LITMIR.BIZ

Скачать книгу

küsis Rourke.

      ÄRA RÄÄGI KELLELEGI.

      Will tahtis toimida isa hoiatuse järgi, kuid tundis ometi, et võlgneb neile selgituse. Ta oli siin ning tema teada ka elus suuresti tänu nende hästiajastatud huvile ja abile. Kuid kogu tõde – Dave, teisikvanemad, gremlinid ja erilised prillid – tagaks talle kindlasti lukustatud uksega toa Naeruväärsuse Akadeemias.

      NR 63: PARIM VIIS VALETADA ON KAASATA KILLUKE TÕTT.

      „Mu vanemad tahtsid, et ma otsekohe siia tuleksin. Nii ruttu kui võimalik. Nad arvasid, et ma olen ohus.”

      Rourke ja Robbins vahetasid murelikke pilke. Rourke kummardas ettepoole. „Täpsemalt missuguses ohus, Will?” küsis ta.

      „Seda nad ei öelnud, söör. Kuid eile käisid mind kodu juures otsimas mingid inimesed, keda me kunagi varem kohanud pole.”

      „Kirjelda neid mulle.”

      „Ma ei näinud neid lähedalt. Mehed tähistuseta numbrimärkidega mustades autodes.”

      „Kas sa oskad arvata, kes nad olla võisid või mida nad tahtsid?”

      „Ei, söör.”

      „Kas see toimus enne või pärast meie kohtumist koolis?” küsis Robbins.

      „Korra nägin neid ka enne, kuid peamiselt pärastpoole.”

      „Kas sinu vanemad võtsid politseiga ühendust?” küsis Rourke.

      „Võtsid küll,” ütles Will, moonutades tõtt nii vähe kui võimalik. „Pärast seda, kui olin lennujaama poole lahkunud. Siis ma teile helistasingi, dr Robbins.”

      „Nii et sellest siis ka pakilisus,” sõnas Robbins. „Sinu vanemad arvasid, et need inimesed ohustavad sind kuidagi.”

      Will noogutas. Tema kõri oli rääkimiseks liiga pingul. Ta kallas endale veel kohvi, lootes, et nad ei esita enam palju küsimusi.

      „Oled sa oma vanematega täna rääkinud?” uuris Rourke.

      „Veel mitte, söör.”

      „Pead neile teada andma, et jõudsid ilusasti kohale. Küllap tahad teada, kas nendelgi on kõik hästi.”

      „Tahan.”

      „On sul mingitki aimdust, milles asi võis olla?” küsis Robbins. „Või mille pärast nad sinu vastu huvi võiks tunda?”

      „Mitte mingisugust,” vastas Will. Seejärel esitas ta küsimuse, mis oli tal hommikust saadik meeles mõlkunud: „Aga teil?”

      Rourke ja Robbins vaatasid teineteisele otsa. Näis, nagu küsiks mees Robbinsi arvamust. Robbins raputas pead.

      „Samuti mitte,” vastas Rourke. „See, mis sa rääkisid, on rohkem kui murettekitav, Will. Aga ka meil on vahendeid. Ma olen valmis olukorda igati uurima, kui usud, et sellest võiks abi olla.”

      „Tänan, söör.”

      „Mul on tõesti kahju, et oled pidanud midagi sellist läbi elama. Kaugeltki mitte parimad tingimused saabumiseks. Uue õpilase esimene päev peaks olema palju rõõmsam sündmus.”

      „Sellegipoolest on mul hea meel siin olla,” ütles Will.

      Praeguseks – kui nüüd aus olla – on mul hea meel olla ükskõik kus.

      „Meil on rõõm, et oled siin,” ütles Rourke. „Aga tähtsamad asjad kõigepealt: võid koju helistada minu kabinetis oleva telefoniga. Tule kaasa.”

      Dr Robbins tõusis samuti, hoides käes Willi pabereid. „Ma vaatan selle veelkord läbi ja võtan sind lõplikult vastu.” ütles ta kabinetti siirdudes.

