LITMIR.BIZ

Скачать книгу

kostus läheneva helikopteri madalat bassipõrinat. Seejärel sireenid. Ta kontrollis stopperit: neli minutit. See käis küll kähku. Varsti on mendid üle Ojai laiali, siis Ventura šerif ja California maantepatrull. Kui ma ei hoia oma edumaad.

      „Mainisite ka, et kataksite mu reisikulud,” ütles ta.

      „Nii see on.”

      „Seega, kui see liialt tüli ei tee, tahaksin tänasele lennule jõuda.”

      Robbins viivitas: „Will, on sul seal ikka kõik korras?”

      Ka Will kõhkles. „See on osa sellest pikemast jutuajamisest, mida tahtsite pidada.”

      Ärilinnaku põhjaosa kaudu, kus kõik poed olid juba suletud, oli ta jõudnud rekordilise ajaga linnapiirile. Ta seisatas hetkeks ja toetas end pimedal kõrvaltänaval vastu seina, et hinge tõmmata. Robbinsi vaikusest järeldas ta, et vaja oli tõhusamat veenmist.

      „Te aitasite mind täna,” ütles ta vaikselt. „Aitasite mul mõista, et pean tegema oma elus … tõelise kannapöörde.”

      Järgmine paus.

      „Ma pole seda palunud,” jätkas Will. „Täna hommikul polnud mul keskusest aimugi. Teie tulite mind otsima. On sel siis vahet, kas alustan homme või seitsme nädala pärast?”

      „Polegi vahet, Will. Lihtsalt …” Ta vakatas.

      Aeg viimane mängu panna.

      „Muide, see test septembris. Meile anti selleks kolm tundi, aga mul kulus kõige rohkem kakskümmend minutit. Ausalt öeldes ma isegi ei pingutanud.”

      Will kuulis, kuidas helikopter lähemale jõudis ja allapoole laskus.

      „Ja mis värk nende sõrmejälgede ja DNA-prooviga on, mis te mult hommikul oma võlutahvlikesega võtsite? Mille jaoks koolil neid veel vaja on?”

      „Sa arvad, et selles oli asi?”

      „Ma tahan öelda, et ei hooli, mis see oli. Te tahate mind sinna ja mina olen nõus. Ma ei küsiks, kui mul seda tegelikult vaja poleks.”

      „Ütle mulle, mida sul vaja on … täpsemalt.”

      „Lennukipiletit. Lähimast lennujaamast, kust sinna saaksin. Ja kohe.”

      Ta vaikis ja ütles siis: „Ma tahan aidata, Will, kuid pean rääkima direktoriga. Kas võin sulle viie minuti pärast tagasi helistada?”

      „Jah.”

      Ta pani ära. Kaugusest kostus veel sireene, mis lähenesid kolmest suunast. Ta oli peatunud teisel pool teed kohaliku taksofirma kontorist. See oli väike firma, mis teenindas orgu ja tegi sõite ka lõunapoolsetesse lennujaamadesse. Nende aknais põles tuli, kuid kontor oli tühi. Kõnnitee ääres seisis firma logoga väikebuss.

      Helikopteri valgusvihk libises üle kõrvalkvartali hoonete ja puulatvade. Will tuli oma pelgupaigast välja ja läks üle tee taksofirmasse. Kui ta sisenes, kõlas vanamoeline kell.

      Kogukas kitsehabemega latiino tuli tagatoast. Varrukatest ja pluusikaelusest piilusid keerukad tätoveeringud: okastraat, mille serv nägi välja nagu tiivasuled, odaots. Tikitud nimesildilt firmasärgil võis lugeda NANDO.

      „See on heli, mida naljalt juba ei unusta,” ütles Nando. „Ei tahaks olla see, keda need kurivaimud jahivad.”

      Will rebis end seinast eemale ja astus leti äärde, naeratades süütult ja üritades endas üles äratada usinaimat maleklubi nohikut.

      „Tõsi ta on. Jah. Päriselt ka,” ütles Will. „Mis värk sellega on? Tere.”

      Nando takseeris teda ülalt alla. „Kuidas läheb?”

      „Hästi, hästi. Palju siit lennujaama tuleks?”

      „LAXi on nelikümmend dollarit, Santa Barbarasse kakskümmend. Kumba vaja on?”

