Аннотация

Toimetanud Lydia Raadik Kujundanud Mari Ainso
Võluvasse Põhja-Itaalia suusapiirkonda on saabunud kauaoodatud kevad. Ometi ootavad samal ajal lahendust suurte ehitusprojektidega seotud hämarad teod ja aseprefekt Rocco Schiavone korteris toimunud mõrv, mille tegelik sihtmärk oli Rocco ise. Olukord muutub veelgi keerulisemaks, kui vanglas tapetakse inimröövis süüdistatud maffialiige Mimmo Cuntrera. Kevadine õhk lõhnab kättemaksu järele … Need, kes on juba lugenud Schiavone-seeria varasemaid lugusid „Must rada“, „Aadama küljeluu“ ja „Maikuu lumi“, tahavad küllap muidugi ka teada, kas Rocco on juba valmis oma minevikukummitustest lahti laskma, mis õieti juhtus tema abikaasaga ja kuidas arenevad aseprefekti keerukad naissuhted. Seeria iga raamat on aga kindlasti loetav ka eraldi loona ning pakub lisaks mõrvajuhtumile ja värvikatele karakteritele itaalialikku hingust ning mõnusat, kohati küünilist huumorit.

Аннотация

Antarktika on mastaapne, võimas, karm, ohtlik, ent väga puhas ja kaunis ning pakub külalisele kogu eluks elamusi. Kirjutan selle ilust ja ohtudest, aga ka teadlastest ja neid toetavatest meremeestest, pilootidest, kokkadest, arstidest, radistidest, mehaanikutest – erilistest eri rahvusest inimestest, kes on mind isetult abistanud ja mulle silmaringi avardavat seltskonda pakkunud. Kirjeldan aastasel isoleeritud talvitusel suhetesse kuhjuvaid pingeid, ka konflikte. Jälgin lähedalt pingviinide elu ja võrdlen seda inimeste omaga. Pajatan igapäevast kunagises Nõukogude Liidu polaarjaamas ja sellest hoopis erinevas Austraalia riigi korraldatud ekspeditsioonis, kus osalesin juba vaba Eesti kodanikuna. Mind viisid Antarktisele helkivate ööpilvede vaatlused, millele järgnes kaheksa ekspeditsiooni sealsete järvede ökoloogia uurimiseks. Hiljutine laevareis turistide saatjana Lõunamandri teise serva oli omaette ooper, ent minu vaimustus sellest imelisest maast pole praegu sugugi väiksem kui aastakümnete eest.
Tegu on “Minu” sarja 150. raamatuga.

Аннотация

Vasak- ja parempoolseid, psühholooge ja filosoofe, kirjanikke ja ajaloolasi ühendab üks usk. See usk vaatab meile vastu pealkirjadest ja meie elu suunavatest seadustest. Meile kinnitatakse aina, et inimesed on loomult isekad ja neid motiveerib tegutsema omakasu.
„Inimkond” tuleb välja uudse, ühtaegu realistliku ja revolutsioonilise väitega: inimesed on olemuselt head. Loomupärane püüd teha konkureerimise asemel koostööd on inimestele tegelikult omane olnud liigi algusest peale. Käesoleva kapitaalse teose autor Rutger Bregman võtab ette mitu maailmas laineid löönud uurimust ja asetab need uude valgusse, misläbi sunnib meid inimkonna ajaloo viimast 200 000 aastat vaatama hoopis teistsuguse pilguga. Värvikate konkreetsete juhtumite toel näitab Bregman, kuidas usk ligimeste headusse ja altruismi võib muuta meie mõtteviisi ning tuua selle kaudu suured muutused ka meie ühiskonda.
Rutger Bregman (snd 1988) on üks Euroopa tuntumaid noori ajaloolasi. Tema teos „Utoopia realistidele” tõusis Sunday Timesi ja New York Timesi bestsellerite hulka ning see on tõlgitud kolmekümne kahte keelde. Ta on töö eest ajakirjas Correspondent kaks korda nomineeritud mainekale Euroopa pressiauhinnale ning tema kirjutisi on ilmunud ka Washington Postis ja Guardianis.

Аннотация

Lugu Sylvist Urho Kekkose kõrval ja varjus. Augustis 1966 pakib Sylvi Kekkonen Inglise kuningannalt kingiks saadud Morris Minisse vanad päevaraamatud ja paari päeva toidumoona ning sõidab maale, et suvekodu vaikuses leinata hiljuti jäädavalt lahkunud head sõpra kirjanik Marja-Liisa Vartiot. Alguse saab pikk monoloog kujuteldavale sõbrale ja ajuti tuliseks kiskuv väitlus elu ja loomingu, iseolemise ja teise varjus elamise, luhtunud lootuste, kasutamata võimaluste ja armastuse muutuva palge üle.
Samal ajal töötab skulptor Essi Renvall Sylvi kuju kallal, mis ei taha ega taha õiget vormi leida. Kuidas näidata korraga inimese haprust ja tugevust, kibeda koore all tuksuvat südameheadust ja elujanu? Kunst on vabaduse kuningriik. Aga kas leek peab vastu?
Johanna Venho (snd 1971) on auhinnatud soome romaanikirjanik ja luuletaja. „Esimene naine” on tema neljas romaan, mis oli nomineeritud 2019. aasta ilukirjanduse Finlandiale.

Аннотация

Marianne Mikko oli koroona ajal SASi pantvang: tagasisõit Göteborgist Tallinna lükkus aina edasi. Oma hirmust ja rõõmust Rootsi Kuningriigis kirjutas ta haarava päevikuvormis raamatu, kust ei puudu ka paras annus irooniat.

Аннотация

Аннотация

Аннотация

Mehis Heinsaar armastab rännata paar-kolm kuud aastas läbi Eesti- ja Lätimaa metsade, alevite ja külade, lõpetades oma retked enamasti mere ääres. Ka tema juttude tegelased seiklevad tihti samu radu pidi. Autor ise on öelnud, et kirjutab muinasjutte täiskasvanuile, kelles elab ikka veel edasi unistav ja mässumeelne, imedesse uskuv laps. Käesolev on Mehis Heinsaare kuues novellikogu, kuhu kirjanik on koondanud oma loomingu paremiku, teiste seas ka kolm Tuglase novelliauhinnaga pärjatud lugu. Viis juttu ilmuvad raamatukaante vahel esmakordselt.

Аннотация

Аннотация