LITMIR.BIZ

      Toimetanud Lauri Eesmaa

      Korrektuuri lugenud Triinu Tamm

      Kujundanud Maris Kaskmann

      © Tõlge eesti keelde ja saatesõna. Kalle Kasemaa ja Loomingu Raamatukogu, 2020

      Foto. Vikipeedia

      Kolleegium

      Toomas Haug, Tiit Hennoste, Maarja Kangro, Lauri Kitsnik, Hasso Krull, Ilona Martson, Mati Sirkel, Marek Tamm, Udo Uibo, Vaapo Vaher

      Toimetus

      Harju 1, 10146 Tallinn

      Tel: 627 6425

      E-post: [email protected]

      E-raamat OÜ Flagella

      ISBN 978-9949-638-78-9 (trükis)

      ISBN 978-9949-638-79-6 (epub)

      I

      Ajast aega on Efraimi mägede külades olnud kombeks kevadel, õitsemisajal, teha mussam Nebi Mussasse.1

      Sel ajal võivad fellahid mõneks nädalaks töö katkestada ja hinge tõmmata. Talvised tööd on lõppenud, vili haljendab ja loob pead – olgu see kurja silma eest kaitstud! –, on mehekõrgune ja kasvab iseenda väest ning mahedad ja mõnusad kevadtuuled hellitavad seda armastavalt. Kui vaid aastaaja isand Nebi Mussa hoiaks, et rahe seda ei peksaks ning hamsiin2 ei kuivataks! Muidugi tuleb hakata kündma ja külvama suvivilja, samuti on tarvis maapind harvade, mägisel kaljul kasvavate viigipuude ümber kõblata. Õlipuud aga otsekui hüüaksid: „Vabastage meid mullavöödest, mille te talve hakul meie tüvede ümber kuhjasite, et meid külma eest kaitsta! Teiegi olete oma kasukast tüdinud ja kannate seda pahupidi pööratult; meid aga lämmatab valgusepuudus ja kuumus!“ Kõik tööd aga, mis pole tungivad, tuleb võimaluse korral kenale hilisvihmaajale edasi lükata, ning sünnis on minna prohvet Jussufi, kes on hilisvihma ja nädalate külluse määrajaks, hauale Seekemis – palugu Allah tema eest ja olgu tal rahu! – ja süüdata seal õlilamp kandil ning palvetada tema mošees reedesel palvusel3 ja võtta osa pühast mussam’i palverännakust.

      Jumal jälestagu neid, kel napib usku! Nagu neid noormehi kaugematest küladest, kes elavad all šahal’is, rannikutasandikul juutide asulate juures ja on nende palgalised; nad on hakanud hülgama isade pärimusi ega pea selle palverännu pühadust millekski. Nad käivad küll tüki maad palverännaku lipu all, kuid pöörduvad samal päeval oma töö juurde tagasi, ning mošees ja ustel sosistatakse neile järele, et nad ei usu Nebi Mussa hauda ja on kindlad, et Mooses pole saanud paradiisiaeda. Ent kes oleks nii tobe ja usuks sellist jampsi? Ometi on maailmas igasuguseid tolasid! On tulekummardajaid ja puuslikeaustajaid, kes ei usu Prohvetit, Jumala saadikut. Ka maainimesed pole kõik täiuslikud vagad. Efendid ja maaomanikud – paljud neist tõstavad silmad veinikarikale ja söövad salamahti õnnistatud ramadaani4 ajal; need ei leia iial lunastust, nad jäävad alatiseks kohtu alla ning isegi kõik põrgupiinad ei puhasta neid kõntsast…

      Rannikutasandiku elanikud – Prohvet kindlasti andestab nende eksimused, ei võta neid südamesse ega nuhtle maad nende üleastumiste pärast – on ju sundolukorras ning õige tee on neist eemal. Nad peavad töötama kahe mehe eest, harima endi maatükke ning juutide põlde ja aedu. Need havadža’d, juudi härrased, ei nopi ise hernekaunagi; nad tulevad küladesse ja pakuvad iga tööpäeva eest kõrget tasu ning lubavad viljapäid ka endale korjata5. Mis ime siis, et inimesed on müünud oma hinge saatanale ja jätnud pühade pidamise unarule? Šahal’i asukad pole eilesündinud. Nad on kavalad kaubitsejad ja nupumehed. Nende jaoks on igal päeval hind ja väärtus ning palverännak tähendab neile rohkem kui kümmet tööpäeva. Kümme reaali tähendab ka midagi ning seda ei visata maha. Samas ka juutide ja kristlaste pühad on neile tööpäevad ning kui enamik fellaheid siirdub kaugele palverännakule, ajavad nad hinnad üles. Nende naised toovad linna kitsejuustu laban’i, hapukoort zibda’t, ürtidega hapupiimakastet kuttah’it, mune ja aedvilja; nad müüvad puhta hõberaha eest kevadist hüüt ning pöörduvad koju tagasi raskete rahanutsakutega põues ja puhvpükstes. Mehed ammutavad kamalutega raha, panevad selle savipottidesse ja matavad sügavale maasse; ning kui nad on küllalt kogunud, teevad nad potid lahti, ostavad veel ühe naise, saadavad ühe ära ja võtavad teise, tapavad kellegi ja tasuvad tema verehinna. Viimasel ajal teevad nad ka palverännaku Prohveti hauale Mekas ja toovad ohvreid, joovad püha vett Zamzami kaevust ning saavad puhtaks, mähivad pea ümber laia valge turbani – ja ennäe, neist on saanud tõelised hadžid, kes on omandanud koha paradiisis.

