LITMIR.BIZ

Скачать книгу

vaikis.

      „Ei oska vene keelt või? Doitš sprehen2?” ei jätnud ta poissi rahule.

      „Need kutid oleks nagu kuu pealt kukkunud,” sekkus teine püstolkuulipildujaga mees jutuajamisse.

      „Ei ole nad kuu pealt kukkunud ühti. Mängivad lolli. On hoopis spioonid või fašistide käsilased!” vaidles esimene vastu.

      „Olete arreteeritud! Hakake astuma! Eks me varsti näe, mis linnukesed te olete,” käratas püstoliga mees järsku.

      „Ei, me ei ole arreteeritud. Me peame nüüd minema. Meil on oma ülesanded täita,” polnud ma temaga nõus.

      „Ei saa millestki aru või, kutsikas!” Üks sõduritest tõstis relva, et mind kabaga lüüa.

      See jäi tema viimaseks liigutuseks. Mul ei olnud aega ega võimalust kamraadidele mingeid käsklusi anda. Ainus, mille järgi nad tegutseda võisid, oli mu isiklik eeskuju. Seda nad tegidki.

      Teine püstolkuulipildujaga mees jõudis avada tule, enne kui Toshio talle lõpu tegi. Neljas meie kamraadidest, õppur Giuseppe Garibaldi VII, sai surma.Mitu väikest projektiili läbistasid tema rindkere.Ntshingwayot tabas kaks projektiili kõhtu ning Toshio sai käest kergelt haavata.

      Üks mahakukkunud arbuusidest oli lõhki läinud ja muutunud puna-rohekaks sogaks. See komissar, või mis iganes ta auaste oligi, oli veel elus ning püüdis kaugemale roomata. Vanad naised ja mehed, kes olid meile puuvilju seljakottidesse puistanud, istusid endiselt oma väikeste lauakeste taga, nagu poleks vahepeal midagi juhtunud.

      „Ma ei tunne mitte midagi. Keha on justnagu külmaks läinud.” Ntshingwayo püüdis ennast külili keerata, aga see ei õnnestunud.

      „Mis siis ikka. Anna mulle mingi relv. Pole mõtet oodata, kuni šokk möödub,” palus ta.

      Võtsin maast püstoli. See värdjas polnud seda isegi laadida jõudnud. Tõmbasin projektiili rauda ja ulatasin Ntshingwayole.

      Poiss vaatas mulle mõne hetke justkui julgust kogudes otsa, pistis siis relva otsapidi suhu ning vajutas päästikule.

      Kõlas lask. Keskaegsed tulirelvad tegid veidrat plaksuvat häält. Ntshingwayo oli läinud.

      Aitasin Toshiol käehaava kinni siduda. Haav oli kerge, rohkem kriimustus.„Minu viga, et nii läks. Mina tõin teid siia,” ütlesin talle.

      Mu lahingupaariline vaikis.

      Seejärel korjasime püstolkuulipildujad üles. Teadsin, et mitte kunagi enam ei jäta ma oma relva maha.

      Kõndisime komissarile vererada pidi järele. Suunasin püstolkuulipilduja temale.„Miks te omadele kallale tungisite?” nõudsin selgitust.

      Haavatu jättis mu küsimusele vastamata. Nägin, et ta kardab nagu mõni esimese klassi juntsu.

      „Poisid, palun ärge tapke mind! Mul on naine ja väikene laps,” palus ta hoopiski.

      Ma ei vastanud. Kaalusin, mida teha. See komissar näis olevat mees, kes käitus korralikult ainult relvaähvardusel. Kuidas võis üks täiskasvanud mees olla säärane argpüks?

      Ta oli vahepeal jõudnud lagedale sikutada mingi nahktasku. Sealt pudenes välja värvilisi paberitükke. „Palun võtke! Palun võtke!” sirutas ta neid meie poole.

      Vaatasin neid paberilipikuid maaslamaja värisevate sõrmede vahel ning mul läks korraga silme ees mustaks. Virutasin kabaga ja mehe pea lõhkes nagu üleküpsenud arbuus. Mind valdas säärane äng ja raev, et ma ei suutnud enne tagumist lõpetada, kui püstolkuulipilduja puust kaba katki läks.

      „Anton, on ikka üks kuradi…” Takeshi vakatas poolelt sõnalt. Vana ülemveebli hääl oli nii vaikne, et seda ei võinud kuulda keegi peale meie.

      Mõtlesin, et oleksime pidanud ammu kõik emotsioonid maha jätma. Hirm ega viha, äng ega raev polnud sõduri voorused. Selleks kool ja lahingukool olidki, et jätta ülekeevad tunded lapsepõlve. Milleks muidu see lõputu rida holosimulatsioone? Kui midagi oligi alles jäänud, siis teenistus ja sõjad oleksid pidanud selle kaasa viima. Inimestevastane sõda oleks pidanud kustutama viimasedki jäljed.

