LITMIR.BIZ

Скачать книгу

Greyga püstihädas. Lehed lagunevad nii kiiresti koost, et raske on üldse midagi välja lugeda.”

      „Te ennustate teepaksu pealt?” küsisin kerge üllatusega. Lühikeste terashallide püsilokkide ja kolmekordse pärlikeega proua Graham ei vastanud absoluutselt üldlevinud ettekujutusele ennustajast mustlaseidest. Oli lausa näha, kuidas teelonks mööda pikka kuivetut kaela allapoole vajub ja läikivate helmeste taha kaob.

      „Miks mitte, kullake, ennustan ikka. Nii nagu vanaema mulle õpetas ja talle tema vanaema. Jooge oma tass tühjaks ja vaatame, mis teil seal on.”

      Nüüd jäi ta pikaks ajaks vait, sättis tassi paremini vastu valgust ja veeretas seda kaldus käte vahel, et muuta vaatenurka.

      Siis asetas ta tassi hästi ettevaatlikult tagasi, otsekui võiks see talle näkku plahvatada. Kortsud tema suunurkades olid sügavamaks muutunud ja kulmud olid hämmeldunult kipras.

      „Hmm,” ütles ta viimaks. „See on üks veidramaid, mida ma näinud olen.”

      „Kas tõesti?” See asi tegi mulle nalja, aga muutis juba ka uudishimulikuks. „Kas ma kohtan pikka tõmmut võõrast või ootab mind ees pikk merereis?”

      „Võib sedagi juhtuda,” kostis proua Graham. Ta tajus mu iroonilist alatooni ja vastas kergelt muiates samaga. „Aga võib ka mitte. See ongi teie tassi juures kummaline, kullake. Kõik on vastuoluline. Seal on kõver leht, mis tähendab reisi, kuid selle peal risti on murtud leht, mis tähendab paigalejäämist. Ja võõraid on seal ausalt öelda päris mitu. Kusjuures üks neist on teie abikaasa, kui ma õigesti aru saan.”

      Mu lõbusus hakkas hajuma. Pärast kuut aastat lahus ja seejärel kuut kuud koos oli mu abikaasa tõepoolest peaaegu et võõras. Ehkki ma ei suutnud mõista, kuidas üks teeleht seda teada võib.

      Proua Grahami kulm oli endiselt kipras. „Las ma vaatan su kätt, lapseke,” ütles ta.

      Tema pihk, mis mu peo endasse võttis, oli kondine, kuid üllatavalt soe. Mu käe kohale kummardunud hallist peast õhkus lavendlivee hõngu. Ta uuris mu kätt üsna kaua, ajades näpuga seda või teist joont, otsekui oleks see kaart, mille tühermaade teed ja rajad on uhteliiva alla mattunud.

      „Noh, kuidas on?” püüdsin säilitada kerget tooni. „Või on mu saatus liiga hirmus, et välja öelda?”

      Proua Graham tõstis oma uuriva pilgu ja vaatas mulle mõtlikult otsa, kuid kätt lahti ei lasknud. Siis raputas ta pead ja krimpsutas huuli.

      „Oh ei, kullake. Sinu peopesas ei ole kirjas mitte su saatus, vaid kõigest selle seeme.” Tema linnupea kaldus arupidavalt küljele. „Muide, käejooned muutuvad. Kunagi võivad nad praegustest üsna erinevad olla.”

      „Seda ma ei teadnud. Mõtlesin, et inimene sünnib nendega ja nii nad jäävadki.” Sain vaevu võitu soovist käsi ära tõmmata. „Mis mõtet siis käevaatamisel üldse on?” Ma ei tahtnud olla ebaviisakas, kuid nii põhjalik läbiuurimine hakkas mind häirima, eriti kui see tuli kohe teepaksu pealt ennustamise järel. Proua Graham naeratas ootamatult ja vajutas mu sõrmed rusikasse.

      „On ikka mõtet. Sinu käejooned näitavad, kes sa oled, kullake. Just sellepärast nad muutuvad – või peaksid muutuma. Mõnel inimesel ei muutu. Need õnnetukesed ei muutu ka ise, kuid selliseid on vähe.” Ta pigistas kergelt mu rusikat ja patsutas seda. „Ma ei usu, et sina nende hulka kuuluksid. Su käsi näitab juba praegu, nii noorelt, üksjagu muutusi. Eks see sõjast ole,” lisas ta pigem iseendale.

      Muutusin taas uudishimulikuks ja tegin peo uuesti lahti.

      „Kes ma siis käejoonte järgi olen?”

      Proua Graham kortsutas kulmu, kuid ei võtnud enam mu kätt.

      „Ma ei suuda öelda. Mis on veider, sest enamik peopesasid on sarnased. Ma ei taha sellega öelda midagi sellist, et „kui sa oled ühte näinud, siis oled kõiki”, aga sageli on nad üsna üksteise moodi – on sellised tavalised mustrid.” Ta naeratas äkki kuidagi kummaliselt kaasahaaravalt, lastes paista väga valgeid ja väga ilmseid kunsthambaid.