      Kuid mägede asukad võivad rahuliku ja kindla südamega jätta oma kodud ja viletsad majapidamised, lapsed ja vanakesed ning liituda pidutsejatega. Nädal jõudeolekut ei tee mingit kahju. Kui töö mägedes on lõppenud, pole fellahil midagi muud teha kui panna käed rüppe ja imeda pöialt. Paljud külamehed uitavad ringi ka siis, kui on vaja tööd teha. Mägedes ei otsi keegi päevilist ning keegi ei paku töökäsi; nad tulevad salgakaupa mägede vahel laiuvasse naaberasulasse tööd otsima, kuid ei teeni seal niigi palju, et osta paar õhukest leiba või maksta öömaja eest karavanserais. Kui ajad on rasked, kui pole enam krossigi ning võlausaldajad ja maksukogujad istuvad fellahile kaela peale ja imevad tema verd ning luuüdi, enne kui tema vili on küps – siis on parem pugeda peitu, kuni torm on mööda läinud. Muhtar’id6 ja šeigid teavad, kuidas neid pehmitada ja vaigistada, kuni palverändurid on tagasi tulnud ning õnnistus põldudele laskunud.

      Mussam’i palveränd ja koju tagasitulek ei lähe midagi maksma, kiitus Maailmade Loojale! Iga usklik, kes täiest südamest usub Allahisse ja tema pühakutesse, võib sellest palverännust osa võtta. Kui Looja arm on talle kariloomi andnud, võib ta ise seda nautida ning sellest ka kodakondsetele maitsta anda. Eeslite ja kaamelite toitu pole tarvis kaasa võtta, kõiksugu rohelist on ümberringi; põllupeenrad, aiaääred ja kaljused mäed kasvatavad ohtrasti mahlaseid ja lopsakaid, isuäratavaid ja toitvaid taimi ja põõsaid. Kaamelid mäluvad neid isukalt ega saa neist kuidagi küllalt, sest nad on pikka aega pidanud leppima õlepeotäie ja vikikimbuga või kuivade ubadega, millest nad talvekuudel toituvad. Ka inimeste varustamise eest pole tarvis hoolt kanda. Suureks õnnistuseks on Nebi Mussa vakf7, Nebi Daudi vakf, Jumala sõbra Ibrahimi8 vakf ning teiste prohvetite omad – need hoolitsevad kõigi palverändurite eest rikkast vaeseni ning majutavad neid omal kulul. Kõigis linnades ja külades, kust pidutsejad läbi lähevad, on neile valmis seatud kausid ja vaagnad täis safraniga värvitud ja šimna ehk rõõskkoore sees keedetud riisi, mis sulab keelel. Iga riisitera on teisest lahus, omaette nagu kuldsed seedriseemned, millega need on üle puistatud. Nii ülik kui ka vaene kahmavad sellest peotäisi, pressivad kuulikesi ja vaigistavad sellega nälga. Õgardid ja vaesed täidavad oma paunad ja taskud; ahnitsejad kallavad kõigi nähes riisi endale hõlma alla, ilma et nad seda häbeneksid. Terved lambatalled keevad kateldes, ainult siruta käsi ja võta! Ent paratamatud sajatused ja müksud, tülid ja rusikate välkumine lihapottide ja veenõude juures on igal söögiajal tavalised ning vahel läheb asi koguni pussitamise ja verevalamiseni. Sest palju on neid häid inimesi, kes tahavad käe liha ja riisi järele sirutada, ilma et saaksid end riiukukkedest eemale hoida. Nad eelistavad ühe või kaks päeva ette rutata või hilineda, et mitte sattuda nende tülidesse. Aga kes oleks nii rumal, et selliste pisiasjade pärast palverännakust loobuks? On asjatu loota, et kogu selles elujõudu täis ja kuumavereliste noorte relvastatud meeste hulgas poleks ühtki, kes ei vehiks pikka ja kurnavat rännuteed läbides kaikaga ega tõmbaks tupest nuga, olgu või puhtast harjumusest…

      Salkkond noormehi tunneb tõepoolest rõõmu ja lõbu üheskoos sooritatud palverännust ning kohtumisest lähedaste ja kaugete vennastega, kes pärinevad Jeruusalemma ja Hebroni mägedest, Negevist9 ning põhja

Скачать книгу