LITMIR.BIZ

Скачать книгу

siin. Sellel maal ja ajastul valitsesid hoopiski metsad, stepid ja viljapõllud.

      Tossavad vedurid, mis põletasid sütt ja puitu, vedasid enda järel kümneid vaguneid. Kasvatajad ütlesid, et tavaliselt veeti neis vagunites kaupu või kodustatud loomi.

      Meie klass mahtus lahedasti ühte säärasesse vagunisse. Meid oli jäänud kahe poisi võrra vähemaks, kuid me ei mõelnud sellest. Olime rõõmsad, et ei pea jalgsi marssima. Kurvad venekeelsed sõdurilaulud ei suutnud meie meelt nukraks muuta.

      Kurvad olid hoopiski inimesed, keda raudteejaamades nägime. Mõned neist puhkesid meid nähes nutma. Me ei saanud aru, miks nad muretsevad. Ega me polnud mingid esimese klassi juntsud, kes on valmis lahingus hirmu pärast püksi kusema või vaarao sõjavankrite eest jooksu pistma. Olime juba neljandas klassis. Olime poisid, kelle elu oli sõda.

      Sajad vedurid vedasid tuhandeid õppureid täis vaguneid läände, samal ajal kui teisel poolel sõidutasid sajad samasugused rongid meie kamraade Idarindele. Täpselt nii oli see olnud ka tõelises Stalingradi lahingus. Teine maailmasõda oli suurim vennatapusõda, mida inimkond eales on korraldanud, või õigemini oli kuni viimase ajani, Gort

      Ashryni invasioonini.

      Venemaa eest võitles umbes poolteist miljonit poissi. Saksamaa ja tema liitlaste poolel astus välja miljon kolmsada tuhat õppurit. Teadsime, et õppusel osalevad kõigi föderaalarmee koolide neljandate klasside õpilased ja nende kasvatajad ning vägesid juhivad erukindralid ja kolonelid.

      1942. aasta virtuaalsest varasuvest alates paisati mõlema poole üksusi järk-järgult otsekui päratusse kõikeneelavasse katlasse. Iga pataljon pidi võitlema koguni kolm-neli nädalat, seega võitlusvõime täieliku hääbumiseni.

      Kasvatajad olid rääkinud, et tavaliselt kestab lahing järgmise aasta märtsi- või aprillikuuni. Meil polnud ühtki kindral Paulust, kes alla andnuks.

      Sügis oli saabumas. Imetlesime lahtisel vaguniuksel möödalibisevaid maastikke. See oli hea, et vahepeal võis lihtsalt istuda ja mitte millestki mõelda. Samuti võis lugeda ehtsale paberile trükitud raamatuid või ajalehti. Värsked ajalehed lõhnasid hästi, kuid nende sisu tundus irreaalne. Ma küsisin mitu korda lahinguarvutilt, kas ta ikka tõlgib õigesti. Ta väitis, et tõlgib küll.

      Söögiks olid leivakuivikud ja liha kummalistes suletud metallpurkides, mis tuli noaga lahti lõigata. Mõistagi tegime ka teed. Just selles lahingus jäi mulle teejoomise harjumus külge.

      Kasvatajad teadsid rääkida, et tolles reaalsuses anti sõduritele võitlusvaimu tõstmiseks alkoholi ning nad põletasid ümmargusi taimsest materjalist pulgakesi, hingates sisse tekkivat suitsu. Keskaja inimeste veidrad kombed tekitasid minus tihti hämmeldust. Veelgi rohkem hämmastas mind, kui uhked nad mõnikord oma rumaluse üle olid.

      Kas olime nüüd paremad või targemad? Vaevalt küll. Muidu poleks me ju seda neetud sõda alustanud.

      Rong jõudis mingisse väiksemasse linna ega liikunud enam edasi. Kasvatajad ütlesid, et eespool on raudtee puruks pommitatud ning me ei pääse kuhugi, kuni see on korda tehtud. Kohalikud parandasid raudteed käsitsi, sest neil polnud ehitusroboteid. Järelikult pidi see töö võtma üsna kaua aega.

      Puuviljad olid küpsenud, kuid meie toiduratsiooni need millegipärast ei kuulunud. Otsustasime vea parandada ning hankida veidi õunu või pirne või mida iganes kätte saab.

      Varastamine oli mõistagi välistatud. Õnneks oli turg lähedal, kõigest poole kilomeetri kaugusel. Olime sellest äsja mööda sõitnud, kui meie ešelon peatumiseks hoogu aeglustas.

      Selles reaalsuses eksisteeris raha ainult füüsilisel kujul. Poisid kogusid kiiresti paki mitmevärvilisi paberitükke ning ma toppisin need oma vormipluusi taskusse.

      Staabiveebel Zaitsev oli keelanud meil omapäi kuhugi minna. Kui ta korraks vagunist lahkus, kasutasime juhust ja läksime koos Toshio ja veel kahe poisiga hüppesse.

