Suure nutu ajal - Enn Kippel

Скачать книгу

ise akna all, sest müntija pidi nägema, et kiri oleks rahal hästi terav ning selge, et ta suudaks kulumisele kauem vastu panna. Iga müntija ees oli mitme raudvõruga vitsutatud jäme tammine pakk, millel asetses raske karastatud mündivalts. Võtnud kõrval olevast kapast pihutäie valmisraiutud mündilitreid, puistas müntija need oma nahksesse põlle, kust ta ükshaavas, asetades neid vormalasile, seadis münditempli parajale kohale ja siis mehise vasarahoobiga tembeldas rahale kirja: veeringute ühele küljele kuninga näopildi ja teisele Tallinna vapi – kas kolm lobi või jällegi Dannebroki risti – ja ühtlasi ka sõnad: „Moneta nova Revaliensis.“ Killingeile nende väiksuse tõttu ei löödud kuninga näopilti, vaid selle asemel tema väänlevad nimetähed ehk vensel. Seejuures pidi hoop olema nii äkiline ning vägev, et juba esimese löögiga oleks litrile surutud kiri, mis aga teistkordsel löömisel võis kergesti muutuda segaseks ning anda rahavõltsijaile järeletegemiseks soodsaid võimalusi. Kuid rahaselli käsi ei väärahtanud kunagi, sest ta pidi oma ametis olema vilunud, nagu seda oli Ivogi, keda asjatult ep olnud Kanuti gildi kuuluvate kuldseppade tsunft löönud vastlatega selliks. Et Ivo oli taibukas ja virk, siis pidi temast tulema meister – isa töö ning ameti jätkaja, kuna ta vennast Christofferist kui suurest purjutajast ep olnud seda enam loota. Seepärast pidi Ivo nüüd hakkama hoolsasti valmistuma meistri ametipidamise ning oskuse vastu, ja mis veelgi tähtsam – ta pidi olema seisusekohaselt abielus, kuna teisiti oli tsunftimeistrite kilda pääsemine võimatu. Tõsi, ka selle eest olid ta vanemad jõudnud juba hoolitseda, vaadates valmis talle tulevase mõrsja, kelleks pidi olema auväärse kuldseppmeistri Burchard Crameri tütar Gertrud Agneta. Seda neitsit oli Ivo vargsi näinud ainult kord või paar, kuna lähemalt ep olnud ta teda mitte kunagi tihanud vahtida. Kui ema oli mõistukõnega andnud nende kavatsusest talle märku, siis oli ta selle uudise võtnud vastu päris rahuliku südamega, sest küllap nemad teavad paremini kui ta ise, milline neitsi on kombelisem, vooruslikum ning temale paslikum.

      Jah, nii oli see olnud ainult tänini, kuid nüüd, millal ta sellele ühtelugu ning tihti mõtles, ep olnud ta oma vanemate valikuga enam rahul, vaid isegi vaikne nurin oli tema hinges tekkimas nende kavatsuse vastu.

      Veiderdajate päev, see püsis Ivol ikkagi veel meeles ning ta pidi tihtigi mõtlema tundmatule Dorothea-nimelisele neitsile, kelle pooleldisuletud silmi ja naeratelevaid väikesi huuli ei suutnud ta veel ikkagi unustada.

      Samas aga mürtsahtasid münditagujate käelihaste punnestusel vasarad ja raud põrkas kilks ja kõlks vastu rauda, mille vahel vormiti ning taoti hõbedat. Valminud mündid puistati suurtesse rautatud kirstudesse, mis pärast seda läksid vaagimisele.

      Ühel päeval, mil mündilööjad olid jällegi kibedasti töös, nagu see meister Schenkenbergi juures oli kombeks, astus töökoja uksest sisse üks tundmatu rändsell, kes, soovides töötajaile jumalaabi, jäi ukse juurde seisma. Ta saapad olid nii katkenud, et tallad püsisid ainult kanepise nööri kinnitusel all, kuna läbi nende lõhkiste servade paistsid porised varbad, ta kasimata nägu oli mustusest kopras, kärpimata juuksed takerdunud kahludesse, kõrvalestad lõhkised ning rebenenud ja ninasõõrmed kärnased. Meister Shenkenbergi vilunud silm tundis temas aga kohe rändava mündiselli, kellele ta käskis õpipoistel anda istumiseks pingi. Külaline, kes tundus tublisti väsinuna, tänas seda maja ja ütles istudes, et nüüd pärast ristiinimeste sekka sattumist olevat ta rõõm otsatult suur.

      „Tuled sa siis paganate maalt?“ imestus meister ja langetas äsjatõstetud vasara.

      „Küllap tuldi sealtki läbi,“ kohmas kohtlane külaline ja nuuskas kombeliselt põrandale ega hakanud nina alla hõõruvat niiskust limpsama keelega, nagu see ep olnud sellile kohane, „tuldi ja nähti neidki…“

      „Sinu kõne on liialt segane,“ ütles meister vasarat uuesti tõstes.

