LITMIR.BIZ

Скачать книгу

janu ja nälga, milleks oli neid harjutanud nende igapäevane stepihulkuri raske elu. Nad oskasid ka paatidel ja palkidel läbida kärestikulisi jõgesid, tihedaid padrikuid ning metsi ja seega ületada kõiki teisi sõjarahvaid. Seega olid nad kõik enam paslikud selleks, et piirata ja haarata üksikuid vähemaid salku, luurata teid ning ümbrust ja koguda teateid vaenlase asupaiga üle.

      Edelasse ja ette saatis rändav vojevood väeülema Nikolai Tšerkaski juhatusel ning meelevalla all kasakaid ehk hulkuva rahva, kes põlvnesid kas hirmust või kartusest, puudusest või jällegi saagitsemis- ning rõõviihast Vene riigi lõunaääremaile asunud inimesist. Kasakad, need olid peaaegu samasugused vägivallamehed nagu türklased; nad kaldusid juba õige noorukesina liigsele armatsemisele, ja mitte ainult naistega, vaid tihti ka väikeste poisikestega. Seesuguse halva harjumuse tõttu omasid nad vägagi petliku meele, olles siiski võimelised kiiresti omandama igasuguseid oskusi ja kunste, kui aga keegi juhtus neid selleks õpetama.

      Nüüd tapsid seesugused metsikud eelsalgad maha kõik, kes aga nende teel elas ning liikus.

      Eelväe kannul ruttasid sildade parandajad, nimetusega kohendaja rahva. Paremal pool liikus hüvakäe ja vasemal küljel kurakäe väerühm, kuna keskeltulija kandis nimetust suur- ehk peavägi, mida juhtis ülemväepealik knjass Mikita Romanovitš ja temaabiline ning parem käsi knjass Jürgen Totmakov; viimasena tuli järelvägi, nimetusega valvepolk. Kõiki neid väerühmi juhtisid vojevoodid, kel kaasas olid kirjatundjad köstrid, nimetusega djakid.

      Haukumise-taolise kisaga liikus moskoviitide peavägi kahel teel nagu suur purelev koerakari; ees sammusid harkpüsnikud ehk streletsid, kellest paljud, hoolimata suvisest ajast, kandsid paljal ihul koera ja hundinahkseid kasukaid, mille rihmutatud rinnaesiseid katsid punased võrelid ning voluudid. Peas kandsid streletsid raudmütse, mille ninariivid olid tõstetud üles, sest ainult tapluse alates lükati need näo kaitseks alla; jalas olid neil aga kollased juhtnahksed saapad – nii pikkade säärtega, et need, kattes kaatsasid, ulatusid harudevaheni. Seljas rippusid neil püssihargid, vööl rohusarved, kuna õlal kandsid nad toru otsast kinni hoides oma pikki ning raskeid arkesbuuse. Need sõjamehed ep olnud rõivastunud nii toredasti, nagu lubas seda dvorjanidele ehk teenisaadlile nende jõukus.

      Peaväe kannul liikusid suured moonavoorid, milleta ükski väesälk läbi ei saanud, kui tal tuli liikuda mööda tühjendatud ning laastatud maad. Voorivankrid tekitasid moskoviidile palju pahandust ja vaeva, sest nad läksid tihtigi segamini ning takistasid liikumist; segadusest saadi aga seega üle, et kõik vankrid asetati kolme haneritta selles korras ja sihis kuhupoole liikusid väed; nende kaitseks seati iga vankrirea vahele ja ka ette ja taha selleks valitud ratsa-sõjarahvas , nn bojaaride ehk aadlike lapsed, kelle kohuseks oli kogu sõjakäigu kestel valvata ja täiendada moonatagavarasid. Bojaaride lapsed olid ainult gramota ehk kirja järgi mõisnikud, sest nad ep olnud oma auväärseilt vanemailt pärinud peale nime ei ühtki mõisa ega küla, või mõnele õnnelikumale oli jäänud ainult paar üksikut taluõue.

      Samas veeti suurtesse koormatesse laotatud rändavat linnust, mis koosnes üksikuist puukilbest ja mis ülesseatuna moodustas kahekordse seina, et kaitsta sõdijaid eest ja tagant; seintesse olid tehtud avaused ning pilud, kust pisteti püssid ning paugutajad välja. Olles seesuguse seina taga varjul, oli moskoviit peaaegu sama vapper sõjamees nagu linnuseski.

      Härjad vedasid ka suurtükke, moskoviitide keeles suuri tegusid, millest kaks olid Moskoovia kuulsa sepa Stepan Petrovi valatud. Suurtükkide kõrval ratsutasid linnuse piiramisel hädavajalikud välismaised teadjad ja tundjad, nimetusega arutlejad ehk insenerid, kelle taga sammusid suurtüknikud, kaevurid, puusepad, sepad ja muu säärane sõjateenkonnal vajalik ning oma ametis vilunud rahvas.

      Ja liikus see sõjavägi ehk ratj laias kaares läbi metsade ja põldude, kus juba kasvav leib; ronis ka üle küngaste ja sammus mööda teid nii nagu juhtus, sest mehi oli nii laialdaselt palju, et silm ei küündinud nägema nende algust ega otsa. Astudes toetus mõni neist odavarrele, pilk pöördunud maha, mõnel aga üles laotuse poole. Paljud neist kandsid oma kaftani ehk kuue rinnaesisel suurt kaheksaotsalist risti või pühaku pilti, mis rippus võidunud ohelikku pidi neil kaelas. Siin ja seal oli lehvimas ka sõjalippe ehk stjagasid, mille varraste otstel asetses kullatud rist; stjagadele oli aga värviliste siidniitidega õmmeldud või jällegi õlivärviga maalitud pühakute kujutisi ja Jumalapoja kannatajanägusid.