      Me ei võtnud relvi kaasa. Toshiol ja minul olid vintpüssid, mis olid meiega peaaegu ühepikkused. Neist sai lasta ühe lasu korraga. Jätsime relvad kamraadide hoolde. Teisel lahingupaaril oli kuulipilduja, mida kutsuti maksimiks. See oli kaasatassimiseks nagunii liiga raske ja kohmakas. Me ei osanud midagi karta, sest oma ja vaenlase vägesid eraldav mõtteline joon, mida kutsuti rindejooneks, oli mitmesaja kilomeetri kaugusel.

      Läksime üle mitme raudlattide rea, pisikeste majakeste ja aedade vahelt läbi ning jõudsimegi kohale. Üllataval kombel ei tahtnudki turul puuvilju müüvad vanad mehed ja naised värvilisi paberlipikaid, mida neile pakkusime. Nad puistasid meie seljakottidesse õunu, ploome ja pirne ning saime kaenlasse paar suurt arbuusi.

      „Võtke aga, pojakesed. Nii noored, aga juba lähevad rindele,” vangutasid nad päid.

      Siis ilmus lagedale keegi metallhammastega mees. Alguses mõtlesin, et ta on robot, kuid sel ajajärgul ei saanud roboteid veel olla. Ta tegi ettepaneku, et võiksime raha talle anda.

      Tal oli õigus. Meil polnud tõesti neid paberitükke tarvis. Andsin need siis metallhammastega mehele. Kuid ta ei jäänud nendega rahule, vaid hakkas millegipärast Toshio käest seljakotti ära kiskuma.

      Ütlesin talle, et meie seljakotid kuuluvad föderaalarmeele ning puuviljad nende sees on mõeldud meie kamraadidele. Mees ei kuulanud või ei saanud aru. Toshio oli sunnitud kallaletungijal parema käe liigesest välja väänama ning ta jalust maha paiskama.

      Paar eidekest, kes olid meie tülitajat hurjutanud, jäid järsku vaikseks. Nägin, et meile läheneb kolmest sõdurist koosnev patrull. Neil olid sinised lõkmed ning püstolkuulipildujad, uuemad ja linnavõitluseks meie vintpüssidest sobivamad relvad. Meid tülitanud mees põgenes ülepeakaela. Patrull lasi tal takistamatult minna.

      „Poisid, kuhu olete minemas?” küsis ohvitser, kes patrulli juhtis. Tal polnud püstolkuulipildujat, vaid ainult püstol, kasutu relv vähegi tõsisemaks lahinguks.

      See oli kummaline armee, kuhu me kuulusime. Ohvitseridel oli teistsugune varustus ja relvad kui allohvitseridel ja sõduritel. Selle järgi võis neid kohe lahingus ära tunda ja tappa. Ka polnud selles armees auastmeid. Selle asemel olid hoopiski veidrad nimetused. See mees oli näiteks komissar, nagu oleks ta politseinik.

      Olin selles hololahingusimulatsioonis määratud jaoülemaks. Minu kohus oli vastata.

      „Rindele. Stalingradi alla.”

      „Kust te teate, et teie väeosa suundub Stalingradi?” järgnes kohe uus pärimine.

      See oli tõesti loll küsimus. Kuhu mujale saavad Stalingradi lahingus väeosad liikuda?

      „Rännakukäsul ei oleks ju suuremat mõtet, kui selles puuduks rännaku sihtpunkt,” vastasin.

      Patrulli vanem vaatas mulle tähelepanelikult otsa. Vastus oli ta millegipärast valvsaks muutnud.

      „Öelge ausalt, poisid, kust te õige tulete?”

      „Vladikosmoselt.”

      „Vladikavkazist? Ei saa olla. Vladikavkaz on ammu Ordžonikidzeks ümber nimetatud. Pealegi jääb see hoopiski lõunasse ja on praegu sakslaste käes. Miks te valetate? Parem tunnistage ausalt, kust lastekodust te jalga olete lasknud?”

      Ma ei saanud tolle siniste lõkmetega komissari jutust aru. Mu lahinguarvuti oli vait. Ilmselt ei lasknud simulatsiooniprogramm tal mind aidata.

      „Mis on lastekodu?” küsisin omakorda.

      Komissar ei vastanud.„Näidake pabereid!” nõudis ta hoopiski.

      Ma ei mõistnud, mida ta tahab. Kas ta tahab näha neid värvilisi paberitükikesi, mis me ära andsime?

      „Mis pabereid?” püüdsin täpsustada.

      „Ära mängi lolli! Esitage dokumendid!” tõstis mu vestluskaaslane häält. Tema olek muutus üha agressiivsemaks.

      Nüüd jõudis mulle kohale, mida meilt tahetakse. Identiteedi kontrollimine sõjapiirkonnas oli täiesti mõistetav.

      „Kahjuks ei ole teil võimalik meie identiteeti kontrollida. Teil puuduvad vahendid geneetilise koodi lugemiseks,”

Скачать книгу