      Kuid sellist ja handlangrid ehk käealused jäid kikkis kõrvu uudistatuna kuulama; et aga rändsell oma jutuga ei rutanud, siis seadis Claus kui vanim ning targem sellide seast küsimuse ootamatult ja targu:

      „Kaugelt see võõras sell siis tuleb?“

      „Riiast!“

      „Riiast, ja ise keerutad paganatest juttu!“ imestus nüüd Claus ja koos temaga ka teised sellid, kuna õpipoisid leidsid seega mahti jätkata oma õhtul poolelijäänud vaidlust Volrabi maja tontide üle.

      „Seda vahet ristlevad nüüd paganate teed.“

      „Ikka segasemaks läheb su jutt,“ kibeles nüüd Claus, „kõnele selgemini!“

      „Mida ma vilets tagaaetud loomake suudan kõnelda, nälg, väsimus ja hirm köidavad keele!“

      „No, egas meister Schenkenbergi majast ükski rändsell ole tühja kõhuga lahkunud!“

      „Mine kööki, küll emand annab seal sulle leiba,“ ütles meister, valmistudes tõsiselt jätkama tööd.

      Kuid tundmatul rändsellil ei näinud olevatki tahtmist siis nii pea lahkuda, vaid silunud korraks oma kõrbpunaseid näokarvu, ütles ta päris äkki:

      „Moskoviit põletab ja tapab…!“

      „Juba jälle?“ imestuti, kuna meister Schenkenberg pidi uuesti katkestama töö.

      „Laastab ja piinab…!“ täiendas rändsell.

      „Ei see põrgupoeg pea ka kunagi vahet!“ siuna Claus.

      „Mis vahet tal vaja pidada, see ju ta amet,“ ütles rändsell.

      „Selles on ta osav!“ kinnitati.

      „Juurus lagastas, hävitas ja hukkas,“ hakkas nüüd külaline lähemalt seletama, „kiriku juures murdis kellamehel luid, sai seal ka ühe munga kätte ja ajas vardasse, kuna õpetaja pääses hirmuga tulema!“

      „Eks meie karda ja värise tema pärast siingi, sest Viiburi rahu ei võtnud ta vastu: et ta aga juba nii ruttu ning äkki…!“ ja meister Schenkenberg raputas oma halli kulupead.

      „Kuidas nad sindki ei võtnud õnneks?“ päriti.

      „Olin kirikuaias puu otsas, vennad, suure lõhmuse tihnikus, kust värisedes jälgisin seda liigutavat lugu!“ ja rändsell puhkes kuuldavalt nutma.

      Seisti masendunult vaikides ja vaadati kaastundliku pilguga sellele paljukannatanud inimesele otsa. Siis aga kogus end rändsell ja jätkas:

      „Suurest hirmust värisedes oleksin ma puu otsast alla kukkunud, kuid õnneks suutsin end pussakaga köita tüve külge, ja sealt siis nägin, kuis inimesed pildusid end maha ja nuttes roomasid nagu ussikesed nende eest, kuid see valmistas moskoviidi sõjameestele aina rõõmu! Ühe dominiiklase, kes julgesti oli astumas mööda oma usklikkuse rada neile vastu, võtsid nad kinni, ajasid teibasse ning panid ta sellele nagu troonile istuma; laulnud siis oma suuga veel ühe laulu kaanonist kiituseks Kristusele, andis see vaga mees oma õndsaks muutunud hinge tema kätte hoida!“

      Keegi ei tihanud katkestada rusuvat vaikust, kuni lõpuks Jacobus soendas sõnada:

      „Kuidas nad seda dominiiklast vardasse ajasid, mina säärast hukkamist oma ihuliku silmaga veel ep ole näinud.“

      „Pagan mis pagan,“ ütles pearaputusel Claus, „asjatult on sind tõstetud selli seisusesse!“

      Kuid rändsellile ei tekkinud selle kirjeldamisega mingit raskust, sest ta oli seda jõledat hukkamist näinud oma ihuliku silmaga ja ta kõneles nõnda:

      „Pihlapuulatt tahuti teravaks, põletati tulel kuumaks, kisti munk siruli ja tõsteti siis kõige vardaga püsti; niikaua ta veel elas ja laulis, kuni ora, tungides kopsudesse ja südamesse, viis hinge!“

      „Ja nii tegid nad Juuru kiriku juures?“ päriti kaheldes.

      „Nii nad tegid!“

      Seesugune jutt oli jube, ta kiskus ihukarvad püsti, nii et sellidel kadus töölust ja neid hakkas vaevama tusk, sest kes teab, missuguseid kiusamisi on neilgi moskoviidilt karta, ja nad pärisid:

      „Kuhu ta oma otsa lõpuks käänas?“

      „Vajus ikka alla Pärnu poole,“ ja rändsell viipas edela suunas käega. „Värisesin kogu

Скачать книгу