LITMIR.BIZ

Скачать книгу

ütles Rasche ammulisui.

      „Ära unusta, et maagia on sõna, millega oleme alati tähistanud homset tehnoloogiat,” sõnas Robbins, „kui kohtume sellega täna.”

      Dr Robbins pöördus Willi ja tema ema poole. „Keegi ei saa keskusesse kandideerida. Sind kutsutakse sinna.” Ta tõmbas portfellist suuremõõdulise paki ja ulatas selle Belindale. „Usun, et leiate sealt kõik, mida teie pere vajab informeeritud otsuse langetamiseks. Ärge kiirustage. Me mõistame, et mõtlemisainet jagub teil küllaga.”

      Barton sekkus vestlusse. „Otse loomulikult oled sa järgnevatest tundidest vabastatud, Will, kui soovid kohe asja kallale asuda.”

      „Seda ma soovin,” sõnas Will.

      Kõik naersid viisakalt.

      „Leiad sealt ka kõik minu kontaktandmed,” ütles Robbins oma märkmikku kokku pakkides. „Ära pelga mulle helistada, kui sul tekib küsimusi või miski sulle muret valmistab.”

      Ta surus veelkord Willi kätt ja astus välja.

      „Dr Robbins?” küsis Will.

      Ta peatus uksel. „Jah, Will?”

      „Mis on teie eesnimi?”

      „Lillian,” vastas ta lõbusalt. Lillian Robbins teadis, kuidas ruumist lahkuda, ja seda ta tegigi, tarmukalt.

      Pärast Bartoni ja Rasche’i paariminutilist ja täiesti ettearvatavat lipitsemiskõnet lahkus Will koos Belindaga kabinetist. Mööda inimtühje koridore kõndides käis tema peast läbi intuitiivne mõttevälgatus:

      Seda kohta ma enam ei näe.

      Dr Robbinsil oli õigus: tal oli mõtlemisainet kuhjaga ja tema peas kerkis üles üks küsimus teise järel. Kuid ükski neist ei painanud teda rohkem kui see, mis oli tema hinge hiilinud, kui ema hommikul Bartoni kabineti uksest sisse astus. Alguses püüdis ta seda kõrvale heita kui hullumeelset segajat. Kui üht kipakat ajusünnitist, mille oli tinginud päeva üha kuhjuvad veidrused.

      Nüüd, kus nad olid omapäi jäänud, läks asi hullemaks. Palju hullemaks. Ja see tunne ei kadunud kuhugi.

      Ta kiikas oma ema poole. Endiselt see tuim naeratus näol ja need pagana tumedad prillid. Ema märkas poja pilku ning kinkis talle väikese põnevil käepigistuse.

      Vale. Täiesti vale.

      Liikudes kodu poole kellegagi, kes nägi välja ja kõlas täpselt nagu Belinda Melendez West, jäi õhku rippuma küsimus: miks oli tal tunne, et see polnud teps mitte seesama inimene, kellega ta oli kaks tundi tagasi hüvasti jätnud?

      KODU KALLIS KODU

      See oli emps, aga samas ka polnud.

      Mis see küll temas on, mis paneb mind niimoodi tundma? Will ei suutnud seda tabada. See oli hiiliv tunne, mis mässis ta endasse nagu püüton.

      Polnud kahtlustki, et see oli empsi auto. Vana tubli Ford Focus, mida ema kutsus Roheliseks Masinaks, koos makrameest seljatoe ja armatuurlaual heljuva kompassiga. Ta kompas istmealust ja tundis käe all plastikust In-N-Outi tassi, mille oli sinna kahe päeva eest pistnud.

      „No ma kohe ei leia sõnu, Will,” ütles ema sõrmedega roolil trummeldades. „See on ju lihtsalt võrratu lugu.”

      Ta nägi välja nagu ema ja kõlas nagu ema … kuid see polnud midagi, mida ema ütleks. Teda paneks muretsema, kuidas selline olukord tekkis. Tema küsiks, miks ta polnud järginud nende õpetust, tõmmates endale niimoodi tähelepanu. Just seda oleks ta esimese asjana pärinud.

      Willi pilk oli kiivalt ettepoole suunatud, sest ta kartis, et kui ta emale otsa vaatab, võib viimane märgata ta näos hiilivat õudu.

      NR 14: KÜSI KÜSIMUSI NENDE TÄHTSUSE JÄRJEKORRAS.

      „On sinuga kõik korras?” küsis Will.

      „Jah, kõik on hästi. Olen lihtsalt väga elevil,” vastas ema käevõrudega mängides. „Olin just tööle jõudnud, kui direktor helistas ja toru dr Robbinsile andis. Kui kõne lõpetasin, helistasin kohe isale. Ta loobub ülejäänud konverentsist ja tuleb õhtul koju. Ta tundus päris vaimustuses olevat.”

