LITMIR.BIZ

Скачать книгу

kraadi.”

      Will ei suutnud oma kõrvu uskuda: „Miinus üksteist?”

      „Kõnni kiiresti. See paneb vere käima.”

      Will tundis halvatust. Ta polnud kunagi varem tundnud temperatuuri alla kahe kraadi. Tal oli raskusi huulte liigutamisega. „Vabandust, aga kas inimesed tõepoolest elavad sellises kliimas?”

      „Tsiteerin nüüd esimest, aga kindlasti mitte viimast korda ühe oma lemmikkanadalase märkust Kesk-Lääne talvede kohta: need kasvatavad iseloomu. Kirevase päralt. Kuid kohaneva olendina, nagu me oleme, harjud sa siinse kliimaga imestamapaneva kiirusega.”

      Kõnnitee ääres seisis sinine Ford Flex, mille külge ehtis keskuse vapp. Karusnahkse mantli ja samasuguse mütsiga tohutu suur mees tõmbas pagasiluugi lahti ja astus neile vastu nagu ratastel hoone. Ta oli laia vastupandamatu naeratusega ja tema lai lapik nina näis katvat poole tema näost. Ta võttis Willi koti ja viskas selle taha.

      „Will, see on Eloni,” ütles McBride.

      „Meeldiv kohtuda,” tervitas Will.

      Eloni naeratas laialt ja võttis Willi käe oma pihkude vahele, mis tundusid nagu maailma suurimad pesapallikindad. Õnneks ta ei pigistanud. Vastasel juhul oleks ta Willi käed ilmselt sodiks pigistanud.

      „Kuule, su käed on ju jääs. Mul soojendus sees. Istu sisse, enne kui päris ära külmud. Sa pole varem sellises külmas olnud, eks?”

      „Mitte ligilähedaseski.”

      Eloni naeris sügavalt rinnust kostva mürinaga. Sellise suure mehe kohta nõtkelt liikudes avas ta tagumise ukse ja viipas Willi istmele. „Ma tean, mida te tunnete, hr West,” ütles Eloni.

      „Eloni on pärit Aafrikast Samoast,” valgustas McBride.

      „Lähim asi lumele, mida olin näinud, oli lumetuutu” ütles Eloni.

      Will hüppas maasturi sooja sisemusse. Tool tema istumise all tundus pehme ja soojendatud. Will vajus selle embusse ning üritas lakata värisemast. Eloni istus juhiistmele ja McBride leidis koha Willi kõrval.

      „Kell hakkab alles kuus viisteist saama, Will. Meil on ees kahe ja poole tunnine teekond. Ma mõtlen, et sööme hommikust tee peal. Eloni, peatus Popski juures on kohustuslik.”

      McBride’il oli meeldiv komme rääkides käsi hõõruda ja seejärel ühe plaksatusega asjad kokku võtta, justkui oleks pidevalt oodata olukorra paranemist.

      „Kui Popski, siis Popski, söör.”

      Eloni juhtimisel ühinesid nad varahommikuse liiklusvooluga. Autosalong tundus mõnusa, turvalise ja vaiksena nagu pangaseif. Soojendatud iste elustas tasapisi tema keha ja Will tundis, kuidas kõik tema mured kaovad. McBride’i armuline külalislahkus tekitas samasuguse piiramatu toetuse tunde, nagu ta oli kogenud dr Robbinsiga.

      See kõneles head kohast, kuhu ta teel oli, mõtles ta. Mis puutub tehtud otsusesse, siis ei mingit kahetsust, seni.

      NR 19: KUI KÕIK LÄHEB VALESTI, VÕTA KATASTROOFI KUI VÕIMALUST ÜLES ÄRGATA.

* * *

      Pool tundi hiljem istusid nad kõik Popski roostevabast terasest rongivaguni aknaäärsetel punasenahksetel pukkidel. Söögikoht asus teenindusteel, ainult kiviviske kaugusel osariikidevahelisest maanteest, ja oli rekkadest ümber piiratud. Laud oli hommikusöögist lookas: kuhjade viisi pannkooke, mille paksus vastas pehmekaanelistele novellidele ning mis olid üle kallatud sulavõi ja tulise siirupiga; kandik täiuslikult praetud munade ja pontsakate vürtsikate vorstidega; küpsete mustikate merre uputatud hiiglasuured vahvlid, mida jõmpsikad võinuks vabalt räätsadena kasutada; kuhi krõmpsuvat särisevat peekonit; kannudega värskeltpressitud apelsinimahla ja pajatäis kanget musta kohvi.

