LITMIR.BIZ

Скачать книгу

on see juhukontroll ja neil pole aimugi, et ma siin olen. Võib-olla ei saa nad mulle järgneda, kui ma turvakontrollist läbi olen pääsenud.

      Kui tema kandikud röntgenisse sisenesid, meenus talle, et oli jätnud taskunoa ja metallist linnu kotti. Mõlemad oleks tekitanud küsimusi, mida ta endale lubada ei saanud. Ta vaatas noort naissoost valvurit, kes pingsalt monitori silmitses.

      Usalda oma väljaõpet.

      Kui Will oli alles väike, noorem kui viieaastane, olid tema vanemad avastanud, et tal oli ebatavaline ja hämmastav võime: ta suutis „lükata” pilte enda meelest otse teiste inimeste omasse. Ta ema taipas seda siis, kui tema pähe hakkasid ilmuma pildid: lelu, jook, küpsis. Lõpuks sai ta aru, et Will üritas talle mõista anda, mida ta tahtis.

      Sellest ajast peale aitasid vanemad tal oma oskust välja arendada, alguses mänguna ja hiljem tõsisemalt. Nad olid talle õpetanud, et ta ei tohi oma võimet teiste peal kasutada, sest see oli ebaeetiline ja vastuolus reegliga nr 3: ÄRA TÕMBA ENDALE TÄHELEPANU.

      Välja arvatud juhul, kui ta oli suures hädaohus. Nagu praegu.

      Will tundis monitori taga istuvat tüdrukut vaadates, kuidas tema süda on rinnust välja kargamas. Peale oma vanemate polnud ta varem kellegi pähe proovinud pilti saata. Kui Willi kott oli jõudnud masina südamikku, peatas tüdruk masina ja kummardus lähemalt vaatama.

      Hambahari. Äratuskell.

      Will keskendus, vaikselt ja värisedes, ning lükkas need pildid tüdruku meelde. Ta tundis, kuidas need kohale jõudsid. Hambaharijaäratuskell asendasid noa ja linnu.

      Hetk hiljem nõjatus ametnik taas tahapoole ja käivitas lindi. Willi kandikud ilmusid teisel pool masinat nähtavale. Kergendustundega pöördus ta maakast TSA valvuri poole, kes teda külmalt silmitses. Ta küsis Willi passi. Will ulatas selle. Mees vaatas seda ja silmitses teda teravalt. Willi kaelal tõusid juuksekarvad püsti.

      Valvur liikus teisele poole detektorit ja viipas Willile. Ta astus läbi, ilma et miski oleks piiksuma hakanud. Valvur osutas paremale sirmide ja teisaldatavate vaheseintega ala poole.

      „Oodake seal,” ütles ta.

      Will oli just võetud teravama luubi alla. Aja jooksul, mis oli kulunud pileti registreerimisest praeguseni, olid teda jahtivad inimesed jõudnud ilmselt lisada tema nime tagaotsitavate nimekirja. Valvur hoidis Will passi, nagu oleks tegu vinnastatud granaadiga, ja kõndis vaheseinte vahele. Ta näitas seda sinist pintsakut kandvale maailma raskeimale afroameeriklasest naisele. Viimane heitis kiire pilgu Willile. Tema silmist peegeldus sisseharjutatud ükskõiksus. Seejärel saatis ta maapoisi lähedalasuva arvuti juurde.

      Kohe teeb ta kindlaks, et minu nimi on tõepoolest otsitavate nimekirjas.

      Will vaatas selja taha ja nägi mustade mütsidega mehi turvakontrolli juures. Nad takseerisid reisijaid. Ta pööras kõrvale. Valvur kummardus arvuti kohale ja helendava ekraani juures muutus tema nägu kummituslikult valgeks.

      Will suunas pilgu kindlale punktile valvuri õhukeste kulmude vahel. Willi pulss aeglustus. Ta „nägi” oma sihtmärki. Tuline jutt sööstis piki tema selgroogu, voogas kõris ja tulvas seejärel üles, manades esile soovitud pildi:

      pilt arvutiekraanist, kus on Will Westi nimi kustutatud.

      Pilt jõudis kohale. Valvur kissitas silmi ja pilgutas mõne korra. Will saatis talle veel ühe pildi, asendades enda nime uuega: Jonathan Levin.

      Valvur kummardus ettepoole, nagu ei suudaks nähtut uskuda.

      Seejärel püüdis Will esimest korda elus saata sõnu. Just nii. Seesama tüüp, kelle just läbi lasid.

      Valvuri pea ilmus vaheseinte kohale, kael õieli nagu preeriakoeral. Tema silmad vaatasid Willist mööda ärimehe poole, kes oma rataskohvrit väravate juurde vedas. Valvur kõnetas ülemust. Naine tõstis raadiosaatja ja andis korraldused. Maakas ja teised valvurid sööstsid ärimehe poole. Will sirutas käe ja mööda tormates tagastas maakas talle passi. Willi selja taga astusid politseinikud ligi, et sulgeda pääs metallidetektori juurde.

