Võõramaalane. 1. raamat: Kaotatud ja leitud - Diana Gabaldon

Скачать книгу

tasast krabinat, kui tema jalad mäeharja läheduses mingit prahti paigast liigutasid, ja seejärel ilmus vaikuses nähtavale hoolitsetud hallijuukseline pea. Proua Graham. Nii et see oli tõsi. Vikaari majapidajannal oli kõige mõistlikumal kombel seljas tviidseelik ja villane mantel, kaenla all kandis ta mingit valget kompsu. Ta kadus vaikselt nagu vaim ühe püstise kivi taha.

      Seejärel tulid nad kiirelt üksteise järel, ühe-, kahe- ja kolmekaupa, saatjaks summutatud itsitamine ja sosin, mis vaikis niipea, kui nad kiviringi lähedusse jõudsid.

      Tundsin mõne ära. Sealt tuli näiteks külakese postkontoripidaja proua Buchanan, blondid juuksed värskelt lokitud; lokkide vahelt levimas võimsaid Evening in Paris’i pahvakuid. Surusin alla naerulagina. Selline on siis moodne druiid!

      Kokku oli neid viisteist, kõik naised, vanus kõikus proua Grahami üle-kuuekümnest kuni ühe nooriku pealt-kahekümneni. Olin toda naisterahvast näinud paar päeva tagasi lapsevankriga poode kammimas. Kõigil olid seljas matkariided, kõigil midagi kaenla all. Hästi põgusa sosistamise järel kadusid kõik kivide või põõsaste taha ja naasid ilma kompsuta, paljakäsi, seljas üleni valged hõlstid. Üks harjas end meie lähedal ja mu ninna tungis pesuseebi lõhna, hõlstid aga osutusid ümber keha keeratud ja õla juurest sõlmega kinni tõmmatud voodilinadeks.

      Nad kogunesid kiviringist väljapoole, asetusid vanuse järgi ritta ja jäid vaikselt ootama. Valgus idataevas tugevnes.

      Niipea kui päikeseketas üle silmapiiri piilus, hakkas naisterivi liikuma, kõndides aeglaselt kahe püstkivi vahesse. Juht viis nad otse ringi keskele, kus nad ringe edasi tegid, liikudes aeglaselt nagu tiirutavad luiged.

      Korraga jäi juht seisma, tõstis käed ja astus ringi keskpunkti. Pööranud näo kõige idapoolsemate kivide poole, hüüdis ta midagi kõrgel häälel. Mitte kõvasti, kuid piisavalt tugevasti, et seda oleks kuulda kogu ringis. Liikumatu udu püüdis sõnad kinni ja pani need kajama, nagu tuleksid need igast suunast, nagu hüüaksid neid kivid ise.

      Hüüet kordasid ka tantsijad. Sest nüüdsest olid nad tantsijad. Nad ei puudutanud üksteist, kuid nende käsivarred olid üksteise suunas välja sirutatud ning nad hüplesid ja õõtsusid ringis. Korraga jagunes ring kaheks. Seitse naist liikus edasi päripäeva, ülejäänud vastupäeva. Kaks poolringi möödusid teineteisest tõusvas tempos, moodustades mõnel hetkel täisringi, teisel hetkel kahekordse poolringi. Ja keskel seisis endiselt tulbana nende juht, tuues ikka ja jälle kuuldavale oma kõrgehäälset kaeblikku hüüet ammusurnud keeles.

      Kõik see oleks pidanud olema naeruväärne ja võib-olla oligi. Kamp voodilinadesse mässitud naisi, paljud neist tüsedad ja kaugeltki mitte kergejalgsed, mäe otsas ringiratast keerutamas. Kuid nende hüüatused ajasid mu kuklakarvad püsti.

      Nad peatusid ühekorraga ja pöörasid näo tõusva päikese poole, seistes kahe teineteise vastas asetseva poolringina, mille vahelt läks läbi teerada. Kui päike horisondi kohale tõusis, tulvas tema valgus sisse kiviringi idapoolse kividepaari vahelt, ja tabas ringi vastasküljel seisvat kõrget poolitatud kiviplokki.

      Tantsijad seisid hetke liikumatult mõlemal pool valgusvihku. Seejärel ütles proua Graham midagi sellessamas võõras keeles, kuid seekord just ütles, mitte ei hüüdnud. Siis pööras ta kohal ringi ja hakkas sirgel seljal, terashallid juuksed päikeses sätendamas, mööda valgusrada minema. Tantsijad järgnesid talle sõnagi lausumata, sisenesid kõrge kivi kahe poole vahelisse lõhesse ja kadusid vaikselt.

      Kükitasime põõsas, kuni naised – kes nüüd tavalisel kombel naersid ja lobisesid – oma riided ära olid vahetanud ja üheskoos mäenõlvast alla laskusid, et pastoraadis hommikukohvi juua.

      „Oh sa issand!” õhkasin ma, püüdes kangeksjäänud jalgu ja selga lõdvestada. „Äge etendus, mis?”

      „Imetabane!” kiitis Frank. „Ma poleks sellest miski hinna eest tahtnud ilma jääda.” Ta siugles põõsast välja nagu madu, jättes mind okstesse ukerdama, ja juba nuuskis ta kiviringis, nina vastu maad nagu verekoeral.

