LITMIR.BIZ

Скачать книгу

sel vahet?”

      „Kas plaanid kõigile mu küsimustele küsimusega vastata?”

      „Seda küll, Will,” ütles ta meeldivalt naeratades. „Üritan su tähelepanu kõrvale juhtida.”

      Will muutus valvsamaks. „Jätka samas vaimus.”

      „Mis on sinu lemmikvärv?”

      „Taevasinine. Kunagi oli mul joonistustunnis tuubitäis seda värvi. Tõeliselt sügav sinine, nagu taevas külmal selgel päeval.”

      „Esseed pole vaja. Kus sa sündisid?”

      „Albuquerques,” vastas Will. „Elasime seal vaid mõne kuu. Võin ka tähthaaval öelda, kui tahad.”

      Kusagilt sügavalt tema käte alt kostus vaikseid helisid, mis meenutasid summutatud puupuhkpilli häält. Helisid saatvad kujundid – segased matemaatilised sümbolid või mingi arhailine keel, mida ta ei suutnud dešifreerida – ujusid keerukaid mustreid moodustades tema all.

      „See pole ka veerimisvõistlus. Mis su isa nimi on?”

      „Jordan West.”

      „Mis tööd ta teeb?”

      „Ta on vabakutseline rodeokloun.”

      „Hmm,” ütles Robbins huulde hammustades. „See oli vist vale.”

      „Vau. Sa oled tõepoolest osav.”

      „Ah, see pole mina,” vastas ta ja naaldus siis ettepoole, osutas ekraanile ja sosistas, „sa ei suuda masinat petta.”

      „OK, vahele jäin. Ta on teadusuurija.”

      Robbins naeratas. „See kõlab veidi usutavamalt. Mis valdkond?”

      „Neurobioloogia. California ülikoolis Santa Barbaras.”

      „Mis on su ema täisnimi?”

      „Belinda Melendez West.”

      „Millega ta tegeleb?”

      „Töötab juristi abina.”

      „Kust tema pere pärit on?” küsis Robbins.

      Will kergitas kulmu. „Melendezed? Barcelonast. Tema vanemad tulid siia 60ndatel.”

      „Kas sinu vanavanemad on elus?”

      „Ei.”

      „Tundsid sa neid?”

      „Minu mäletamist mööda ei.”

      „Kas pead end heledanahaliseks või hispaanlaseks?”

      „Ei kumbki. Olen ameeriklane.”

      See vastus näis Robbinsile meele järgi olevat. „Kus su vanemad veel on elanud peale Albuquerque?”

      „Tusconis, Las Crucesis, Phoenixis, Flagstaffis, La Jollas, eelmisel aastal Temeculas ja nüüd siin Ojais.”

      „Miks su vanemad nii palju kolivad?”

      Hea küsimus, mõtles Will endamisi. Valjult ütles ta: „See on hind, mida isa peab maksma, et töötab nii põnevas ja äärmiselt võitluslikus neurobioloogia valdkonnas.”

      „Järgmine osa võib olla veidi valus,” ütles Robbins.

      Will tundis, kuidas midagi teravat ja torkavat nagu terashari kriipis tema peopesi, kui tahvli pind mõranes, paisates välja kuuma valgusjoa, mis terve toa heledaks lõi ja seejärel sama kiiresti kadus.

      Will tõmbas ehmatusega käe ära. Ekraanipind helendas nagu valgustusega bassein. Õhus hõljuvad tolmu- ja mustusekübemed sööstsid musta nelinurga poole, nagu oleks sattunud magnetvälja. Seejärel valgus kustus, pind stabiliseerus ja must tahvel kahanes taas oma esialgsetesse mõõtudesse.

      Hea küll, mõtles Will. See on kohe sügavalt kummaline.

      Will vaatas oma käsi. Mõlemad peopesad olid punased ja tukslesid, nagu oleks ta need kuumale pliidile pannud. Robbins võttis tema käed ja uuris neid.

      „Ma ju hoiatasin, et see teeb haiget,” lausus ta pehmelt.

      „Milleks seda kõike üldse vaja on?”

      „Vabanda, Will, kogu selle salapäratsemise pärast. Küll sa lõpuks mõistad. Või siis ei mõista.” Ta lasi Willi käed lahti. Peopesad tulitasid juba vähem.

