LITMIR.BIZ

Скачать книгу

teadis, et ühel päeval lahkub tema pere ka sellest peaaegu täiuslikust paigast. Seda tegid nad alati. Kuigi Ojai oli hakanud talle väga meeldima, oli ta õppinud inimestesse ja kohtadesse mitte kiinduma.

      Eespool sõitis must sedaan üle ristmiku. Tumendatud küljeklaasidega. Juhti ta ei näinud.

      Nad otsivad aadressi, mida ei leia, mõtles Will. Ja imestas seejärel, kuidas ta seda teadis.

      Kostus tasane marimbahääl. Ta tõmbas telefoni taskust ja nägi isa esimest sõnumit sel päeval: KUIDAS AEG ON?

      Will naeratas. Isa ja tema igavesed suurtähed. Will oli proovinud talle sadu kordi rääkida sõnumite etiketist: „See tähendab, et sa HÜÜAD!”

      „Aga ma ju hüüangi,” oli isa vastanud. „MA OLEN SIIN!”

      Will kirjutas vastu „kuidas konverents? kuidas San Fran?”. Ta suutis jooksmise ajal sõnumeid tippida. Neid oleks ta suutnud kirjutada isegi üherattalisega keerdtrepist alla sõites.

      Will peatus veel enne, kui kuulis märja autokummi häält sillutisel. Tema külgmisse vaatevälja ilmus tume mass.

      Must sedaan. Heitgaasidesse mähitud, mootor mürisemas tühikäigul, otse tema ees. Uus neljaukseline mudel, mingi tundmatu kodumaine mark. Veider: mitte ühtegi logo, kaunistust ega tunnusmärki. Mitte kuskil. Esimene numbrimärk – üldine, mitte California oma – ja väike USA lipp ühes nurgas. Kuid kapoti all oli hoopis midagi muud kui riigiametniku töösõiduki mootor. See kõlas nagu mõne jõmmi NASCAR-i rakett.

      Läbi musta klaasi ei näinud ta kedagi – talle meenus: nii tumedad klaasid pole seadusega lubatud –, kuid ta teadis, et keegi seal sees vaatab teda. Willi tähelepanu teravnes, taustahelid taandusid. Aeg seiskus.

      Marimbaheli murdis vaikuse. Veel üks sõnum isalt: JOOKSE, WILL.

      Pilku tõstmata tõmbas Will kapuutsi pähe ja viipas vabandavalt autole. Ta tõstis telefoni ja viibutas sellega otsekui öeldes, et minu viga. Mõtlematu teismeline.

      Will vajutas kaamerale ja klõpsas nagu muuseas sedaani tagaosast pildi. Seejärel libistas ta telefoni taskusse ja jätkas jooksu.

      Jäta mulje, nagu sa lihtsalt jookseksid, mitte ei põgeneks, mõtles Will. Ja ära vaata tagasi.

      Ta sörkis edasi, kuulatades mootori kärinat. Auto tema selja taga kiirendas ja eemaldus, pööras vasakule ning kadus.

      Korraga kuulis Will kedagi ütlemas: „Vastab kirjeldusele. Võimalik visuaalne kontakt.”

      Hea küll, kuidas see hääl tema pähe sattus? Kelle hääl see üldse oli?

      Juht, tuli vastuseks. Ta räägib raadiosaatjaga. Ta räägib sinust.

      Willi süda peksles kõvasti. Tema treenituse juures oli rahuoleku pulss viiskümmend kaks. Enne teist miili ei jõudnud see kunagi kolmekohalise arvuni. Nüüd oli see üle saja.

      Esimene küsimus: kas isa käskis mul JOOSTA (San Franciscost?!), kuna tahab, et püsiksin oma rekordigraafikus, või kuna ta teab, et see auto ei tähenda head.

      Ta kuulis, kuidas sedaan kvartal eemal käigukastile valu andis ja äkiliselt kiirendas. Kummid vilisesid: nad tulid tagasi.

      Will keeras sillutamata põiktänavale. Tema selja taga sööstis sedaan tänavale, millelt ta just lahkunud oli. Enne veel kui auto põiktänavani jõudis, pööras Will paremale, kargas üle aia ja murdis endale teed läbi halloween’i dekoratsioone täispillutud tagahoovi. Ta hüppas üle ketis värava piki majakülge kulgevale kitsale betoneeritud rajale …

      … ja siis, kurat, tema paremal käel asuvale koerauksele ilmus tige nüri pea; pühas vihas lõrisev koer sööstis talle järele. Jõudnud teeraja lõppu, haaras ta väravast ja vinnas end üle. Samal hetkel viskus elukas lõugu kokku laksatades vastu väravat.