      Peaväe keskel oma punasesärgilisist trabandest piiratud, ratsutasid kõrvuti ülemvojevoodi knjass Mikita Romanovitš ja tema parem käsi knjass Jürgen Totmakov. Mõlemad nad olid elukogenud, arukad ja sügava mõistusega mehed; olid osavad nii raamatutarkuses kui ka õigeusu dogmade tundmises, nii et kõik pühad kirjutised olid neil suur; peale selle olid nad ka sõjaasjanduses valgustatud ning targad. Kuid nemadki elasid lihtsuses ega ajanud mõnusid taga. Sõjateekonnale minnes olid nad kaasa võtnud ainult kotikese leiba, mõne naela soolatud sealiha ja natuke pipraga segatud soola; nagu igal sõjamehel, nii oli neilgi kaasas oma vaskne keedunõu ja tuletael.

      Kui päike tõusis kõrgemale ning hakkas paistma palavamalt, siis ülemvojevoodid heitsid enestelt oma pikad kaftanid, mille alt paljastus nende rinda kattev karastatud soomus, mis päikesepaistel pimestavalt säras ja hiilgas. Nende pikalakaliste ruunade külgi katsid suured vöödilised vaibad, mis asetsesid sadula all. Iga vojevoodi sadula parempoolsele küljele oli kinnitatud väike vaskne trumm, mida ta oma käsu ning tahtmise edasiandmiseks põristas. Ülemvojevoodi tahtmise hõlpsamaks edasiandmiseks veeti tema taga suurt kella, nimetusega nabat, mille kõrval jooksid neli kellalööjat holoppi ehk sulast, kes ülemvojevoodi trummipõrina järgi pidid lööma kella nii mitu korda, kui palju oli vaja kas abisaatmiseks ette, peatumiseks või jällegi pöördumiseks paremale või kurakäele.

      Sõjarahva seas tormas kilgates joosta ka palju koeri, kellega mõned sõjamehed pidasid sõprust, kuna teised kihutasid neid jalahoopidega eemale.

      Kõik need sõdijad olid oma isakese tsaari vara tarvitades mõõdukad elama: nad rahuldusid lahja ning lihtsa roaga, elasid maasse uuristatud aukudes või koguni lahtise laotuse all, ja suutsid kannatada nii külma kui ka kuuma, nälga, janu, igasugust puudust ja kõiki sõjaelu raskusi. Venelaste vastupidavus tuli ka sellest, et paljudes nende perekonnis hakati rinnalapsi võõrutama piimast; kaheaastaseina pidid nad aga osa võtma kõigist paastudest; sest kirik käskis hoiduda himudest. Lihasöömine ja abielurahva omavaheline läbikäimine oli neil aga kolm korda nädalas, pühade ehk prazdnikute ja ka kogu paastu ajal valjusti keelatud. Seepärast olidki nad nüüd Eestimaal kogu oma tahtmise ning voli kätte saades aplad õgima ja suurest kiimast hullemad kui jäärad.

      Venelased ise olid enamasti lühikesekasvulised, krobeliste ja karuste nägudega, roheliste silmadega, lühikeste jalgadega, suurte kõhtudega ja kandsid pikka habet, mille kasvatamist nõudsid kõik nende vagaduseõpetajad, kartes, et siledanäolisena võib mees naisega sarnledes kergesti äratada kõlvatuid himusid.

      Oma maavarade poolest oleks moskoviit võinud olla palju jõukam sõjamees, kuid oma suure rumaluse tõttu ei osanud ta maapõuest leida kulda, vaid vahetas seda vaha ja sooblinahkade vastu Saksist, kust ta tõi enesele enamasti ka relvad ja rohu, kuna kalliskivid ja peenriide vahetas ta Pärsiast.

      Ertauli luurerühmad kihutasid mööda metsateid ikka edasi edela poole, ratsutades seejuures nii kiiresti, et nende mõõgad ja kõverad saablid lärtsusid puusal ja laksahtasid vastu hobuste sapse. Need olid tatari ratsanikud, kelle väikesed nogai tõugu hobused olid väledad ning sõjaraskustega harjunud metsikud stepiloomad. Nagu verekoerad nuuskisid tatarlased tihnikus ja tuhritsesid puhmastes, kuni lõpuks viis tee neid Kuimetsa kloostrimõisa, mille omanikuks oli Tallinna naistsisterlaste püha Mihkli klooster.

      Vaenuvägede lähenedes kloostrimõisa vagad neitsid ep olnud mitte maha jätnud oma Issanda koda, sest nad lootsid, et nii nagu see kristlaste sõjapidamisel on kombeks, jääb klooster vaenukahjudest puutumata. Isegi tornidesse ei asetanud nad valvajaid, sest Jumal olevat kõige vägevam valvaja ning kaitsja, nagu kinnitas nunnadele nende karjane ehk abtiss.

      Kui nüüd tatarlaste väerühmad olid võtnud Kuimetsa kloostrimõisa eneste keskele, hakkasid nad kangutama ning punnestama selle väravate kallal. Teised aga ajasid oma hobused ringmüürile hästi ligi, kargasid sadulaile püsti, sirutasid käed üles, ja kui kaaslased upitasid veel takka,

Скачать книгу