      „Nüüd läks küll selgemaks. Kuidas mul test läks?”

      „Ma ei tea,” ütles ta salakavalalt naeratades. „Eks küsi maagiliselt piljardikuulilt.” Robbins tõstis musta tahvli tema silme ette. Ekraanile ilmus fotolik 3D-pilt piljardikuul nr kaheksast. „Küsi julgesti.”

      Will madaldas oma häält, matkides keskendumist: „Kas ma sain testist läbi?”

      Robbins raputas tahvlit. Piljardikuul keerles ja selle teisele küljele ilmus väike aknake. Tilluke valge kast liikus nende vaatevälja: pole paha!

      „Näed siis. Oraakel on rääkinud,” ütles ta ja libistas tahvelarvuti oma portfelli. „Mul on endal ka üks küsimus, Will. Testiga pole sel mingit pistmist.”

      „Lase tulla.”

      „Kas sa pole viimseni tüdinud keskkoolis vindumisest?”

      „Olen küll.”

      Ta naeratas. „Lähme räägime su emaga.”

      „Ma esindan kõrgeima akadeemilise tasemega ettevalmistavat erakooli riigis,” selgitas Robbins samal ajal sülearvutisse käsklusi toksides, „millest te kunagi kuulnud pole.”

      „Miks pole me teist varem kuulnud?” küsis Belinda West.

      „Ma kohe jõuan selleni, pr West. Ma usun, et mu vastus rahuldab teid.”

      Dr Robbins avas sülearvuti, nii et see lebas lapiti Bartoni laual. Mitmedimensiooniline pilt tõusis paksu pilvena ekraani kohale umbes meetri kõrgusele õhku, justkui ebamaiselt detailne ruumiline lasteraamat. Barton ja Rasche vaatasid toimuvat hämmeldunult.

      Nende silme all liikus vaatepunkt mõnda aega pilvede kohal ja laskus siis alla. Pilvede hõrenedes ilmus nähtavale tihedate metsade rüpes kesk ääretuid rohelisi muruplatse paiknev väärikas hoonete rivi. Nad hõljusid allapoole selle hämmastava nõidusliku maailma suunas, kukkusid ühtäkki järsult ja jäid siis sellele kõrgusele pidama. Nad lendasid mööda pikka ja sirget kõrgete puudega palistatud teerada koolilinnaku poole. Üle värava ja valvurihoone liikudes tabas Willi pilk muljetavaldavale kivist fassaadile graveeritud helkivaid sõnu:

      INTEGREERITUD ÕPPE KESKUS

      „Me pakume Willile täit stipendiumi,” lausus Robbins. „Kõik oleks meie kulul. Meie katame reisi- ja elamiskulud, muretseme õpikud ja vahendid. Teie perele ei läheks see mitte sentigi maksma.”

      „Kus see kool asub?” päris Will.

      „Wisconsinis,” vastas Robbins.

      Lennusimulatsioon jätkus. Nad liuglesid üle luuderohuga kaetud klassikaliste kivihoonete, mida ühendasid laiad sümmeetrilised kõnniteed. Linnaku südamest jõudsid nad tohutu suure vanaaegse võimlahooneni. Kõigi võimalustega välistaadion. Tallid ja hipodroom. Platsid eri spordialade harrastamiseks, sealhulgas golfirada.

      „Ja konks?” küsis Will.

      „Vaid üks ongi,” vastas ta. „Sa pead seda ainult tahtma, Will. Keskus avas uksed 1915. aastal. Kuulnud pole sa meist seetõttu, et oskame oma privaatsust hinnata. Me ei otsi ega julgusta kunagi avalikku tähelepanu. See on üks moodustest, kuidas oma õpilasi ja mainet kaitseme. Aga ma võin teile kinnitada, et kõik maailma parimad kolledžid ja ülikoolid teavad meid hästi. Meie kooli lõpetanute sissepääsuprotsent neisse asutustesse on konkurentsitu. Meie vilistlaste seast võite leida neliteist senaatorit, asepresidendi, kaks ülemkohtu liiget, viis kabineti liiget, seitse Nobeli preemia laureaati, kümneid äri- ja tööstusjuhte ning mitmeid välisriigipäid. Ja mitte ainult.”

      Ekskursioon jätkus üle käänulise järve, mis end lähedalasetsevates

Скачать книгу