      „Mida sa otsid?” küsisin. Sisenesin ringi teatava kõhklusega, kuid päike oli juba täielikult tõusnud ja kivid, ehkki endiselt võimsad, ei olnud enam pooltki nii hirmuäratavad kui esimeste koidukiirte ajal.

      „Märke,” vastas ta neljakäpukil teraselt murumättaid uurides. „Kust nad teadsid, kus alustada ja kus lõpetada?”

      „Hea küsimus. Mina ei näe midagi.” Kuid platsile pilku heites märkasin ma siiski ühe püstkivi jalamil kasvavat põnevat taime. Meelespea? Ei, ilmselt mitte; sellel siin olid sügavsinised õielehed ja oranžid südamikud. Hakkasin uudishimulikult lähemale minema. Frank, kelle kuulmine oli teravam kui minu oma, hüppas püsti, rabas mul käsivarrest ja tiris mu ringist välja – hetk enne seda, kui üks äsjastest tantsijatest vastasküljelt tagasi tuli.

      See oli preili Grant, väike matsakas naine, kes oma figuuriga sobivalt pidas linnakese peatänaval kommi- ja koogipoodi. Ta vaatas lühinägelikul pilgul ringi ja otsis taskust prillid. Torganud need ninale, lonkis ta kivide vahel ringi ja kummardus lõpuks, olles üles leidnud juukselõksu, mille järele oligi tulnud. Ta sättis selle tagasi oma kohale paksudesse läikivatesse lokkidesse ja seejärel ei paistnud tal kusagile kiiret olema. Selle aemel et ära tõtata, istus ta kivirüngale, toetas selja koduselt vastu graniithiiglast ja läitis kiirustamata sigareti.

      Frank mu kõrval ohkas summutatult. „Ei noh,” sõnas ta lootusetult, „hakkame parem minema. Ta on sellise näoga, et istub siin terve hommiku. Ja ma nagunii mingeid selgeid märke ei näinud.”

      „Võib ju hiljem tagasi tulla,” pakkusin ma. Mul mõlkus meeles too sinine lill.

      „Jah, hea küll,” kostis Frank, kuid oli aru saada, et ta on kiviringi enda vastu huvi kaotanud ja tegeleb mõttes juba tseremoonia üksikasjadega. Kui me mäest alla läksime, pinnis ta mind armutult – kas mul on meeles, kuidas täpselt kõlasid hüüded ja mis hetkel miski toimus.

      „Norra,” sõnas ta lõpuks rahulolevalt. „Põhisõnad on vananorra keelest, ma olen peaaegu kindel. Aga tants…” – ta vangutas mõtlikult pead – „…ei, see oli palju vanem. Muidugi, viikingitel oli ka ringtantse,” jätkas ta kriitiliselt kulmu kergitades, otsekui oleksin ma väitnud vastupidist. „Kuid see kahe tantsijate rea libisev liikumine, see… hmm, see on nagu… noh, selliseid mustreid esineb kellpeekrite rahva keraamikal, aga teisest küljest… hmm.”

      Ta langes järjekordsesse professorliku hüpnoosi seisundisse ja hakkas omaette pomisema. Hüpnoos katkes alles selle peale, kui ta mäejalami lähedal ootamatult mingi takistuse otsa komistas. Frank lõi käed laiali, karjatas ehmunult, kaotas tasakaalu ja veeres viimased meetrid ülepeakaela mööda teerada alla, kuni harkputkepuhmas pidama jäi.

      Tormasin tema järel alla, kuid kohale jõudes leidsin ta juba värisevate taimede keskel istumas.

      „Oled kombes?” küsisin, ehkki nägin, et häda pole.

      „Tundub küll,” kostis ta, pühkides tagasi silmile langenud juukseid. „Mille otsa ma komistasin?”

      „Selle,” ütlesin ma ja näitasin talle sardiinikarpi, mille mõni eelnev külaline oli ära visanud. „Üks paljudest tsivilisatsiooni nuhtlustest.”

      „Aa.” Ta võttis mu käest sardiinikarbi, vaatas sisse ja viskas üle õla. „Kahju, et tühi. Tunnen end pärast seda ekskursiooni päris näljasena. Kas läheme kaeme, mida proua Bairdil meile hilise hommikusöögi pähe pakkuda on?”

      „Jaa, seda võib,” sõnasin, pühkides ta näolt viimaseid juuksesalke. „Aga me võime sellest kujundada ka varase lõunasöögi.” Meie pilgud ristusid.

      „Aa,” ütles ta juba hoopis teisel toonil. Franki peopesa tõusis aeglaselt mööda mu käsivart üles kaelale ja ta kõditas pöidlaga õrnalt mu kõrvanibu. „Ka seda võib.”

      „Kui sa nii näljane ei ole,” ütlesin. Ta teine käsi libises mu seljale. Käelaba avanes ja tõmbas mind õrnalt enda poole, sõrmed liikusid aga aina allapoole. Tema suu avanes veidi ja ta hingas – lõpmata kergelt – mu kleidikaelusesse, nii et ta soe hingeõhk mu rinnanibusid

Скачать книгу