LITMIR.BIZ

      ©Skymarket OÜ

      ISBN 978-9916-614-50-1 (epub)

      Päritolu

      Päris alguses elasid üks mees ja üks naine, kelle nimed olid Toglai ja Toglibon. Nende esimesed lapsed olid poiss ja tüdruk.

      Kui nende poeg ja tütar olid suureks kasvanud, rändasid nad kaugele üle mere, et leida elamiseks hea paik. Rohkem ei olnud neist senimaani kuulda, kuni nende lapsed, hispaanlased ja ameeriklased, tagasi tulid.

      Pärast seda, kui esimene poiss ja tüdruk olid lahkunud, sündis paarile veel lapsi, aga nad kõik jäid oma vanemate juurde Cibolasse Apo mäel, kuni Toglai ja Toglibon maisest elust lahkusid ja vaimudeks said.

      Varsti pärast seda saabus suur põud, mis kestis kolm pikka, kurnavat aastat. Kogu vesi kuivas ära, nii et polnud meresid ega jõgesid, allikaid ega ojasid, ja taimed ei pidanud vastu.

      „See on kindlasti Manama karistus, oleme midagi valesti teinud,“ arvasid inimesed, „ja peame minema kuhugi mujale süüa otsima ja elama.“ Nii asusidki nad teele.

      Kaks neist suundusid päikseloojangu poole, kandes endiga Cibola jõest pärit kive. Pärast pikka teekonda jõudsid nad paika, kus olid avarad rohuväljad ja külluses vett, ning sinna rajasid nad endile kodu. Nende lapsed elavad seal tänapäevani ja neid kutsutakse magindanaudeks – kivide järgi, mis mees ja naine Cibolast lahkudes kaasa võtsid.

      Kaks Toglai ja Togliboni last läksid lõunasse kodu otsima ja nemad kandsid kaasas naiste korve, baraane. Leidnud hea koha, seadsid nad end sinna elama. Nende järeltulijad asuvad seal ka praegu ning neid kutsutakse korvide järgi baraanideks ja bilaanideks.

      Niimoodi kahekaupa lahkusid esimeste inimeste lapsed oma kodumaalt. Seal, kuhu nad asusid, sündisid uued inimesed, ja nii juhtus, et kogu maailma suguharud said oma nimed asjade järgi, mis inimesed Cibolast kaasa võtsid, või kohtade järgi, kuhu nad end sisse seadsid.

      Kõik lapsed lahkusid Apo mäelt peale kahe, poisi ja tüdruku, kes olid näljast ja janust liiga nõrgaks jäänud, et reisida. Ühel päeval, kui nad olid juba hinge heitmas, ronis poiss põllule, et näha, kas midagi elavat on veel alles.

      Oma suureks üllatuseks leidis ta suhkruroovõsu kasvamas. Ta lõikas selle õhinal ära ja sealt tuli piisavalt vett, et teda ja õde kosutada, kuni saabusid vihmad. Sellepärast kutsutakse nende lapsi bagobodeks.

      Kahe venna lugu

      Pärisid kord kaks venda oma isalt maa. Vennad jagasid maa kaheks võrdseks osaks ja kumbki haris omale kuuluvat poolt.

      Aja jooksul vanem vend abiellus ja tal sündis kuus last, noorem aga ei abiellunudki.

      Ühel ööl lebas noorem vend ärkvel. „See pole õiglane, et meist kummalgi on harimiseks pool maad,“ mõtles ta. „Minu vennal on kuus last toita, minul pole ühtki. Talle kuluks rohkem vilja ära kui mulle.“

      Niisiis läks noorem vend õhtul oma aida juurde, kogus kokku suure kotitäie nisu ja ronis mäe otsa, mis kaht talu eraldas, ja edasi venna tallu. Jätnud nisu venna viljaaita, läks noorem vend koju, olles enesega rahul.

      Selsamal õhtul lebas ka vanem vend ärkvel. „Pole õiglane, et meil kummalgi on pool maad, mida harida,“ mõtles vend. „Vanaks jäädes on mul ja mu naisel lapsed, kes meie eest hoolitsevad, rääkimata lapselastest, samas kui vennal pole ilmselt kedagi. Ta peaks vähemalt rohkem vilja müüma, et enesele väärikas vanaduspõlv kindlustada.“

      Järgmisel hommikul oli noorem vend üllatunud, nähes, et vilja kogus aidas oli endine. „Ilmselt ei võtnud ma nii palju nisu, kui mõtlesin,“ ütles ta hämmingus. „Kannan hoolt, et täna rohkem võtaksin.“

      Täpselt samal hetkel seisis vanem vend oma aidas, mõlgutades üsna sarnaseid mõtteid.

      Kui öö kätte jõudis, kogus kumbki vend pimedas oma aidast suurema koguse nisu ja viis salamisi venna aita. Järgmisel hommikul olid mõlemad vennad taas segaduses ja kimbatuses.