      „Ennustajamoorid töötavad nii. Ma teen seda igal aastal kiriku nimipühaku päeval – või, tähendab, tegin enne sõda, aga ma vist hakkan nüüd uuesti. Noh, tuleb tüdruk telki ja seal ma istun, turban peas ja turbani küljes härra Donaldsonilt laenatud paabulinnusulg, seljas „uhked idamaised rõivad” – ehk siis vikaari hommikumantel, paabulinnud peal ja erekollane nagu päike – ühesõnaga, teesklen mina tema käe vaatamist, aga sel ajal vaatan üle hoopis tema enda, ja näen, et pluus ei kata õieti midagi, lõhnab odava odööri järele ning kõrvarõngad ripuvad õlgadeni. Mul ei ole tarvis kristallkuuli, et talle ennustada, et ta saab enne järgmist nimepäeva lapse.” Proua Graham pidas vahet, silmis üleannetu helk. „Ehkki kui sõrmust sõrmes ei ole, siis on viisakas kõigepealt ennustada, et ta abiellub varsti.”

      Ma hakkasin naerma ja tema samuti. „Nii et te üldse ei vaatagi neil peopesa?” küsisin ma. „Peale selle, et sõrmuse kohta vaadata?”

      Ta kergitas imestunult kulmu. „Ei, ikka vaatan. Aga ma räägin seda, et tead juba ette, mis sa seal näed. Nii üldiselt.” Ta osutas noogutusega mu avatud peopesale. „Aga selliseid jooni ma pole varem näinud. No see suur pöial siin…” – ta nõjatus ettepoole ja puudutas seda kergelt – „…see midagi erilist ei ole. Tähendab, et sa oled kangekaelne ja et sind kergelt ei painuta.” Ta pilgutas silma. „Usun, et sinu abikaasa on sulle seda öelnud. Nagu sellegi kohta.” Ta osutas mügarikule pöidla all.

      „Mis see on?”

      „Seda nimetatakse Veenuse künkaks.” Ta surus huuled pepsiks kriipsuks, kuid suunurgad muigasid vägisi. „Räägitakse, et mehe puhul tähendab see tõmmet naiste poole. Naise puhul on asi veidi teisiti. Kui nüüd viisakalt öelda, siis see oleks nagu väikestviisi ennustamine, mis ütleb, et mees ei taha su voodist eriti kauaks eemale minna.” Ta lasi kuuldavale ootamatult kahemõttelise naerukõhina ja ma punastasin kergelt.

      Vana majapidajanna võttis mu käejooned uuesti ette, torgates oma sõnade kinnituseks nimetissõrmega siia ja sinna.

      „Nii, siin on meil selge ja tugev elujoon; sul on hea tervis ja see näib ka püsivat. Elujoon katkeb vahepeal, mis tähendab, et su elu on oluliselt muutunud – aga see kehtib meie kõigi kohta, kas pole? Kuid sinu oma on rohkem ära hakitud kui tavaliselt, aina jupid ja tükid. Ja sinu abielujoon…” – ta raputas uuesti pead – „…on kahes jaos, mis pole ebatavaline, ja tähendab kaht abielu…”

      Mu reaktsioon oli minimaalne ja seegi sai kohe alla surutud, kuid ta tajus mu võpatust ja tõstis viivitamatult pilgu. Mulle tundus, et ta on üks päris osav ennustaja. Ta raputas rahustavalt oma halli pead.

      „Ei, ei, tütreke. See ep tähenda, et sinu kalli mehega midagi juhtuma peaks. See tähendab ainult, et kui.…” – ta rõhutas seda „kui”’d õrna käesurumisega – „… siis pole sa seda tüüpi, kes jääks üksi ja raiskaks kogu ülejäänud elu leinamisele. See tähendab, et sa kuulud nende hulka, kes on võimelised veel kord armastama, kui nad peaksid kaotama oma esimese armastuse.”

      Ta uuris mu pihku õige lähedalt, tõmmates lühikese joonelise küünega piki sügavat abielujoont. „Enamik katkestatud abielujooni on mitmes tükis, aga sinu oma hargneb kaheks.” Ta muigas salapäraselt. „On ikka kindel, et sa väikestviisi mitut meest ei pea, mis?”

      Raputasin naerdes pead. „Ei. Kunas mul selleks aega oleks?” Siis pöörasin peopesa ringi ja näitasin selle välimist külge.

      „Ma olen kuulnud, et väiksed märgid käe küljel näitavad, kui palju lapsi saadakse, kas on nii?” Lootsin, et mu hääl kõlab hooletult. Käelaba külg oli masendavalt sile.

      Proua Graham lõi selle peale põlastavalt käega.

      „Hah! Kui sul on juba üks-kaks latsekest, siis võib sinna mõni joon tekkida. Umbes nagu nad näole tekivad. Need ei ennusta küll midagi.”

      „Ah, tõesti?” Tundsin sellest lapsikut kergendust. Kavatsesin just küsida, kas hästi tugevad jooned mu randmel ka midagi tähendavad (kalduvust enesetapule?),

Скачать книгу