      Will läks Rourke’i järel kõrval asuvasse väiksemasse kabinetti. Järgmise lõõmava kaminatule ees lösutasid kahel pool vankrirattaga kohvilauda rasked nahkdiivanid. Toekas tammine kirjutuslaud seisis suure akna all astmel. Pronksskulptuur ühes nurgas kujutas pärismaalasest sõdalast, kes oli oma poni seljas kokku varisenud – see oli ühe kuulsa kunstniku töö, kelle nimi Willile hetkel ei meenunud. Seintel rippusid vastakuti portreed kahest pikast muljetavaldava välimusega mehest, kelle riided ja taust viitasid eri ajastutele.

      „Minu eellased,” ütles Rourke. „Meie asutaja ja direktor Thomas Greenwood ning tema poeg Franklin Greenwood.” Rourke osutas konsooltelefonile kirjutuslaual. „Välja helistamiseks vajuta üheksale, Will. Jätan sind omaette.”

      Rourke astus välja. Will arutles endamisi, kas keegi jälgib seda kõnet. Igal juhul jääb neil jälg igast valitud numbrist ja nad saavad vaadata, kas see ühtib avalduses märgituga.

      Will kaalus, kumb oleks suurem risk, kas jääda valega vahele või see, et kes tahes kodus telefonile vastab, võiks kõne abil keskuseni jõuda. Ta otsustas, et helistab, kuid ei räägi rohkem kui minuti. Ta valis oma kodunumbri. Telefon kutsus kaks korda, enne kui tundmatu tuhm mehehääl talle vastas. Will lõi iPhone’il stopperi käima.

      „Westide residents,” kostis telefoni.

      „Jordan või Belinda Westi palun,” ütles Will tavapärasest oktav madalamal häälel.

      „Kes helistab?”

      „Kellega ma räägin?” küsis Will.

      „Olen hr Westi kolleeg.”

      Ta ei kõlanud ühegi töökaaslase moodi, keda Will teadis.

      „Keda ma võin neile teavitada?” küsis mees.

      „Järelevaataja Mullins Phoenixi perekonnaametist Arizonast,” ütles Will.

      Mees kattis käega toru ja kordas kuuldut kellelegi. Hetk hiljem võeti telefon.

      „Belinda West siinpool.” Tema häält kuuldes tundis Will juba tuttavat keeramaajavat vastalisusetunnet. See oli tema, aga polnud ka.

      „Emps, ära ütle midagi, ainult kuula,” ütles Will oma häälega. „Minuga on kõik korras, ära muretse. Olen Phoenixis.”

      „Nad ütlesid, et perekonnaametist. Kas sul on pahandusi?”

      „Minuga on kõik korras. Nad aitavad mind. Kas sinuga on kõik hästi? Kuidas teil seal on?”

      „Ei, Will, me oleme sinu pärast sügavalt mures.”

      „Kes telefonile vastas?”

      Ta kõhkles hetkeks. „Üks mees isa töö juurest aitab meid.”

      „Mis ta nimi on?”

      „Carl Stenson. Kas sa tuled koju? Kas me peaks sinna lendama?”

      „Las ma räägin papsiga.”

      „Ta magab praegu.”

      See oli vale. Will kontrollis iPhone’i: viiskümmend viis sekundit.

      „Ma lähen Mehhikosse,” ütles Will. „Ärge tulge mulle järele. Ärge üritage mind leida. Helistan mõne päeva pärast.”

      Ta pani toru ära ja helistas seejärel California ülikooli loodusteaduskonna üldnumbrile. Sekretär vastas.

      „Tere, ma töötan koolilehe jaoks,” ütles Will. „Üritan tabada kedagi teie osakonnast. Carl Stenson. Ma usun, et ta töötab koos Jordan Westiga.” Vaimusilmas kujutas ta ette, kuidas sekretär kammib töötajate nimekirja.

      „Mul on väga kahju, kuid meil ei tööta kedagi sellenimelist.”

      „Kas olete selles täiesti kindel?”

      „Jah. Kas soovite jätta teate hr Westile? Teda ei ole praegu siin.” Will valmistus toru ära panema „Kuid politsei käis ennist siin ja ma tean, et nad on temaga kõnelenud.”

      Will tardus. „Sellepärast ma helistangi.”

      „Mõtlete eilset sissemurdmist?”

      „Just,” ütles Will kaasa mängides. „Hr Westi kabinetis?” Sekretäri vaikimises oli kuulda tõrksust. „Kui soovite, võime ka mitteametlikult rääkida.”

      „Kogu

Скачать книгу