ТОП просматриваемых книг сайта:
Suure nutu ajal. Enn Kippel
Читать онлайн.Название Suure nutu ajal
Год выпуска 0
isbn 9789949530038
Автор произведения Enn Kippel
Жанр Классическая проза
Издательство Eesti digiraamatute keskus OU
„Ons ta ilus?“ katkestas nüüd neitsi Dorothea.
„Ei tea,“ kostis Ivo lihtsalt.
„Ei tea oma mõrsjat?!“
„Ta ep ole mu mõrsja!“ ägestus Ivo.
„Ons ta ilus?“ nõudles Dorothea, tähele panemata Ivo vastust.
Nüüd seletas Ivo, et ta ep ole kunagi seda neitsit hästi näinud ega vahetanud temaga ühtki sõna.
„Olgugi, aga seda peaks ikkagi teadma, kas ta on ilus ja missuguseid ehteid ta kannab?“ jonnis Dorothea.
Et teda rahuldada, siis seletas Ivo, et tema arvates see neitsi ep ole mitte ilus, sest tal olevat pikk lõug ja hambad hõredad nagu rehapiid.
„Pikk õug ja hambad hõredad nagu rehapiid,“ kordas Dorothea ja imestus, et kuidas säärane neitsi võib olla Ivole südame järele.
Alles nüüd sai Ivo mahti seletada, et see kuldsepa tütar ep olegi talle südame järele ja et ta ei vii teda mitte kunagi altari ette, olgugi, et säärane on ta vanemate tahtmine ning soov.
„Aga eks vanemate tahtmine ole õige ja seda tuleb täita!“ kostis Dorothea tõsinedes.
„Seesugust soovi ei täida ma mitte,“ ja Ivo oli uuesti muutumas ägedaks, nii et ta põski kattis ärrituspuna, „ennem lähen tingsõduriks, aga seda neitsit ma ei kosi!“
Üllatunult vahtis teda nüüd neitsi Dorothea, kuna ta suuservad tõmblesid üles-alla, nagu püüdes hoiduda naermast.
Nüüd sigis nende vahele pikk ja pinev vaikus, nii et nad võisid kuulda isegi oma südame vasardavaid lööke. Nad kuulatasid, kuis linnakari tuli ammudes koju, kuis kiunusid väravate sagarad, kui lojuseid aeti õuedesse ja hakati neid sorinal lüpsma.
„Oleks mulgi vanemad,“ ütles nüüd Dorothea vaikselt, „meelsasti täidaksin nende iga pisima kui soovi, et teha neile rõõmu!“
Ja siis seletas neitsi Dorothea, et tal ep olegi vanemaist muud kui võõrasisa, kuna ema asemel olevat teda kasvatanud vana mamsel Catharina, kes veel praegugi hoolitsevat emana ta eest, kuid nüüd olevat muutumas põduraks.
Kui siis Ivo küsis, et kas neitsi pärisvanemad on surnud, kostis ta pearaputusel:
„Ei tea, neist ei tea ma midagi, sest kasuisa ei taha sellest kõnelda; ainult mamsel Catharina ütles kord, et mul ep ole ei isa ega ema, et üks sõdur olevat mind Liivimaalt leidnud ja toonud Riiga, kus mu kasuisa Dauid Denhard võtnud mind enese hoolde ning kasvatanud üles; kui ma isalt hakkasin seda lugu lähemalt pärima, siis muutus ta Catharina vastu väga tigedaks, nii et nüüd on temagi suu seletamiseks lukus.
„Ja isegi seda sa ei tea, kust oled pärit?“
„Arvan, et Moskooviast,“ kostis Dorothea.
„Moskooviast,“ imestus Ivo, „miks nõnda…?“
Nüüd kiskus Dorothea oma põuest hõbedase ristikese, mis rippus tal kaelas ja näitas seda Ivole.
„Kaheksaotsaline rist,“ imestus Ivo, „oled nende usku?“
„Ei, mina olen luterlane, aga et seda usku on mu tundmatud vanemad, siis kannan seda nende mälestuseks.“
Siis küsis Ivo, et missugust ametit peab neitsi auväärne kasuisa.
„Minu isa on markitant – tingsõduritele kaubamüüja; praegu viibib ta Dantskes, kust peatselt asub lastitud laevaga teele,“ ja Dorothea jutustas veelgi, et hakanud markitandiks, ei püsivat ta isa, ja pärast Stokholmi neitside kooli lõpetamist ka tema, kuskil püsivalt paigal, vaid nad rändavat ikka sinna maanurka, kus on sõjarahvast tihedasti koos.
„Aga Tallinnas ep olegi neid nii väga tihedasti,“ ütles Ivo.
„Küll tuleb,“ kostis Dorothea, „isa ütles, et juba enne sügist jõuab neid siia Rootsist, Soomest ja Saksist.“
Jah, ka Ivo on kuulnud, et sõjamehed olevat tulemas…
„Aga kas siis neitsi ei tunnegi sõja ees hirmu?“
„Oh ei, kogunisti mitte – olen sõjasulastega harjunud, olen, nagu nad ise ütlevad, sõdade laps!“ ja Dorothea naeratas nii imelikult, et Ivol hakkas sellest kuum.
Äkki kuulutas Pühavaimu kiriku tornikell kümnendat tundi ja öövahid hakkasid tänavail hüüdma:
„Kümme lööki vastu keskööd; nüüd puhkavad unerahus kõik ausad kodanikud ja töötajad, kuna ainult hulgused ja vargad longivad rahutult ringi!“
Tõstnud oma niutsuva koerakese, ulatas neitsi Dorothea Ivole käe, sõnades:
„Jumalaga!“
„Jumalaga, neitsi…!“ kogeles Ivo, surudes ta kätt.
Ja neitsi Dorothea ruttas majja; veel välgahtas ta valge pallapoolik õhtuhämaruses, ja siis ta kaduski Ivo silmist.
Seistes sirelite vahel, mõtles aga Ivo, et imelik neitsi on see Dorothea, kellele teist sarnast Jumal ep ole mitte loonud. Siis võttis ta põuest raamatu, haistis ta küljest tõusvat roosilõhna, ja pärast surumist vastu oma põske peitis ta uuesti põue, kus asetas südame kohale. Neid kaantevahelisi lehti on ta sõrmed üksikult sirvinud, mõtles Ivo ja talle tundus, nagu soojendaks see raamat ta südant.
Aga ladina keele teeb ta enesele selgeks, mõtles Ivo üle müüri ronides, sest ta ei võinud olla rumalam kui neitsi.
Kui ta keskööl oma sängis vähkres, siis mõtles ta sellest targast paganast, mõtles ladina keele õppimise raskusest ja mõtles neitsi Dorotheast. Kui aeg oli nihkunud juba üle kesköö ning tornikell põrutanud esimese löögi vastu hommikus, siis mõtles Ivo, et kindlasti magab nüüd see neitsi! Ja samas hakkas ta mõte mõõtma vahemaad, mis neid nüüd teineteisest lahutas; mõõtnud küünardes, arvestas ta need jalgadeks, jalad vaksadeks ja kordas siis kuni uinumiseni:
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.