LITMIR.BIZ

Скачать книгу

ne/>

      Loomingu Raamatukogu

      Eesti Kirjanike Liidu ajakiri

      LXIII aastakäik

      2019 / 19‒20

      Jorgos Seferis

      Müütiline jutustus. Logiraamat III

      Uuskreeka keelest tõlkinud

      Kaarina Rein

      SA Kultuurileht

      Tõlgitud teosest:

      Γιώργος Σεφέρης

      Ποιήματα

      (Μυθιστόρημα, Γυμνοπαιδία, Ημερολόγιο καταστρώματος, Γ´)

      Ίκαρος, 2014

      Raamat on valminud Rootsi Teadusagentuuri grandi nr. 2016-01881 Helleno-Nordica toel.

      Toimetanud Märt Väljataga ja Lauri Eesmaa

      Korrektuuri lugenud Triinu Tamm

      Aastakäigu kujundanud Maris Kaskmann

      Kolleegium

      Toomas Haug, Tiit Hennoste, Maarja Kangro, Lauri Kitsnik, Hasso Krull, Ilona Martson, Mati Sirkel, Marek Tamm, Udo Uibo, Vaapo Vaher

      Copyright © Giorgos Seferis, 2019

      © Tõlge eesti keelde ja järelsõna.

      Kaarina Rein ja Loomingu Raamatukogu, 2019

      Toimetus

      Harju 1, 10146 Tallinn

      Tel.: 627 6425

      E-post: [email protected]

      E-raamat OÜ Flagella

      ISSN 1406-0515

      ISBN 978–9949–638–46–8 (trükis)

      ISNB 978–9949–638–47–5 (epub)

      MÜÜTILINE JUTUSTUS

      Si j'ai du goût, ce n'est guère

      Que pour la terre et les pierres.

      ARTHUR RIMBAUD

      I

      Sõnumitoojat

      me ootasime kolm aastat,

      uurides üksisilmi

      mände, randa ja tähti.

      Adratera või laevakiilu järel

      püüdsime uuesti leida esimest seemet,

      et muistne draama saaks alata taas.

      Murtult pöördusime koju,

      liikmed jõuetud, suud paakunud

      rooste ja soola maitsest.

      Ärgates rändasime põhja poole, võõraina,

      kelle paisanud udulooridesse luikede plekitud tiivad, mis tegid

       meile haiget.

      Talveöödel ajas tugev idatuul meid hulluks,

      suviti mattis meid päeva agoonia, mis hinge heita ei suutnud.

      Tõime tagasi

      need kehvapoolse kunsti reljeefid.

      II

      Jälle üks kaev koopas.

      Kunagi oli meil kerge kaapida välja kujusid ja kalliskive,

      rõõmuks sõpradele, kes meile veel ustavaks jäänud.

      Köied on katkenud; vaid kaevusuu uurded

      tuletavad meelde me möödunud õnne:

      sõrmed serva peal, nagu on öelnud poeet.

      Sõrmed tunnevad veidi kivi jahedust,

      enne kui keha soojus saab sellest võitu,

      ja koobas paneb mängu kogu oma hinge ja jääb sellest ilma

      iga hetk, täis vaikust, tilkagi kaotamata.

      III

      Hoia meeles neid vanne, kus saabus surm

      Ärkasin, käte vahel see marmorpea;

      ta kurnab mu küünarnukke, ja ma ei tea, kuhu teda toetada.

      Ta langes unne siis, kui mina ärkasin unest,

      nõnda seotigi me elud ning neid taas lahku viia on ränkraske.

      Vaatan silmi: ei lahti ega kinni,

      räägin suule, mis üha proovib rääkida,

      hoian põski, mis on tunginud läbi naha.

      Mul pole enam jõudu;

      mu käed kaovad ja tagasi tulles

      on neist saanud köndid.

      IV

      Argonaudid

      Ja hing,

      kui ta soovib ennast tunda,

      vaadaku

      iseendal hinge sisse:

      võõrast ja vaenlast me oleme näinud peeglis.

      Kaaslased olid tublid poisid, ei tõstnud lärmi

      väsimuse, janu ega külma pärast,

      kannatlikud nagu puud ja lained,

      mis taluvad tuult ja vihma,

      taluvad ööd ja päikest

      ega muutu muutuste keskel.

      Nad olid tublid poisid, päevad läbi

      valasid aerude taga higi, silmad maas,

      hingates rütmis,

      ja nende veri värvis alistuva naha punaseks.

      Aeg-ajalt nad laulsid, silmad maas,

      kui möödusime üksikust viigikaktustega saarest

      lääne poolt, teistpoolt haukuvate

      koerte neeme.

      Kui ta soovib ennast tunda, laususid nad,

      vaadaku hinge sisse, nad laususid,

      ja nende aerud lõid päikeseloojangus

      vastu mere kulda.

      Möödusime mitmest neemest, mitmest saarest, merestki,

      mis toob teise mere, kajakad ja hülged.

      Aeg-ajalt nutsid õnnetud naised,

      kurtes taga oma kadunud lapsi,

      ning teised otsisid raevukalt Aleksander Suurt

      ja Aasia sügavustesse maetud kuulsust.

      Randusime kallastel, mis täis öö lõhnu,

      linnulaulu ja vett, millest jäi kätele

      suure õnne mälestus.

      Rännakud aga ei lõppenud.

      Nende hinged said üheks aerude ja tullidega,

      vööri väärika näoga,

      tüürimõla vaoga,

      veega, mis lõhkus nende peegelpildi.

      Kaaslased said järgemööda otsa,

      silmad maas. Nende aerud

      näitavad kohta, kus nad kaldal magavad.

      Keegi ei pea neid meeles. Õiglus.

      V

      Meie

Скачать книгу