogeldes küsida.
Vana staabiveebel puhkes naerma. „Mitte päriselt, vaid ainult selleks korraks. Ta on oma osa teinud. Pole mõtet tal rohkem piinelda lasta, sest ta sureks hommikuks nagunii. Sääraseid haavu õpiti ravima alles 20. sajandil.”
Võtsin julguse kokku ja esitasin küsimuse, mida ma polnud söandanud pikka aega isegi isalt küsida: „Miks õppureid üldse magama pannakse? Kas sellepärast, et nad on rumalad argpüksid ega saa armees hakkama?”
Allohvitser vaikis pikalt, justnagu kaaludes, mida rääkida ja mida mitte.
„Tegelikult ei tohiks seda üldse juhtuda, sest oleme kloonid, kes kannavad oma prototüüpide geene. Meie prototüübid on ju hoolikalt valitud ning geeniteraapiaga peaks olema kõik augud täidetud.
Probleem on meie emades. Inimene peab oma eluga tõesti püstihädas olema, kui hakkab föderaalvalitsuse sünnitusdoonoriks. Ükski normaalne naine ei müüks ju kolmekümne tuhande soli eest oma last maha.
Pole siis ime, et mõnikord tarvitavad nad raseduse ajal kahjulikke aineid või teevad beebile liiga. Nii väikest last ei tohi isegi kõvasti raputada. See võib inimesel kogu elu persse keerata. Selliseid asju ikka juhtub, kontrolli ükskõik kui põhjalikult,” lausus ta lõpuks otsekui vastutahtmist.
Mulle ei antud võimalust öeldu üle järele mõelda.„Mine!” sain järsutoonilise korralduse.
Ma läksin. Mul oli tunne, nagu hoiaksin kruusi asemel peos mürkmadu. Minnes märkasin haavatute seas ka mitut kasvatajat. Nad polnud kõikvõimsad ning said vigastada ja surid nagu meiegi. Ometi olid nad meiega võrreldes üliinimesed, sest olid võimelised lootusetus olukorras näivalt mängleva kergusega seppuku tegema.
Paik Sun Yupil oli odaga kõht läbi torgatud. Poisi haavad olid korralikult seotud, kuid selleks ei pidanud tõesti olema pataljoni arst, et taibata tema olukorra lootusetust. Ta oli niigi üllatavalt kaua vastu pidanud.
Seisin poisi juures, kruus käes, ning kogusin julgust, et see talle anda. Haavatu silmad olid lahti, aga ta ei näinud mind. Sonimise ja seosetu lalina vahele palus mu kamraad juua ning kutsus ema. Surevad õppurid hüüdsid lõpuks ikka ema, mis sest, et temast polnud mingit jälge, geene ega mälestusi.
Hind, mis föderaalvalitsus meie sünnitamise ja poolteiseaastaseks kasvatamise eest maksis, polnud kuigi kõrge, kõigest kolmkümmend tuhat soli. Kasvatajad ütlesid, et grammine antiainegranaat maksab ka rohkem.
Poiss püüdis ikka veel klammerduda elu külge, aga pidepunkt oli muutumas tühjuseks. Ma ei tea, kaua ma niimoodi kõheldes tema kõrval olin seisnud, kui ühel hetkel märkasin, et ta on jäänud täiesti rahulikuks. Agoonia oli lõppenud ilma minu abita.
Paar kamraadi lisasid lõketesse puid ning need lõid eredamalt lõõmama. Astusin valgusringist välja ning vaatasin meie positsioonide poole, kus julgestusüksus seisis postil ning teenistusülesannetest vabad kamraadid püüdsid kas või korrakski magama jääda.
Silmapiiril paistis kümneid ja sadu väikseid valgustäpikesi nagu tähti öötaevas. Ka pärslaste laagris põlesid lõkked. Kerge tuulehoog kandis ninna vere- ja laibalehka. Kuumas kliimas hakkasid surnukehad kiiresti lagunema. Pimedus ei seganud raipesööjaid linde, kelle toidulauaks lahinguväli oli muutunud.
Pärslased jätsid oma hukkunud eikellegimaale vedelema. Meile olid kasvatajad algusest peale selgeks teinud, et nii ei tohi käituda. „Föderaalarmee sõdurite silmi raisakullid ei noki,” ütles ülemveebel Singh enne Kadeši lahingut. Tõime oma langenud ära isegi siis, kui nende toomine võis lisada uusi langenuid.
Hololahingusimulatsioonidel on see imeline omadus, et isegi kui püüda endale kõigest hingest sisendada, et ümbritsev tegelikkus ei ole midagi muud kui kujutluspilt omaenda peas, ei õnnestu see ikkagi.
Kuid miks oleksin ma pidanud midagi sellist endale sisendama? Tõesti, siin oli kõik reaalne, välja arvatud surm. Surnu ärkas ju pärast üles, nagu poleks midagi juhtunud.
Lahinguarvuti oli mulle selgitanud, et väljaspool föderaalarmeed saavad inimesed õigusi ja vastutust juurde, juhul kui nad on mingi vanusepiiri ületanud, näiteks kaheksateistkümneaastaselt valimisõiguse ning kahekümne ühe aastaselt õiguse olla valitud.
See ei puutunud meisse. Armeel polnud valimiste ega poliitikaga pistmist. Pani vaid imestama, et tsiviilisikutel täiskasvanuks saamine nii kaua aega võtab. Meie pidime vandetõotuse andma juba kaheteistaastaselt.
Järsku mõistsin, mis vahe on lapsel ja täiskasvanul. Lapsepõlves ei pea veel päriselt surema, kui just magama ei panda.
Vanad kaadriallohvitserid polnud mehed, kes oleksid oma emotsioone välja näidanud. Vastupidi, mida vihasem mõni kasvataja oli, seda vaoshoitum ta väliselt näis.
Mu ettekande ära kuulanud, ei lausunud staabiveebel Zaitsev tükil ajal musta ega valget. Ometi tajusin eksimatult temas tärkavat raevu. Oli ka põhjust: olin käsku eiranud ja hüppesse läinud ning mu üleastumise tagajärjel oli kaks võitlejat hukkunud. Ma ei üritanud ennast õigustada. Sääraste tegude