      Pool kvartalit eemal kuulis Will autot topeltsissepritsega hemimootori kiunudes järgmise käänakuni tuiskamas. Will peatus aiaäärse heki varjus ja ahmis õhku. Ta piilus heki taha – tühjus – ning sööstis üle tänava, risti üle muru ja järgmisest majast mööda. Tagaaeda ümbritses kahe ja poole meetri kõrgune puittara. Ta seadis oma samme, et hüpet ajastada, haaras aiaservast, hüppas üle ja maandus kergelt järjekordsel kõrvaltänaval – vaid meetri kaugusel tüdinud ilmega noorest naisterahvast, kes oma Volvo kõrval portfelli, kohvitassi ja autovõtmetega kohmitses. Naine võpatas, nagu oleks elektrilöögi saanud. Tass lendas veeredes eemale ja kohv voolas maha.

      „Vabandust,” poetas Will.

      Ta jooksis üle tee ja sööstis veel läbi kahe aia, sedaani mürin pidevalt läheduses kostmas. Järgmisel kõrvaltänaval ta peatus ja toetas end vastu garaaži. Adrenaliini lahtudes tundis ta end üpris naeruväärsena. Peas jagelesid mõtted ja instinktid, hüplikult nagu tossud kuivatis.

      Sa oled täiesti kaitstud. EI, SA OLED HÄDAOHUS. See on lihtsalt üks suvaline auto. SA KUULSID, MIDA NAD ÜTLESID. PANE TÄHELE, TOBU!

      Ekraanile ilmus järjekordne sõnum isalt: ÄRA PEATU, WILL.

      Will põrutas mööda tühjasid tänavaid läbi ärilinnaku ääremaa. Meeskond peaks nüüd juba kohviku juures ootama. Ta hüppaks sisse ja helistaks isale, et kuulda tema häält. Ühtäkki taipas ta, et kuulis seda JUST PRAEGU. Hääl meenutas talle reeglit, mida isa korrutas nagu rividrilli:

      NR 23: OHU KORRAL MÕTLE KIIRESTI JA TEGUTSE OTSUSTAVALT.

      Will keeras kiriku taha ja piilus ringi. Kahe kvartali kaugusel nägi ta meeskonda, kuut dressides kutti kohviku ees seismas, seljale õmmeldud RANGERS. Nad olid kõnnitee servas millegi ümber kogunenud, kuid Will ei näinud, mis see oli.

      Ta kontrollis oma aega ja tema suu vajus ammuli. See ei saanud õige olla: ta oli läbinud 2,25 kilomeetrit kodust siiani takistusjooksuna üle hoovide ja väravate silgates … viie minutiga?

      Tema selja taga andis mootorimüra endast märku. Ta pöördus ja nägi musta autot mööda tänavat otse tema poole sööstmas. Will pani kohviku poole ajama. Sedaan tema selja taga tegi järsu pöörde, keeras ringi ja pidurdas äkiliselt.

      Will oli juba kahe kvartali kaugusel. Ta tõmbas kapuutsi pähe, torkas käed taskusse ja sörkis rahulikult teiste juurde.

      „Mis teoksil?” mõmises ta, üritades oma paanikat varjata.

      Enamik meeskonnast ignoreeris teda nagu tavaliselt. Ta sulandus teiste sekka, hoidudes seljaga tänava poole. Nad tõmbusid piisavalt koomale ja paljastasid selle, mida nad vaatasid.

      „Kutid, vaadake seda,” ütles Rick Schaeffer.

      Kõnnitee servas seisis karm tuunitud hot rod. Midagi sellist polnud Will varem näinud – mattmust pika madalamaks lastud kerega prowler eritellimusel valmistatud šassii peal längus iluvõre ja kroomist helkivate ratastega. Selle eesmised põrkerauad joonistusid välja nagu Kippari Kalle käsivarred. Kapoti alt väljatungivatest elajaliku V-8 mootori kollektoritest õhkus varjatud võimsust. Sõiduki külgi kaunistavad baroksed aurupungi stiilis jooned sulasid ühte täpse ja peene kunstkäsitööna valmistatud õhuavadega. Auto oli ühel ajal klassikaline ja rikkumata, kummaliselt eatu, justkui oleks selle laitmatu masina alt läbi lennanud loendamatuid kilomeetreid. Vaieldamatult kuulus sõiduk läbirändajale: ükski kohalik poleks suutnud sellist sigavinget pilli vaka all hoida. See võis olla tulnud kust tahes. Kasvõi üheksateistkümnendast sajandist, põigates nii muuseas korraks tulevikust läbi.

      Will tundis, kuidas kellegi silmad läbi kohviku akna temal peatusid. See oli puuriv pilk, nagu oleks talle kahe tugeva sõrmega otse rindu torgatud. Ta tõstis silmad, kuid ei näinud sisse; päike oli just mägede tagant tõusnud ja löönud aknaklaasid helendama.

      „Ära puutu mu pilli.”

      Will kuulis oma peas häält ja taipas, et see kuulus mehele, kes teda jälgis. Madal, kriipiv, terava aktsendiga kurjakuulutav hääl.

      „Ära puutu seda!” nähvas Will.

      Schaeffer tõmbas käe

Скачать книгу