LITMIR.BIZ

Скачать книгу

ei häirinud miski.

      Olime sattunud Calad Faeli lõunapooluse lähedusse, kaldunud kaheteistkümne tuhande kuuesaja kaheksakümne kolme kilomeetri võrra sihtpunktist kõrvale. Kõik, mis ühe operatsiooni puhul untsu võis minna, oli ka läinud.

      Alluvad järgisid mu eeskuju. Satyapali polnud enam elavate hulgas. Takeshi, Goran ja Jundhonyo vaatasid mulle ootavalt otsa.

      Taas oli tegu olukorraga, mil ümbritsev tegelikkus otsekui tarretub ning juhilt oodatakse, et ta võtaks midagi ette. Külmilus avarus ja omaenda mõtted muutsid mind nukraks. Välimarssali psii-impulsi tekitatud põletav eufooria oli kadunud, nagu poleks seda kunagi olnudki.

      „Kamraadid, meil oleks võinud palju hullemini minna. Oleks patt saatuse üle kurta, sest oleme elus ja võitlusvõimelised. Samuti oleme õigel planeedil ega pole sattunud miinusaega. Muidu poleks olnud isegi objekti, mida rünnata. Mida me siis oleksime teinud?”

      Mu lähimate alluvate hingeõhk muutus külmaks auruks, kui nad naerma pahvatasid. Kui olukord on tõeliselt täbar, ei aita muud kui naljatamine.

      Tajusin vaistlikult, et alluvad on nüüd valmis rännakukäsku kuulama.

      Järgnev mõte oli sedavõrd oluline, et pani pähe turgatades kergelt võpatama. Mida oli Maria näinud mind minevikus tegemas? Talle oli kangastunud, et annan alluvatele käsu kusagil koopas või punkris, mitte lagedal jääväljal ning et võitlejaid oli palju vähem, vaevalt rühmajagu.

      Koobast polnud ja alluvaidki oli poole rohkem. Kõik oli hoopis teisiti, kui mu tütar oli ette näinud. Mida see pidi tähendama?

      See võis tähendada ainult ühte. Reaalsus ei saanud olla enam endine. See pidi muutuma.

      Puhkesin naerma ning naersin koos võitlejatega, vabalt ja südamest, nagu ma ammu polnud naernud. Alluvad vaatasid mind hämmeldunult.

      Välimarssal Tian Guan IV oli käskinud meil olemasoleva reaalsuse hävitada. Kas tõesti olime ülesande täitnud ainuüksi pelga kohaloluga, ilma midagi tegemata?

      36. PEATÜKK

      Nutika väikevarba nõuanne

      Esimene lahingupäev oli nõudnud üle neljasaja poisi elu. Olin üks väheseid, kes faalanksi esimese rea võitlejatest veel hinges oli. Olin saanud mitu väiksemat haava, vermeid ja täkkeid, aga, ime küll, mul polnud ühtegi tõsisemat vigastust.

      Kurnatus muutis ümbritseva tegelikkuse ebareaalseks. Haavad valutasid, kuid see polnud valu, mis oleks hinge seest närinud. Oleksin soovinud jalapealt magama jääda. Muidugi polnud see võimalik.

      Vanaajal peeti harva lahinguid öösiti, sest pimedas ei näinud võidelda. Valvsust ei tohtinud siiski kaotada. Arvasin, et mind määratakse julgestusüksusesse, aga nii ei läinud.

      Staabiveebel Zaitsev valis meie kokkukuivanud kompaniist välja kolm poissi, nende hulgas ka minu, ning käskis meil endaga kaasa tulla.

      Suundusime tagalasse. Pataljoni meditsiinipunkt polnud kaugel, põhipositsioonidest vaevalt kolme staadioni kaugusel. Suured lõkked heitsid öösse heledat valgust. Kahes mahukas vaskkatlas kees vesi. Rohkem sobivaid keedunõusid polnud meie patrullid ümbruskonnast leidnud.

      Haavatuid raviti siinsamas lageda taeva all, lõkketulede ja rasvalampide paistel. Seda, mida ma nägin, on muidugi raske ravimiseks nimetada. Ravimtaimedega mähised kergematele haavadele ning nuga, tuli ja saag raskemate jaoks oli kõik, millega tol ajastul raviti.

      Kui relvad käes ja rasket varustust kandes olime tundunud endile suurte poistena, peaaegu täismeestena, siis kamraadide purustatud jäsemed näisid nii väikesed ja kõhnad, kui neid tavalise saega maha võeti. Puupulk hammaste vahel oli põhiline vahend valu vaigistamiseks ning mu võitluskaaslaste nutt, halin ja oiged polnud täiskasvanud meeste omad.

      Need lapsehääled olid pärslaste surmakarjetest palju õudsemad. Sõda ei olnud seal, kus lendasid kivid ja nooled, torgati odadega ning raiuti mõõkadega. Tõeline sõda oli siin, kus püüti päästa seda vähest, mida päästa andis.