      „Kuidas ma sain eksida?“ kratsis kumbki kukalt. „Aidas on täpselt sama hulk vilja nagu enne seda, kui ma vennale kuhja viisin. See on võimatu! Täna õhtul ma juba ei eksi – viin kuhja päris keset põrandat. Niiviisi on kindel, et vili vennani jõuab.“

      Kolmandal õhtul kuhjas kumbki vend veel otsustavamalt suure kuhja nisu oma aidast, pani kärusse ja vedas aeglaselt laadungi mäest üles venna aita. Mäe otsas märkas kumbki kuupaistel kauguses kellegi kuju. Kes see küll olla võiks?

      Kui kaks venda teineteise tuttava kuju järgi ära tundsid ja nägid laadungit, mida teine vedas, mõistsid nad, mis oli juhtunud. Sõnatult lasid nad veovankri köied käest ja embasid teineteist südamlikult.

      Kuidas ahvist vembumees sai?

      Ennemuiste oli kaunis aed, kus kasvas igasuguseid viljapuid. Aias elas palju loomi ja neil lubati süüa kõiki vilju nii palju, kui nad vaid soovisid. Aga nad pidid järgima üht reeglit: iga puu ees tuli teha sügav viisakas kummardus, teda kaks korda nimepidi nimetada ja lausuda: „Palun luba mul oma vilja maitsta.“

      Näiteks kui nad tahtsid süüa viigimarju, pidid nad ütlema: „Oo, viigipuu, oo, viigipuu, palun luba mul oma vilju maitsta.“

      Ja kui nad tahtsid süüa apelsine, pidid nad ütlema: „Oo, apelsinipuu, oo, apelsinipuu, palun luba mul oma vilju maitsta.“

      Samuti oli oluline meeles pidada mitte ahneks minna. Sööjad pidid hea kombe kohaselt igaks juhuks jätma vilju neile loomadele, kes sealt võiksid juhtumisi mööda minna, ning lisaks puu enese kaunistuseks ja veel seemneteks, millest kasvaksid järgmised puud.

      Aia ühes nurgas sirgus kõige uhkem puu. See oli kõrge ja ilus ja selle roosapõselised viljad laiade okste küljes nägid imeliselt isuäratavad välja. Ükski loom polnud kunagi neid vilju maitsnud, sest kellelegi ei jäänud puu nimi meelde.

      Aia kõrval oli majake, kus elas väike vanaproua, kes teadis kõigi taras kasvavate puude nimesid. Loomad käisid sageli tema käest küsimas, kuidas selle imelise viljapuu oma on, aga et see asus väikese naise elamisest nii kaugel, oli loomal viljapuuni jõudmisel selle pikk ja raske nimi juba ammu ununenud.

      Viimaks mõtles ahv välja kavaluse. Te ei pruugi seda teada, aga ahv oskab kitarri mängida. Ta tegi seda alati, kui loomad aeda tantsima kogunesid.

      Niisiis läks ahv, kitarr kaenlas, väikese vanadaami maja juurde. Kui naine ütles loomale imelise viljapuu pika raske nime, tegi ahv sellele viisi, mida ta siis terve tee väikese vanaproua majakesest kuni aianurgas asuva imelise viljapuuni muudkui laulis ja laulis. Kui ta teel mõnd looma kohtas, kes küsis, mis uut laulu ta oma kitarri saatel laulab, ei öelnud ta sõnagi. Ta muudkui marssis edasi, mängides viisijuppi üha uuesti ja uuesti ja lauldes pikka rasket nime.

      Viimaks jõudis ta aianurka, kus imeline viljapuu kasvas. Ahv polnud seda kunagi nii kaunina näinud! Roosapõselised viljad lausa õhetasid päikesesäras. Ahv kibeles kummardama, et lausuda kaks korda pikk ja raske nimi ning „palun“ öeldes puu käest selle vilju küsida.

      Milline imeline värv ja hõrk lõhn neil viljadel oli! Ahv polnud kunagi elus olnud nii lähedal millelegi, mis nii hästi lõhnas. Ta võttis viljast suure ampsu. Mis nägu ta selle peale tegi! See ilus, meeldivalt lõhnav puuvili oli mõru ja hapu ning maitses vastikult. Ahv viskas selle nii kaugele, kui jaksas.

      Ta ei unustanud kunagi puu pikka rasket nime ega viisijuppi, mida oli laulnud. Aga ta ei unustanud ka seda, kuidas see vili maitses.

      Ahv ei hammustanud seda enam kunagi, aga pärast seda meeldis talle üle kõige kostitada teisi loomi selle „imelise“ puuviljaga, et näha, mis nägu nood selle peale teevad.

      Kuidas kärnkonn oma nahale kühmud sai?

      Kunagi ennemuiste, palju aega tagasi, oli kärnkonnal ilus ja sile nahk. Tollal oli ta suur seltskonnaarmastaja ja teda polnud kunagi

Скачать книгу