      Will pani kingad tagasi jalga ja torkas sülearvuti kotti. Ta vaatas seljataha. Mustad Mütsid olid kadunud. Ehk polnud nad teda märganud. Will võttis oma koti ja kõndis edasi. Kahekümne sammu pärast möödus ta hirmunud ärimehest, keda põskhabemega maaka juhtimisel jõuga tagasi TSA kontrollpunkti viidi.

      Will keeras ümber nurga. Ta põlved nõtkusid kurnatusest. Vaateväli moondus täppide ja punktide kogumiks. Ta komberdas tualetti, viskas koti seljast ja toetus kraanikausile, hoides sellest kahe käega kinni. Ta pritsis oma tulitavale näole ja kaelale vett.

      Mõttepildid toimivad niisiis endiselt – paremini kui kunagi varem –, aga nende kasutamine teeb mulle täiega ära. Tal kulus toibumiseks viis minutit. Ebakindlal sammul astus ta taas terminali ja ostis suupistete letist kaks võileiba. Pardalepääs oli juba avatud ja lennukitrapi juurde oli moodustunud järjekord.

      Ta astus lennukisse ja leidis oma koha viimase kolmandiku alguses: akna all, paremal pool, vaatega tiivale. Ta tõmbas kotiluku lahti ning võttis sealt iPodi ja kõrvaklapid. Ta kaalus ka iPhone’ilt sõnumite kontrollimist, kuid loobus sellest, meenutades Nando hoiatust.

      Pardaleminek ei võtnud kaua; lend oli enam kui pooltühi. Peamiselt vanurid või igavates ülikondades robotlikud töömesilased, kes olid oma asjadesse süvenenud. Will vajus toolile, sulges silmad ja üritas katkestada peas keerlevat mõttelõnga: kes need mehed on ning mida tahavad nad minust ja minu perekonnast.

      NR 49: KUI KÕIK MUU VEAB ALT, SIIS LIHTSALT HINGA.

      Ta lülitas iPodi sisse ja vajutas popurriile, mille ema oli talle meditatsiooni õppimiseks andnud. Ookeanilained ja sulnid loodushelid segunesid rahustavate muusikaliste fraaside ning paaniflöödi, akustilise kitarri ja kergete trummilöökidega.

      Muusikast oli abi. Willi käed ei klammerdunud enam kramplikult käetugede külge. Tal oli vaja lasta kogu sellel painajalikul päeval minna. Tal oli vaja vaikset ja sündmustevaest lendu, et taas mõistusele tulla ja homsele päevale vastu astuda.

      Esialgu Will peaaegu ei märganudki tema häält – sügavat baritoni, mis muusikaga kaasa resoneeris. See läks järk-järgult valjemaks, segunedes nii märkamatult meloodiaga, et ta oletas, et hääl on alati muusikat saatnud ja ta pole seda lihtsalt varem märganud.

      Hetkeni, mil hääl rääkima hakkas: „Lihtsalt hinga, vaikselt ja rahulikult. Vanim trikk raamatus. Nii see käibki, Will.”

      Madal tärisev hääl sellesama pikantse aktsendiga. Mees oli siiski märkimisväärselt paremas meeleolus kui Willi kodu juures maha pannes. „Püsi oma istmel, vennas. Silmad suletud. Ära reeda end.”

      Will lõi silmad lahti. Kõrvaliste oli tühi. Nagu ka kaks istet teisel pool vahekäiku. Ta upitas vaatama piki vahekäiku ettepoole. Seal, kümme rida eespool, vahekäiguäärsel istmel näitas mehekäsi talle pöialt. Ta kandis nahkset lendurijakki. Vahekäigus paistis raske must hajuvate punaste leekidega saabas.

      Will prantsatas oma istmele tagasi. Nii palju siis sündmustevaesest reisist.

      „Rahu nüüd,” ütles hääl. „Säilita enesevalitsemine ja oleme kombes.”

      „Kes sa oled?” sosistas Will. „Miks sa mind jälitad?”

      „Ma ei kuule sind. Nii see ei käi. Istu paigal. Olen kohe tagasi.”

      Will kiikas vahekäiku ja nägi, et prowler’i mehe iste oli tühi. Mis värk selle hulluga on?

      Vahekäiku taarus viimane reisija – groteskselt ülekaaluline naisterahvas. Ta pungitas välja lilladest veluurdressidest ja vedas enda järel väikeselillelist rataskohvrit. Õhukesed rasvased juuksed tolknesid lohakalt täiskuukujulise näo ümber, mille taustal paistsid tema näojooned miniatuurseina. Õelad ekslevad silmad leidsid õige istekoha – neli rida Willist eespool üle vahekäigu. Pingutusest hingeldades vajus ta oma istmele.

      Valjuhääldist hakkas kostma reisisaatja hääl, mis andis teada, et ollakse õhkutõusuks valmis, ning palus

Скачать книгу