LITMIR.BIZ

Скачать книгу

ütles ta nüüd juba kolmandal toonil. „Nagu valge samet.” Tema hääl oli kähe ja juuksed taas silmile langenud, kuid ta ei üritanudki neid tagasi lükata.

      Ta avas ainsa meisterliku pöidlaliigutusega mu rinnahoidja lõksu ja naaldus lähemale, et minu büstile kohast austust avaldada. Siis tõmbus ta veidi eemale, asetas peopesad rindadele, libistas need siis kahe rinna vahele kokku, seejärel veidi allapoole ja siis jälle piki rinnakorvi serva aeglaselt väljapoole kuni seljani. Uuesti üles, uuesti alla ja ümber keha, kuni ma oigasin ja ennast tema poole pöörasin. Ta surus oma huuled minu omadele ja tõmbas mind enda vastu, kuni meie puusad olid tihedalt vastamisi. Ta kummardas oma pea vastu minu oma ja näkitses õrnalt mu kõrvalesta.

      Mu selga paitav käsi libises aina allapoole ja peatus siis üllatunult. Käsi katsus uuesti, Frank tõstis pea ja vaatas laialt naeratades mulle otsa.

      „Ja misasi see siin on?” küsis ta külapolitseinikku järele aimates. „Või õigemini, mis asju siin ei ole mitte?”

      „Ma lihtsalt valmistusin ette,” kostsin edvistades. „Õdesid õpetatakse igasugusteks ootamatusteks valmis olema.”

      „Claire, ausõna,” pomises ta ning libistas käe mulle seeliku alla ja mööda reit üles kuni pehme ning alasti soojuseni mu jalge vahel, „sa oled kõige hirmsamal kombel praktiline inimene, keda ma iial kohanud olen.”

      Istusin õhtul elutoas, suur raamat avatult süles, kui Frank sisse tuli ja mu tooli taha seisma jäi.

      „Mis sa teed?” küsis ta ja tema käed puhkasid õrnalt mu õlgadel.

      „Otsin seda taime,” vastasin ma ja panin sõrme raamatu vahele järge hoidma. „Mida ma kiviringis nägin. Vaata…” – lõin raamatu lahti – „…see võib olla Campanulaceae või Gentianaceae, Polemoniaceae või Boraginaceae – need viimased peaks olema meelespead –, aga võib olla isegi näed selle, Anemone patens’i teisend.” Näitasin talle värvilist karukella pilti. „Ma ei usu, et see oli mingit liiki emajuur; õielehed ei olnud päriselt ümarad, kuid…”

      „Aga mine siis tagasi ja too ta ära,” lausus tema. „Härra Crook laenab sulle ehk oma tsiklironti või – ei, mul on veel parem mõte. Sa laena proua Bairdi autot, see on ohutum. Tee juurest on mäe jalamile ainult veidi maad.”

      „Ja seejärel umbes tuhat jardi otse mäkke,” ütlesin ma. „Miks sa sellest taimest nii huvitatud oled?” Pöörasin ringi, et talle otsa vaadata. Laelambi valgus tekitas Franki pea ümber peene kuldse piirjoone, mis meenutas keskaegset pühakupilti.

      „Ega ma ei olegi sellest taimest nii väga huvitatud. Mõtlesin, et kui sa nagunii veel korra sinna lähed, võiksid visata pilgu kiviringi välisküljele.”

      „Hea küll,” vastasin kuulekalt. „Ja miks?”

      „Tulejäljed,” ütles ta. „Kõigis Beltane’i rituaalide kirjeldustes, mida ma lugenud olen, mainitakse ka elavat tuld, aga tänahommikused naised tuld ei kasutanud. Mõtlesin, et ehk nad tegid Beltane’i-tuld eelmisel õhtul ja tulid järgmisel hommikul tantsima. Ehkki ajalooliselt süütasid tule lehmakarjused. Ringi sees ei olnud tuletegemisest mingit märki,” lisas ta, „aga me lahkusime enne, kui mul tuli pähe väliskülge uurida.”

      „Hea küll,” ütlesin veel kord ja haigutasin. Kaks varast tõusmist kahe päeva jooksul avaldasid oma mõju. Sulgesin raamatu ja tõusin. „Tingimusel, et ma ei pea üles tõusma enne üheksat.”

      Tegelikult oli kell peaaegu üksteist, kui ma kiviringi juurde jõudsin. Tibutas uduvihma ja ma olin läbimärjaks ligunenud, sest ei taibanud vihmamantlit ühes võtta. Vaatasin väliskülje üle, aga kui seal keegi ka tuld oli teinud, siis oli ta selle jäljed hoolikalt koristanud.

      Taime leidmine oli lihtsam. Ta kasvas seal, kus ma mäletasin, kõige kõrgema kivi jalamil. Võtsin väädist mitu lõiget ja pakkisin need ajutiselt oma taskurätikusse, kavatsedes nendega põhjalikumalt tegeleda proua Bairdi autos, kuhu olin jätnud rasked taimepressid.

