LITMIR.BIZ

Скачать книгу

KIIRESTI. OTSIN SU ÜLES.

      See polnud sõnum. Lihtsalt suured trükitähed, ei midagi enamat. Prowler’ilt?

      „Kes see tüüp on?”

      „Pole aimugi,” ütles Will. „Mis sa arvad, kas nad otsivad mind lennujaamast?”

      „Mõnda aega jahivad nad nüüd seda prowler’it. See on praeguseks ilmselt juba Oxnardi all-linnas. Ootamas drive-in’is burgerit.”

      Nad mõlemad naersid pisut. Sõnad Willi telefoni ekraanil hajusid. Korraga jõudis talle kohale: prowler’i kutt on austraallane. See ongi see aktsent, mida ta ei osanud ära mõistatada. Järgmine küsimus: kas ma tahan, et ta mu üles otsib?

      „Lülita oma telefon kohe välja,” ütles Nando. „Mitte ühtki kõnet rohkem.”

      „Miks?”

      „Neis on GPS. Helistades või sõnumeid saates oled võrku ühendatud ja nad saavad su IP-aadressi järgi lähima masti määrata. Panevad su millimeetri pealt paika.”

      „Ma ei teadnudki.”

      „Keegi ei tohiks teada. Suuremat sorti Suure Venna värk. Nad saavad jälitada iga kõnet, sõnumit, leida sind suvalisel hetkel. Kaamerat, kalendrit ja muud säärast võid kasutada, aga võrgus ei tohi olla. Ei mingeid kõnesid.”

      Will lülitas telefoni välja, tundes end tükk maad haavatavamana.

      „Rääkisid sa kellelegi veel, kuhu sa lähed?”

      „Ei,” vastas Will. „Arvad, et on OK?”

      „Ma arvan, et pääsesime puhtalt minema,” ütles Nando.

      Ta püsis kiiruspiirangutes, kui nad pöörlesid ja keerlesid Casitase järve ümbritsevatel mägiteedel. Will võitles vastupandamatu tungiga silmad sulgeda, kuid siis meenus talle:

      NR 41: MAGA, KUI OLED UNINE. KASSID TEEVAD UINAKUID, ET NAD OLEKSID ALATI KÕIGEKS VALMIS.

      Kolmkümmend minutit hiljem ärkas Will täiesti erksa ja hämmastavalt puhanuna. Nad olid jõudnud osariikidevahelisele teele, mis kulges Santa Barbara lähedalt piki rannikut põhja poole. Ta nägi vasakul valgeid laineharjasid, kuupaistel helendavat avamerd ja kaugemal vees kõrguvaid naftaplatvorme, mis särasid kui jõulupuud.

      „Kui lennujaama jõuad,” ütles Nando, „osta tavaline must kott ja tõsta oma kraam sinna ümber. Sinu praegusel kotil on kooli logo peal. Viska võistkonna pusa ka minema. Vaata endale poest midagi turistilikku ja mingi muu peakate. Tõmba see silmini, et su nägu nii hästi turvakaameras kätte ei paistaks.”

      „Hüva.”

      „Lennukisse pääsemiseks on sul ikkagi pildiga dokumenti vaja. Võltsitut on hilja muretseda, kuid seni, kuni su nimi pole TSA süsteemis, on kõik kombes. Kui aga on … siis algab tõeline tuleproov.”

      Nad keerasid maanteelt kõrvale, järgides lennujaama suunaviitasid. Nando võttis laekast tavalise Nokia telefoni ja laadija ning viskas taha Willile.

      „Helista praegu sellega,” ütles ta.

      „Kindel? Ma ei taha sult telefoni ära võtta.”

      „Ära muretse. See pole päris minu, saad aru? Sel on kaamera ja klahvidega saad sõnumeid saata.”

      Kui nad lennujaama jõudsid, võttis Will rahakoti.

      „Pane see ära,” ütles Nando. „Mul pole su raha vaja.”

      „Aga ma pean sulle tasuma, Nando. Mis sa muidu oma bossile ütled?”

      „Ja kuidas ta seda teada peaks saama? Kõik on kombes. Ma leian tagasiteeks kedagi ja küsin neilt topelt.”

      Nad naersid jälle. Paar minutit enne kaheksat sõitis Nando Hispaania stiilis lennujaama ette kõnnitee äärde. Küljeuks liugles lahti.

      Will kõhkles. „Miks sa mind aitasid, Nando?” küsis ta. „Sul polnud vaja midagi teha.”