      Will sõi pöörase isuga. Iga suutäis maitses paremini, kui ükski teine suutäis sama toitu oli kunagi maitsenud, justkui oleks Popski olnud see koht, kus hommikusöök leiutati, ja keegi poleks seni suutnud seda parendada.

      „See koht on uskumatu,” ütles Will viimaks.

      „Legend Popskist on laialt teada,” tõdes McBride, „kõigile teelistele, kes neil üksildastel maanteedel rändavad.”

      „Meil on tavaks öelda, et lõuna Popskis,” ütles Eloni, „võib surnudki üles äratada.”

      Eloni häälekas röhitsus ajas kogu seltskonna naerma.

      Will proovis vääriliselt vastata ja nad naersid veelgi enam. Kui ta oma tühja taldriku lõpuks eemale tõukas – täissöönu ja rahulolevana –, tundis Will tõepoolest, nagu oleks ta poolel teel tagasi elule.

      Eloni maksis arve ja nad läksid McBride’i kannul autoni. Pärast korralikku kehakinnitust ei haavanud külm Willi enam endise tugevusega, kui nad esimeste piiluvate päikesekiirte saatel uksest välja astusid. Ta peatus, et haarata endasse uudse maastiku askeetlikku ilu – lauge, pinnavormideta tasandik ulatus igas ilmakaares silmapiirini välja. Selle kõrval näis Ojai Eedeni aiana.

      Viimasest päikesetõusust oli möödas vaid kakskümmend neli tundi. Oma magamistoas, oma vanemate väikeses majakeses, kaugel-kaugel eemal. Praegu tundus see justkui teises elus. Will ei suutnud kaotusvalu maha suruda.

      „Kujutan ette, et sul pole mitte just kerge päev selja taga,” ütles McBride. „Saan ma ehk kuidagi toeks olla?”

      „Mis osariigis me oleme?” küsis Will teemat vahetades.

      „Põhja-Illinoisis,” vastas McBride. „Peagi jõuame Wisconsinisse. Alati tasub teada, millises osariigis oled, kas pole nii.”

      Will mõtles järele. „Hea on elus olla,” sõnas ta endamisi.

      Hetk hiljem olid nad tagasi maanteel ja võtsid kursi loodest põhja poole.

      „Kas te olete keskuses õpetaja, hr McBride?” päris Will.

      „Juba kolmkümmend aastat. Ameerika ajalugu, üheksateistkümnes sajand. Minu meelisteema on Ralph Waldo Emerson. Sa oled sportlane, eks?”

      „Murdmaa.”

      „Suurepärane. Siis jagub sul võhma iga spordiala jaoks. Julgustame õpilasi, et nad prooviksid võimalikult paljusid alasid.”

      „Ma tegelikult ei teagi, mida oodata. Kõik toimus nii kiiresti.”

      „Nii ma olen aru saanud jah. Hoolimata asjaoludest, ja palun andesta, et nõu annan, oled sa siin – uus päev. Ja sa pead sellest maksimumi võtma.”

      „Mu isa ütleks midagi sarnast.”

      „Oletan, et seda tuleb võtta hea näitajana,” ütles McBride.

      Will ei proovinudki varjata kurbust oma silmis, enne kui ta näo ära pööras. McBride’i kindel ja heatahtlik pilk püsis Willil.

      „Ma tean, kui raske on kodust lahkuda,” ütles McBride. „Olin neliteist, kui esimest korda internaati läksin. See täitis mind ebakindlusega, pelgusega tundmatu ees. See võib kõlada kummaliselt, kuid kui vähegi suudad, Will, ära suru neid tundeid maha. Võta need omaks. Need on sinu, need on osake sinust. Nende ülesanne on õpetada sulle midagi kõigest sellest, mida oled õppima tulnud.”

      „Mida nimelt?”

      „Sellele küsimusele saad vastata vaid sina ise. Ja mõnda aega ilmselt veel mitte.”

      Nad sõitsid vaikuses. Suurelt maanteelt väiksemale kaherealisele kõrvalteele keerates muutus maastik nende ümber. Tee eksles nüüd lehtpuumetsadega kaetud mäekuplite vahel. Willi mõte rändas lennukis aset leidnud sündmuste juurde ja jõudis taaskord embleemini, mida oli näinud Dave’i jakil.

      „Mida tähendab ANZAC?” küsis Will.

      „ANZAC?” kordas McBride segadusse sattunult. „Kuidas sa selleni jõudsid?”

      „Lugesin lennukis midagi,” vastas Will.

      „ANZAC on akronüüm Austraalia ja Uus-Meremaa armeekorpusest. Kahe maa ühine ekspeditsioonikorpus, mis loodi Esimese maailmasõja ajal.”

      „Kas

Скачать книгу