      Veel mõtlesin välimarssal Tian Guan IV ettenägelikkusele. Hea, et meil olid enesehävitusmehhanismid. Vähemasti ei pidanud me haavatud kamraade tapma. Me ei näinud, mis neist oli saanud või alles jäänud, sest kaheksateist võitlejat oli hetkega haihtunud.

      Ega ma poleks tahtnudki seda pilti näha. Piisas sellest, et veel seitsmest kamraadist oli järele jäänud kõigest perfektselt mahalõigatud jäsemeid või osa alakehast. Nende lahinguarvutid ei saanud enesehävitusmehhanisme käivitada, sest olid jäänud koos ülejäänud kehaosadega väljapoole meid kohale toimetanud ekstemporaalset mulli.

      Takeshi käsul olid Jundhonyo ja kaks tema alluvat kamraadide jäänused hoolikalt kokku kogunud. Vana Samurai vaatas mulle ootavalt otsa. Noogutasin sõnatult ning ta aktiveeris natuke võimsama, ühe sajandiku grammise antitumeainegranaadi.

      Tugev tõmme rebis mu jalust. Olin seisnud liiga lähedal ohutu kauguse piirimaale. Antitumeainegranaadid plahvatasid hoopis teistmoodi, kui mis tahes laskemoon, millega senini olin kokku puutunud. Need polnudki tegelikult lõhkekehad, sest plahvatasid sissepoole. Antitumeaine plahvatus ei paisanud midagi laiali, vaid imes kõik endasse. See neelas ümbritseva keskkonna alla. Aine neeldumise ja tumeenergia vabanemisega kaasnes kohutav külm.

      Ajasin end jalule ning panin korraks käe õppursõdur Heinz Guderian IX-nda õlale. See on ikka nii, et tundmatu kohutab.

      Ausalt öeldes olin isegi ehmunud, kui nägin, kuidas antitumeainerelv töötab.

      Mind jahmatas kujutluspilt, kuidas Äilëndozi linn koos miljonite inimeste, kõigi hoonete, väljakute ja parkidega imetakse olematusesse ning pressitakse kokku pisikeseks kümnekiloseks tumeainekänkraks. Säärane viis surra tundus õudne ja kurb. Aga võib-olla tulid kurbus ja äng lihtsalt harjumatusest?

      Sama tunne võis vallata lõikava terase läbi surema harjunud mehi, kelle sekka järsku kahurikuul prantsatas ning kõuemürinaga sarnanev kärgatus lõi kõrvad lukku. Midagi samasugust võisid läbi elada vintpüsside ja püstolkuulipildujatega sõdurid, kes nägid taamal kerkimas esimese tuumapommi seent. Mind oli tabanud õnn sündida ajal, mil jälle kord ilmusid maailma uued relvad, mis pidid seda pöördumatult muutma.

      Vanasti öeldi, et sõjaväelasel peab olema kivist süda. Sõdur peaks olema kõigega harjunud, tema vaim peaks olema kõvem kui kivi, tugevam kui teras, vastupidavam kui femtotitaansulam.

      Mõistsin, et ma pole ülesande kõrgusel. Mul polnud tumeainest südant. Isegi välimarssali psii-impulss ei aidanud. Mu hing oli heitunud ja kõhklev nagu mõnel esimese klassi juntsul. Võib-olla välimarssal Tian Guan IV siiski eksis, kui pani mind seda operatsiooni juhtima?

      Olin õppursõdur Guderiani uuesti oma lahingupaariliseks määranud ning teinud talle ülesandeks tagada minu isiklik julgeolek. Mõistagi kavatsesin tegelikult hoopiski ise tema järele sedavõrd vaadata, kui see praeguses olukorras üldse võimalik oli.

      Teise poisi, õppursõdur Yang Xue XII-nda oli Takeshi enda juurde võtnud. Nad olid ainukesed minu hoolde usaldatud saja viiekümnest õppursõdurist, keda see sõda polnud veel surmale määranud.

      Oli selge, et oma lapsi, ei Mariat ega ka sündimata kaksikuid, mu silmad enam ei näe. Mul ei avane kunagi võimalust nende heaks midagi teha. Mu teadvuses juurdus mõte, et püüan siis vähemalt neid kahte viimast poissi elus hoida.

      Olukord oli ülimalt kriitiline. Kakskümmend kolm meest oli teadmata kadunud. Meil polnud vähimatki aimu, on nad surnud, Tianyi Viiele maha jäänud või oli nendega juhtunud midagi muud. Olime kaotanud saja kolmest võitlejast nelikümmend viis juba enne operatsiooni lähtealale jõudmist.

      Suured kaotused polnud meie ainuke probleem. Olime sattunud valesse aega. Ma ei söandanud kohalikesse infosüsteemidesse sisse murda, kuid mu lahinguarvuti oli väga primitiivsel meetodil – laineside passiivse pealtkuulamise teel – kindlaks teinud, et täna ei ole 12. märts 2969, vaid hoopiski 23. mai 2973.

Скачать книгу