      Will uuris oma telefoni. „Ma ootan kõnet, et teada saada. Kas nii ei võiks, et lahkume kohe ja tee peal selgub, kuhu minek.”

      „Ei. Nii ei lähe.”

      „Miks siis?”

      Nando pani käed rinnal risti ja osutas kummalegi poole: „Eri suunad, mees.”

      „Kuid ma saan enne teada, kui otsustama peame, kuhu pöörata.”

      „Ütlesin sulle LAXi kohta nelja inimese hinna. Kuid me ei tohi lahkuda tühja autoga.”

      „Kas LAXi läheb veel keegi?”

      „Hetkel mitte.”

      Nando jäi endale kindlaks, ilmetu ja vankumatu nagu Lihavõttesaare kalju. Ta oli isegi seda nägu. Sireenid kostusid valjemalt.

      „Mis ühe reisija hind oleks?” küsis Will.

      „Matti jagad? Palju on neli korda nelikümmend.”

      „Sain aru. Võin anda kuuskümmend viis.” See oli peaaegu pool kogu tema rahast.

      „See ei kata bensurahagi, sõber.”

      „Vaata, asi on selles, et sain just teada, et mu isaga juhtus raske õnnetus, nii et ma pean täna lendama. Ootan vaid, et ema valiks lennujaama ja mulle tagasi helistaks.”

      Nando vaikis skeptiliselt. „Kus ta praegu siis on? Su paps.”

      „Intensiivis. San Franciscos. Seal see juhtus.”

      Nando kortsutas kulmu. „Jama lugu, väikemees. Mul on kahju.”

      Politseiauto nõelus sireenide huilates mööda. Will teeskles, nagu peidaks näo pisaraid varjates varrukasse, ja keeras aknast eemale. Tema telefon helises. Ta vaatas ekraanile: ISA.

      „Su ema?” küsis Nando.

      „Ei. Vale number.” Ta torkas telefoni taskusse ja hoidis kätt selle peal.

      „Ma kõigest töötan siin, eks. Boss istub täna Palm Springsis.”

      „Ja siis?”

      „Ja siis võib firma poliitika põrgusse kerida. Peame su lennujaama toimetama.”

      Nando haaras leti alt võtmed ja läks ees ukseni. Will järgnes talle, kontrollides ega tänaval ei paista jälitajaid. Nando vajutas puldile ja väikebussi küljeuks liugles lahti. Will hüppas sisse ning vajus lähimale toolile. Nando ronis rooli taha ja käivitas mootori.

      „Mis su nimi on?” küsis Nando.

      „Will. Will West.”

      „Will. Et proovid aidata oma papsi, kui ta samal ajal kuskil kauges linnas vigastatuna lamab? See on pagana vinge.”

      „Tänud, Nando.”

      „Mees, ma armastan oma papsi ka. Ja kui ma teaksin, et ta on mingi pussitatud või kuuli saanud või mingi lavastatud relvatehingu pärast kinni nabitud, teeksin nagu sinagi kõik, et tema kõrval olla.”

      Nando eemaldus teepervest. Kui nad läände suunduvale maanteele keerasid, kihutas neist mööda veel kaks huilgavate sireenidega politseiautot.

      „Mis neid mente täna hammustanud on? Tulime oma pisitüdrukuga Oxnardist siia unisesse linna, et saaks sellise jama eest ära. Mõistad?”

      Will märkas armatuuril pilti tugevakasvulisest naisest, kes hoidis süles kahte pontsakat beebit. Pimedas helendava tahavaatepeegli küljes rippus võnkudes plastmassist hulatantsija ja paar karvaseid musti täringuid.

      „Mõistan,” vastas Will.

      „Minus on tšumaši verd, ema poolt. Tead ju, indiaanlased? See oli varem meie koht, nii et pole ime, eks? Armastan seda linna, mees. See on paradiis. Nad filmisid siin kunagi seda filmi, kuna siin pidi välja nägema nagu see, mis selle koha nimi oligi … üks vana bänd kirjutas sellest laulu, ühest ratturivennast ja tema prouast.”

      „Shangri-La,” ütles Will.

      Nando tegi sõrmenipsu. „Just Shangri-La! My boyfriend’s back and there’sgonna be trouble …”

      „Hey-na,

Скачать книгу