      Papsis võis see tekitada mitmesuguseid reaktsioone, kuid vaevalt et vaimustust nende seast leida võiks, mõtles Will.

      Will pingutas, et hoida oma hingamist kontrolli all, nagu paps talle oli õpetanud. Kui nad möödusid kõrvaltänavale pargitud mustast sedaanist, vaevalt kvartali kaugusel nende majast, polnud see aga enam sugugi nii kerge. Tegu näis olevat hommikust tuttava masinaga.

      „Tundub, et meil on üht-teist arutada,” sõnas Will ja püüdis rahulikuks jääda.

      „Tundub sedamoodi jah. Kuid ma pean tunnistama, Willi-Mõmm, et sina ei paista just ülemäära elevil.”

      „Ma tahan esmalt sellele pilgu peale heita,” vastas Will Robbinsilt saadud pakki pigistades. „Üks samm korraga.”

      NR 20: ASITÕENDITE JA JÄRELDUSE VAHEL PEAB ALATI OLEMA SEOS.

      „Sul on täiesti õigus,” vastas ema sissesõiduteele keerates. „Ei maksa ajast ette rutata. Üks samm korraga.”

      Ta parkis auto ja korjas oma asjad kokku. Will kiirustas enne teda sisse. Ta jooksis ülakorrusele, viskas dressid selga, haaras MacBooki ja tuli sellega alla kööki. Ta pingutas, et rahu säilitada, klammerdudes selle külge, mida tal tuli teha: ava oma meeled, puhasta mõtted, märka iga detaili.

      NR 9: NÄE, VAATA JA KUULA VÕI SA EI TEA, MIDA OLED KAHE SILMA VAHELE JÄTNUD.

      „Eks tee siis algust,” sõnas Belinda ja haaras külmikust dieetkoola. „Ma pean tööle tagasi ruttama. Arutame asja hiljem koos isaga.”

      Ta kallistas laua taga istuvat Willi selja tagant. Tema puudutus oli pinges, laetud harjumatu ärevusega, vale. Tumedad prillid libisesid ninalt ja Will nägi esimest korda tema silmi: need olid Belinda silmad, kuid kõhedakstegevalt klaasjad ja tühjad.

      „Me mõlemad oleme sinu üle nii uhked,” ütles ta ning läinud ta oligi.

      Will kuulis välisust sulgumas, ruttas seejärel elutuppa ja vaatas, kuidas ema ära sõitis. Nurgal, kus nad olid näinud musta sedaani, vähendas Roheline Masin kiirust. Ta nägi, kuidas klaas alla lasti, kuid siis kadus auto silmist. Will jooksis järgmise akna juurde, kust paistsid kätte mõlemad autod. Teineteise kõrval, juhid kohakuti.

      Ta räägib nendega.

      Will lukustas uksed. Ta proovis isa kätte saada – palun, palun, isa, võta vastu –, kuid sattus kõneposti. Will lõpetas kõne ja tippis sõnumi: VAJA RÄÄKIDA. HELISTA.

      Trükitähed. HÜÜDMINE. Ükskõik mida, et vaid isa tähelepanu saada. Will pani telefoni sülearvuti kõrvale ja võttis ette Robbinsilt saadud paki. Ta käed värisesid. Rakendada tuli kogu enesekontrolli, et mitte lasta hirmul võimutseda …

      Telefon mängis marimbat. Will pidi nahast välja hüppama ja vastas veel enne, kui telefon teist korda heliseda jõudis: isa helistab.

      „Isa? … Isa?” Will kuulis õõnsat metalset vilinat, justkui oleks vesi kajanud läbi valinguveekollektori. „Isa, oled sa seal?”

      Korraga jäi alles vaid staatiline müra ja siis vaikus. Will vajutas helistamisnupule ja kuulis sedasama vesist interferentsi. Isa on vist kas levist väljas või sõidab kuskil surnud tsoonis. Will lõpetas kõne ja seadis telefoni nähtavale kohale. Ta pidi keskenduma, tegelema faktidega. Analüüsi, korrasta, korralda: korrastatud meele tähtsus.

      Ta avas Robbinsi paki ja lappas pabereid. Nende seas oli ka vastuvõtuavaldus, millele oli vaja vanemate allkirja. Välja libises ajakirjasuurune tugevast painduvast materjalist must nelinurk. Sellele ilmusid sõnad VAJUTA SIIA ja ta vajutas. Nähtavale tuli lihtsas elegantses kirjas tekst:

      INTEGREERITUD ÕPPE KESKUS

      Selle all võttis kuju kooli tunnusmärk. Tegemist oli vapiga, meresinist ja tumedat hõbedast värvi külluslikult

Скачать книгу