LITMIR.BIZ

Скачать книгу

küsis, et kuidas ma selle aktiivsus- ja tähelepanuhäirega olen hakkama saanud, siis mis sa arvad, mida ma vastasin?”

      „No ei oska öelda.”

      „Ütlesin, et on olnud aktiivne elu!”

      Meeste ülejäänud teekonda saatis kõlav naer. Koju jõudes käisid nad veel korraks garaažist läbi. Mattil oli oma sõbrale üllatus: ta kinkis Finskale 1988. aastast pärit singli „Lenda, Matti Nykänen!” kuldplaadi. Finska ei soostunud seda alguses kuidagi vastu võtma, aga Matti tegi selgeks, et tal pole valikut.

      „Sa oled kogu aeg mu usaldusväärne sõber olnud. Sa oled selle ära teeninud,” seletas Matti.

      Kuigi etteaste oli varsti algamas, jäid Matti ja Finska veel natukeseks juttu ajama. Matti rääkis, kuidas ta oli mõni päev varem oma jalga vigastanud. Aktiivse kodukorrastajana tuntud Matti oli roninud oma maja katusele lund lükkama, libastunud ning selili katuseääre poole libisenud. Selle alla oli pargitud väike aiatraktor.

      „Hea, et mu reaktsioon ikka endine on. Mõni sekund veel ja ma oleks selili või pea ees selle traktori peale kukkunud. Kurat, ma oleks võinud halvatuks jääda,” rääkis Matti õudusega.

      Oma sõnul oli ta viimasel hetkel ühe jala katuseräästa taha saanud ning sellega kõige hullema ära hoidnud.

      „Teine jalg ulatus siis juba traktorini, aga ega ma head toetuspunkti ei saanud ning prantsatasin alla. Korraks vist läks pilt eest ära ka. Jalg teeb siiamaani valu,” jätkas Matti.

      Finska ei jõudnud ära imestada, kuidas Matti nii kiiresti reageerida suutis.

      Jutt kandus nüüd üha kaugemasse minevikku. Matti tundis vajadust käsitleda oma elu ning eelkõige oma mainet. Läinud aastate peksmis- ja pussitamisjuhtumid närisid teda ilmselt ikka veel. Eriti näis teda rõhuvat aga see, et ta polnud Soome spordiringkondades enda arvates piisavalt au sees. Matti Nykänen oli spordikangelane, keda kõik tundsid … aga tema enesehinnangut kuulsus parandada ei suutnud. Juba noorest peale oli ta enesehinnang tihti langenud nagu niidetult.

      „Kurat küll, mis mõttes mind pole isegi sinna autahvlile valitud (Soome spordi Hall of Fame’i)! Kes peale minu on oma alal nii ülekaalukas olnud? Ma võitsin suusahüpetes kõik, mis võita andis, ja see oli tollal soomlaste lemmikspordiala. Aga sellest pole neile ennast täis spordibossidele ikka küllalt,” needis Matti ja jätkas:

      „Ja kui keegi siin üldse sportlase pensioni on ära teeninud, siis mina. Selline asi käib mulle nii pinda, et …”

      Hetk hiljem jõuti hingestatumate teemadeni. Kuus korda abielus olnud Matti kiitis oma ema Vienot, 2016. aastal surnud isa Ensiot ning õdesid Tuijat, Päivit ja Annet. Oma osa said kätte ka Matti kolm last. Vaid paar nädalat oli möödas sellest, kui Matti rääkis ajalehe Aamulehti intervjuus tavatult avameelselt sellest, et lapsed olid keelanud tal lastelastega kohtuda. Mees taipas, et põhjus seisnes tema sõltuvustes ning kõmulistes pealkirjades, kuid pidas laste otsust siiski ebaõiglaseks.

      Finskale tunnistas Matti oma igatsust nii laste kui ka lastelaste järele. Sõber kuulas hingevärinal seda eneseavamist.

      „Vesa, pagan küll, kui palju mu elus on juhtunud! Kõik ei ole läinud nii, nagu ma oleks tahtnud. Ma ei talu seda, milliseks mõned inimesed mind peavad,” seletas Matti.

      „Aga seda ma ütlen küll, et ma pole kunagi kellelegi midagi halba tahtnud. Ma oleks tahtnud olla täiesti tavaline Matti. Lihtsalt täitsa tavaline inimene.”