      Nando pööras tema poole, suured pruunid silmad pärani ja tõsised. „Mul on hea meel, et sa küsisid,” ütles ta. „Kui ma olin väljas ja kui see kopter üle lendas, kuulsin oma peas üht häält. Ma oleks olnud nagu transis ja hääl segunes mõõgaterade kõlinaga. See ütles, et järgmine inimene, kes uksest sisse astub, on väga tähtis. Nagu inimajaloo mõistes tähtis. Et neil on vaja minu abi ja mul tuleb tõsiselt näidata, mis puust ma olen. Või tähendab see maailma lõppu.”

      Will neelatas. „Päriselt või?”

      „Ei, ma ainult jaman sinuga, Sherlock!” ütles Nando. „Kes sa oma arust oled, LeBron James või miski? Kas te pole kuulnud? Tema on väljavalitu. Sa jäid täitsa uskuma, eks.”

      „Jah, ära tegid.”

      Nando naeratus kadus hetkega. „Ma räägin täiesti tõsiselt, cabrón. Ma kuulsin häält.”

      „Nüüd ajad sa mulle hirmu nahka.”

      „Aga ma ei oleks seda kuulanud, kui sa mulle meeldinud poleks, mees. Sul on aus nägu ees.” Nad surusid kätt ja Nando andis talle oma visiitkaardi: NANDO GUTIERREZ, OJAI TAXI COMPANY. „Helista, kui pärale jõuad. Anna teada, kui papsiga kokku saate, eks. Luba mulle. Ma tahan sust veel kuulda.”

      „Küll kuuled.”

      „Vaya con Dios, mu sõber,” ütles Nando.

      „Ja ütle Luciale ja Angelitale, et nad võivad oma isa üle väga uhked olla,” ütles Will välja ronides.

      „Tänud,” ütles Nando. „Oota, ma ei usu – mees, ma ei öelnud sulle oma tütarde nimesid.”

      „Tõsi?” ütles Will lehvitades ja astus eemale.

      „OK, see on küll veider. Kuidas sa teadsid? Hei, kuidas sa teadsid?”

      Will kehitas vaid õlgu. Tegelikult ta ei teadnud, kuidas ta teadis, lihtsalt teadis ja kõik. Ta viskas koti õlale ja suundus terminali.

      NR 28: LASE INIMESTEL END ALAHINNATA. NII EI TEA NAD KUNAGI KINDLALT, MILLEKS SA VÕIMELINE OLED.

      Kaks minutit pärast seda, kui Will lennujaama oli sisenenud ja Nando lahkunud, peatus tee ääres must sedaan.

      DAVE

      Nagu dr Robbins oli lubanud, ootas Willi kassas pilet Denverisse. Ühtlasi oli ta reserveerinud ühendava lennu Chicagosse, mis pidi lahkuma Denverist südaöö paiku. Will näitas oma passi ja ametnik ulatas talle mingeid küsimusi esitamata pardakaardid.

      Enne turvakontrolli hüppas ta läbi kingipoest ning ostis odava musta reisikoti, halli pusa ja hariliku pesapallimütsi. Tualetis vahetas ta oma riided ja kolis kogu oma varanduse vanast kotist uude. Ruumi jäi ülegi, nii et ta toppis oma vana koti kõige peale, enne kui luku sulges. Ta tõmbas mütsi pähe, vaatas end peeglist ja astus välja.

      Terminal oli peaaegu inimtühi, tema lend oli üks viimastest. Will näitas turvaväravas tüdinud naissoost TSA valvurile oma passi ja pardakaarti. Too vaatas talle otsa, lõi templi passi ja suunas ta ümber nurga viivate köite vahele. Will oli lennanud vaid kaks korda, mõlemad korrad enne 9/11, kui ta oli alles väike laps. Iga kord, kui nende pere kolis, olid nad liikunud autoga.

      Pika roostevabast terasest laua ääres, mis toitis röntgenimasina linti, ootas kuhi plastkandikuid. Willi ees seisev ärimees võttis ära kingad, käekella ja vöö, viskas need kandikule ning tõstis oma jaki kõige peale. Teisele kandikule laadis ta oma koti, mobiili ja sülearvuti ning suunas need konveieri lindile. Koti küljes olevalt sildilt võis lugeda JONATHAN LEVIN.

      Will astus laua juurde ja toimis samamoodi. Levin ootas metallidetektori juures valge joone taga. Ta ulatas passi sealsele TSA valvurile, kõhnale justkui kantrilaulust välja karanud kõõrdsilmsele ja piitspeenikeste tätoveeritud käsivartega maapoisile. Võttes oma tööd üleliia tõsiselt, liikus ta pilk mitu korda passi ja mehe vahet. Seejärel ulatas ta passi tagasi ja saatis Levini detektorist läbi.

      Will

Скачать книгу