Suure nutu ajal - Enn Kippel

Скачать книгу

rändsell ühe õpipoisi juhtimisel läks läbi pimedate ja kõverate keerdkäikude keetmistuppa, ütles meister oma sellidele tõsiselt:

      „Seda juttu tuleb uskuda,“ ja kui siis keegi ei näinud selles kahtlevat, lisas ta enneöeldule: „Annaks Jumal, et see kibe karikas läheks meist mööda!“

      „Kas meil tarvitsebki karta,“ võttis nüüd sõnada Jacobus, „linnamüürid ja –tornid on kindlad, väravad paneme lukku…“

      „Oi poeg,“ katkestas teda meister, „kui Jumal ise ep ole meiega, siis ei avita meid ükski torn ega värav!“

      Kui igaüks oli seda lugu oma südames veel järele mõtlemas, ütles meister Schenkenberg äkki:

      „Aga sellest tuleks viia raele sõna!“

      „Egas see temalgi ole enam teadmata,“ arvas Jacobus.

      „Muidugi ep ole,“ kinnitas meister, „aga eks iga sõnum, mis talle vaenlasest viiakse, tuleb linnale kasuks, sest siis teab raad pidada tarka nõu,“ ja ta riputas oma nahkse põlle varna, pani ummiskingad jalga, võttis kepi ja astus välja, et viia raatman Johan Pepersackile vastkuuldud uudiseid.

      Sellid ei suutnudki jätkata katkestatud tööd, sest rändselli jutt oli toonud rahutuse linna rahapajja, kus pöörduti jällegi tagasi moskoviidi juurde:

      „Ise on nad veel kristlased, aga teevad hullemaid tempe kui paganad!“ ja Bendix sülgas põlastades.

      „Kuidas kristlased,“ ägestus Claus, „kuis on nad kristlased, kui ei usu Jumalat?“

      „Aga nad kannavad ju risti!?“

      „See on ainult nende paganlik vigur!“

      „Nüüd sa, Claus, kindlasti eksid,“ astus Jacobus sõnadega vahele, „nad on samasugused kristlased nagu meiegi.“

      „Kuis sa tohid ütelda, et mina eksin?“ ja Claus särtsahtas vihast. „Ise sa oled pagan, oled moskoviidi käsilane ning tema esimene trabant! Seda sa siin haudki, et ajada meid kõiki vardasse ja seepärast sa säärast jutustamist nii jonnakalt taga nõudsid!“ ja keerutades oma müntimisvasarat, oli Claus muutumas päris tigedaks.

      Visanud oma vasara kõrvale, tuli Ivo töökojast välja, sest seekord ei huvitanud teda vaidlus, mis muutus üha ägedamaks. Läbinud pimeda koja ja trepikäigu, suubus ta hoovi, mida kahelt küljelt piiras rahapaja hoonestik, kolmandalt küljelt naabermaja paemüür ja paremalt poolt merel hulkuva üksiku kaupmehe Caspar Volrabi elaniketa maja rohuaed, kus kasvasid metsistunud pähklipõõsad ja õitses sirel; ka kirsid olid seal laiutanud end üle kogu aia, nii et nende tärkavad võrsed ajasid end isegi müüriserval püsti.

      Hoovi parempoolses sopis, kuhu ainult lõuna ajal paistis päike, asetses üksik istumispakk, millel Ivo oli tihtigi armastanud mõtiskella. Vajunud sellel pakule, ei suutnud Ivo siitki leida rahu, sest ta mõtted tiirlesid nagu karussellihobused peas ja seisma ei jäänud neist ükski. Neitsi Dorothea, maotantsija, kuldseppmeistr Crameri tütar Gertrud Agneta ja rändselli jutustus – kõik nad segunesid, vaheldusid ja ekslesid ta mõtte keerdkäikudes ning ajasid huugama pea. Siiski hakkas ta mõtetekarusselli ringlemine pikkamisi soikuma, nii et ta suutis lõpuks rahulikult mõtelda oma tulevasele mõrsjale – vooruslikule neitsile Gertrud Agnetale, keda ta vanemad on valinud talle eluseltsiliseks kuni hauani; ja ta mõtles, kuis ta ükskord peab seisma temaga käsikäes Nigula kiriku altari ees, kuna tsunftisellid ja –meistrid seisavad suures poolsõõris nende taga. Siis purevad teda tallinlaste pilgud, siis vaagitakse iga ta käeliigutust ja sammu, et kas see oli kombekas või ep olnud ta seda mitte. Mida enam ta sellele lavastusele nüüd mõtles, seda suuremaks kasvas selle ees ta hirm, sest ta ei tea ju igat laulatuskombe pisipeenust, kuna pärida seda kas või oma vanemailt oleks tal ikkagi häbi. Ta kartis, et oma laulatusel esineks ta kohmakalt või tomiks narristi, sünnitades seega pulmalisile palju naeru ning nalja, oma vanemaile aga suurt südamevalu, häbi ja muret. Et aga kõik läheks hästi, selleks peab ta kindlasti jooma end purju.