      Tõelises sõjas ei olnud kangelasi. Kiire ja valutu surm oli privileeg. See oli õnn, mis ei saanud osaks igaühele.

      Staabiveebel Zaitsev käskis meil varustuse seljast võtta. Olin üleni verine, kuid enamasti oli see pärslaste veri. Pidime ennast kuuma veega hoolikalt puhtaks nühkima. Allohvitser tegi ise sama. Seejärel saime oma lahinguvarustuse asemele puhtad, koredast kangast riided ning pidime hõõruma oma käsi mingi haisva ollusega.

      Mõistsin, mis meid ees ootab. Oleksin tahtnud tagasi vaatamata põgeneda, kuid siit oli seda sama võimatu teha nagu faalanksi esireastki. Teadsin, et mul pole valikut. Mu lapsearu oli hakanud seda tõsiasja omaks võtma.

      „Me läheme major Guo Sizhe käsutusse,” kinnitas staabiveebel Zaitsev mu oletusi.

      Paljud meie kasvatajatest olid oma pika teenistuse jooksul omandanud sanitari või parameediku kutse. Mõistagi olid nad lõpetanud ka mitmeid ellujäämiskursusi. Nüüd kulusid nende oskused marjaks ära.

      Meie pataljoni arst oli vana, umbes mu isaga ühevanune mees. Ta nägi välja üsna kurnatud. Mulle näis, et tema olukord on lootusetu. Sääraste üliprimitiivsete vahenditega ei olnud ju võimalik ravida kümneid haavatuid, kes maapinnale laotatud palakatel oma järjekorda ootasid.

      „Kodama esimesena. Koljuluu murd. Patsient on teadvusel, kuid ei saa end liigutada. Tõenäoliselt on luukillud aju vigastanud,” seletas ta lakooniliselt.

      „Sain aru. Anton, sina jääd minuga. Teie saate oma ülesanded härra majorilt,” osutas staabiveebel Zaitsev mu kahele kamraadile.

      Toshio oli saanud nuiaga pähe. Kolmanda, õhtupoolse rünnaku ajal oli pärslaste seas olnud keegi üle kahe meetrine pikkade kätega hiiglane, kes oli enda ümber kaost külvanud. Me ei pääsenud talle kuidagimoodi ligi ning ta jõudis tappa või haavata mitut poissi, kuni ülemveebel Singh ta lõpuks maha lõi.

      Kõigepealt käskis staabiveebel Zaitsev mul tuua voorist meditsiinivarustuse komplekti. See oli suur puukast, mille kaarikult maha tõstsin. Panin tähele, et sinna jäi veel paar säärast kasti.

      Seejärel pidin kastis olevad instrumendid tules kuumutades steriliseerima. Kasti sisu äratas minus õudust. Kõverad noad, saed ja mingi kummaline puur meenutasid hoopiski piinariistu.

      „Kas me hakkame nendega Toshio pead saagima? Milleks see? Miks ta ei võiks rahus surra?” ei saanud ma lõpuks jätta küsimata.

      „Hololahingusimulatsioonide mõte selles seisnebki, et kõik peab olema võimalikult tõepärane või vähemalt sellele ligilähedane. Maailmas pole armeed, kus ei püütaks haavatute eest hoolitseda. Paraku on meie võimalused ülimalt piiratud. Me saame teha ainult seda, mis oli inimkonna võimuses miinus viiendal sajandil,” vastas mu ülem.

      „Kas spartalased oskasid tõesti aju ravida? Seda ei osata korralikult tänapäevalgi?” ei jäänud ma vastusega rahule.

      „Ei osanud. Need olid vanad egiptlased, kes oskasid teha algelisi koljuoperatsioone, mille tulemusena üks kahekümnest või viiekümnest patsiendist võis isegi ellu jääda ja paraneda. Hiljem need oskused unustati. Aju ravimisega polnud sel mingit pistmist.”

      „Aga siis ei ole ju see, mis me teeme, sugugi tõeline,” vaidlesin ma edasi.

      „Meie ei ole spartalased. Me ei ole ka vanad kreeklased, pärslased, egiptlased või kurat teab kes veel. See, et me parajasti võitleme kellegi eest ning kellegi teise vastu, ei muuda tõsiasja, et me oleme Maa Föderatsiooni relvajõudude sõdurid. Hololahingusimulatsioonidele on omane veel üks konks: nimelt on need mõnikord tegelikkusest suuremad. Küllap mõistad mu sõnu paremini, kui veidi kasvad.”

      Ma ei taha väita, et oleksin siis tema jutust päriselt aru saanud. Mõistmine tuli palju hiljem.

      Kamraadid olid vahepeal kanderaamiga Toshio kohale tassinud. Aitasin staabiveebel Zaitsevil mu lahingupaarilise puust lavatsile tõsta ning kinnitasime ta rihmadega selle külge. Peatsis oli seadeldis, mille abil fikseeriti poisi pea kindlasse asendisse.

      Toshio keha oli liikumatu,

Скачать книгу