      Kiviringi kõrgeim mürakas oli ülalt alla kaheks massiivseks pooleks lõhenenud. Kivipooled olid teineteisest mingil imelikul viisil eemale tõmmatud. Ehkki oli näha, et pinnad klapivad kokku, eraldas neid teineteisest kahe- või kolmejalane vahe.

      Kuskilt lähedusest kostis madalat sumisevat häält. Mõtlesin, et võib-olla on mõnes kiviuurdes koha leidnud mesilassülem, ja panin käe vastu kivi, et lõhesse nõjatuda.

      Kivi hakkas karjuma.

      Hüppasin nii väledalt eemale, kui suutsin, komistasin aga mätta otsa ja kukkusin raskelt istukile. Vahtisin kivimürakat ja higi voolas mu kehal.

      Ma ei olnud ühegi elusolendi suust iial sellist häält kuulnud. Seda pole võimalik kirjeldada. Või ehk niipalju, et umbes sellist karjumist võikski eeldada kivilt. See oli kohutav.

      Ka teised kivid hakkasid karjuma. Kuulsin lahingukära, surevate meeste ja langevate ratsude karjatusi.

      Raputasin täiest jõust pead, et see kaoks, kuid kära kestis edasi. Ajasin end jalule ja hakkasin ringist välja komberdama. Häältemeri lainetas mu ümber, pannes mul hambad valutama ja pea ringi käima ning mul hakkas pilt eest minema.

      Tagantjärele ma ei oska öelda, kas läksin tahtlikult peakivi lõhe suunas või oli see juhuslik ja pime ekslemine häältemeres.

      Ükskord öösel autoga sõites tekitasid mootori undamine ja auto kõikumine muretu hõljumise illusiooni ja ma jäin kõrvalistmel magama. Kuid autojuht ületas üht silda liiga suure kiirusega, kaotas kontrolli – ja ma sattusin ühe silmapilguga oma hõljuvast unenäost eestulede pimestavasse valgusse, saatjaks iiveldamapanev kõrgelt kukkumise tunne. See järsk ülekandumine ühest olekust teise võiks ehk umbkaudu kirjeldada seda, mida tundsin nüüd, kuid jääks lootusetult lahjaks.

      Tean, et mu vaateväli koondus üheksainsaks tumedaks täpiks ja kadus seejärel hoopis, jättes endast maha mitte pimeduse, vaid heleda tühjuse. Võin öelda, et mul oli tunne, nagu ma tiirleks või nagu tiritaks mind millegi seest välja. Kõik see on tõsi, kuid mitte miski eelöeldust ei suuda edasi anda seda täieliku pihustumise tunnet – tunnet, nagu virutataks mind tohutu jõuga vastu midagi, mis ei asunud seal.

      Tegelikult miski ei liikunud, miski ei muutunud, mitte midagi ei toimunud, kuid kõigest sellest hoolimata tundsin ma täielikku ja nii tugevat õudustunnet, et kaotasin igasuguse taju, kes või mis ma olen või kus ma asun. Asusin kaose südames ja selle vastu ei saanud ükski vaimu- ega kehajõud.

      Ma ei saa otseselt öelda, et kaotasin teadvuse, kuid päris kindlasti ei olnud ma mõnda aega endast teadlik. „Ärkasin”, kui nii saab öelda, alles siis, kui mäejalami lähedal mingi kivinuki otsa komistasin. Viimased meetrid läbisin ma pooleldi kukkudes ja lõpetasin mäejalamil tihkel murukamaral.

      Tundsin ennast oimetult ja mu süda oli paha. Roomasin läheduses kasvavate noorte tammedeni ja toetusin ühe vastu, et jõudu koguda. Kuskilt kostis segast kära, mis meenutas mulle kiviringis kuuldud ja tajutud hääli. Kuid ebainimliku julmuse kaja oli kadunud, need olid tavalise inimliku konflikti hääled ja ma pöörasin end nende suunas.

      3

      Mees metsas

      Silmasin kaugelt mingeid mehi. Neid oli kaks või kolm, Šoti seelikud seljas, ja nad jooksid nagu kuradid üle väikese lagendiku. Kuskilt veel kaugemalt kostis mingit põmmutamist, milles ma poolsegaselt tundsin ära püssipaugud.

      Kui püssipaukude järel ilmus välja viis-kuus punaste kuubede ja põlvpükstega meest, musketid käes, siis olin ma üsna kindel, et kannatan endiselt hallutsinatsioonide all. Jõllitasin neid silmi pilgutades. Tõstsin käe silme ette ja sirutasin välja kaks sõrme. Seal oli tõesti ja selgelt kaks sõrme. Ei mingit silmapetet. Tõmbasin ninaga ettevaatlikult õhku. Kevadiselt pakatavate puude teravad lõhnad ja õrn ristikheinahõng mu jalge juures kasvavast puhmast. Ei mingeid haistmishäireid.

      Katsusin pead. Kuskilt ei valutanud. Põrutus seega ebatõenäoline. Pulss veidi kiire, kuid ühtlane.

      Kauged

Скачать книгу