      Üle katuseviilu, suure nõetunud korstna külge kinnitatud tuulelipu kõrvalt hakkas päike välja pugema ning Ivole otse näkku vahtima, nii et ta pidi sulgema silmad; samas tundis ta, kuis päikesevalgus imbub temasse, kuis ta tungib läbi nahapooride ning poeb higiaukudesse, ja et ta muudab ta silmalaud ikka raskemaks ning rängemaks; ka ta mõtted hakkasid pikkamisi kaduma, nagu vajuksid nad kuhugi tundmatusse sügavusse.

      Siis – nagu läbi une, nagu tema oma südame nurga tagant oleks talle sosistanud ta enese sisemine hääl:

      „Dorothea!“

      Võpatades avanesid Ivo silmad, sest jällegi oli tulnud kiusama teda viirastus; ainult viirastus peaks olema see tundmatu neitsi, sest ta ep ole teda kuskil kohanud ega enam kellegi suust kuulnud ta nime. Muidugi, ta võis ju mere tagant tulla ja sinna jällegi kaduda, kuid temale jääb ta ikka ainult viirastuseks, ainult kehatuks tuulepuhanguks, mis kuskilt teadmatusest tuleb ootamatult ning äkki, et samas eemale tõmbudes hääbuda kauguses.

      Ta tõusis, sest isa peaks jõudma juba raekojast tagasi ja, nähes teda nüüd laisklemas, oleks ta pahane ning kuri, sest palju hõbedat on vaja veel taguda müntideks, kuna keldris on hõbedakangid veel järge ootamas.

      Äkki kuulis ta laulmist, mis näis kostvat Volrabi majast; see oli talle hästi tuntud ning Tallinnas tihtigi lauldav vana saksa rändsellide laul, mis algas sõnadega:

      Kus peaksin end ümber pöörama

      Ma rumal veljeke…

      Pööranud pilgu naabermajale, vahtis Ivo müüritagustesse sirelpuhmastesse, et näha seda neitsit, kes nii sujuvalt-ilusti laulab; siis tõstis ta uuriva pilgu kõrgemale, laskis sel uidata mööda seinud, vahtis esimesse aknatühimikku, siis teise – ja ta nägigi üht aknale najatuvat neitsit, kes parajasti laulis. Kuid, ja Ivo hõõrus silmi, et siis vaadata uuesti, sest ta ei suutnud seda kuidagi mõista, et laulja ep olnud keegi muu kui tema – neitsi Dorothea!

      Suurest üllatusest oleks Ivo peaaegu karjatanud ta nime.

      Kuid nüüd märkas teda neitsi ja ta laul katkes nagu noaga lõigatud ahel, kuna ta ise jäi sõnatult Ivole otsa vahtima. Ivo aga jäi tardudes seisma, sest tal hakkas häbi oma läikiva nahkpõlle, määrdunud käte ja nõetunult kriimsilmse näo pärast; et vähegi varjata oma häbi ning jätta end tundmatuks, kattis ta kätega oma silmnäo ja piilus läbi sõrmevahede seda neitsit, keda ta ei lootnud näha enam kunagi ja kes nüüd puhkes südamest naerma. Ivo pöördus ümber ja jooksis tagasi vaatamata trepikotta, kust hakkas läbi ämblikuvõrkudesse mattunud akna piiluma Volrabi maja teise elu akent, kust aga neitsi Dorothea oli jõudnud juba kaduda.

      „Kust sai ta siia, kes ta on ja kas ta tema ära tundis?“ need mõttes puresid nüüd Ivo pead. Et ta aga asub Volrabi majas, siis on ta kindlasti mõne Suurde gildi kuuluva kaupmehe või suurniku tütar. Ja Ivol hakkas enesest kahju, temas tekkis isegi nukrus, et miks ta on ainult vilets mündisell, ainult münditaguja?!

      Vahepeal jõudis meister Schenkenberg raatman Pepersacki juurest tagasi; ta nägu oli tõsine, põsed lohkunud, enam kui nad olid seda enne, ja ta kostis sellide pärimisele nõnda:

      „Nüüd tuleb meil loota ainult Jumala abile, sest tema on kõigi maapealsete südamesse vaataja ning läbikatsuja, ja ainuüksi tema on kõige suurem avitaja hädas!“

      Jällegi mürtsatasid mündilööjate vasarad ja hõbe paindus nende all nagu vaha.

      Õhtul lõpetas meister päevatöö juba kaheksanda löögi ajal, olgugi et laotusealune oli veel päris valge ning päike liikus üleval; kuid nii palju ep olnud rael hõbedat, et seda oleks võidud lõpmatuseni taguda, ja pealegi veel nüüd, millal oli karta linna piiramist, nagu see oli juhtunud 1571. aastal. Piiramise ajal ei vaja raad aga enam endisel arvul münte, sest siis sulgub linnaelu ikka väiksemasse ning kitsamasse ringi, nii et linlased elavad nagu teod oma karbis.

      Pesnud end keetmistoas olevas suures künas, rõivastas Ivo end pühapäevarüüsse; ema küsivatele pilkudele andis ta vastuse, et läheb linnast kuulama uudset pajatust. Kuid mitte ainuüksi tema, vaid ka selle valmistus lahkuma kodunt, et minna Suurele turule ja veinikeldritesse kuulama, kas Tallinnal tarvitseb karta

Скачать книгу