      Need sõnad liigutasid Finska südant. Ta teadis, et Matti oli elanud aastakümneid kellegi teise, mitte iseendana. Garaaži täitis mõneks minutiks sügav vaikus. Siis Matti tõusis, tänas Finskat veel kord öömaja eest ning ütles, et on aeg esinema minna. Kitarrist Aleksi Hirvonen oli juba autoga maja ees ootel.

      „Vesa, said sa aru, mida ma just ütlesin?” küsis Matti veel kord üle.

      „Sain, Matti. Põhimõtteliselt oledki sa ju täiesti tavaline inimene, nagu kes tahes meist,” mäletab Finska end vastanud olevat. „Aga mitte kellelgi pole olnud nii uskumatut elu nagu sul.”

      Läks pool tundi, tund … Esinemine Laajasalo ostukeskuse baaris algas ja läks harjumuspäraselt. Matti oli koos Hirvoneniga vaid mõne ruutmeetri suurusel osmikut meenutaval laval, aga see ei seganud kedagi. Baar oli rahvast täis ja nii mõnigi paistis olevat rahul sellega, mida 15-eurose pileti eest sai.

      Lugude vahel – ning mõnikord ka nende ajal – kätles ja kallistas Matti kõiki soovijaid. Heli oli põhjas, kui liibuvatesse teksastesse ning punasesse Adidase T-särki riietunud Matti laulis kontserdi lõpuks oma kõige tuntumaid hitte. Kaelas oli tal publikust saadud punavalge sall tekstiga „Polska”⁴. Mitte et tal seda külma tõttu vaja läinuks, vastupidi. Ta oli näost üleni higine, nagu ka ta särk. Sellest hoolimata tundus ta end varasemaga võrreldes üsna hästi tundvat.

      Matti jagas lugude vahel publikule – ja oma kauaaegsematele sõpradele – ka ohtralt kiidusõnu. Osale publikust läks see väga hinge, nagu ka Finskale, kelle Matti lausa enda juurde lavale kutsus. Finskas tekitas selline tähelepanu juba piinlikkust ja ta mõtles, kas osa sellest kõigest ei võiks jääda mõne järgmise esinemise tarbeks. Ta ei teadnud, et järgmist korda ei tulegi.

      Kui Matti tõi kuuldavale loo „Lenda, Matti Nykänen!”, täitus baar paatosega, mis sai vaid hoogu juurde hetk hiljem, kui ta laulis sellest, kuidas „peab lahkuma ja oma tähte järgima”. Enam kui tund aega pärast algustakte sai esinemine lõpuks läbi. Matti adrenaliinitase langes ning enesetunne muutus jälle halvaks. Matti kiirustas lavalt baari tillukesse tagaruumi. Sinnagi oli palju järele tulijaid, aga Matti palus Finskal nad minema saata. Tal polnud enam võõraste inimestega jutustamiseks jaksu. Ta soovis ainult tagasi ööbimiskohta ning kitarrist Hirvonen lubas ta ära visata. Finska pidi veel natukeseks ajaks baari jääma.

      Enne lahkumist lõi Mattile kõhtu valu. Sel hetkel tegi ta oma põikpäisuse suhtes erandi ning kurtis seda ka Finskale.

      „Kunagi ei tea, millal lõpp lähedal on. Aga pea meeles, Vesa, ma olen alati tahtnud ainult tavaline inimene olla!”

      Teel öömajja teatas Matti Hirvonenile, et kavatseb otsemaid hakata autoga koju Joutsenosse sõitma. Hirvonen palus tal hoogu pidada, pidades mõtet kehvaks juba ainuüksi seetõttu, et Matti joobeaste oli lubatust suurem. Õlut oli läinud nii enne esinemist kui ka selle ajal.

      „Okei, sul on õigus. Ja sa tead küll, ma ei sõida purjuspäi. Aga mul on sulle üks küsimus. Ütle mulle, Aleksi, miks sa seda teed. Mida sa sellest saad?” uuris Matti Hirvonenilt tõsisel ilmel.

      Hirvonen pidas küsimust enam kui kummaliseks. Varsti sai aga selgeks Matti kahtlus, et kitarrist käib temaga esinemas peamiselt vaid lojaalsustundest.

      „Kas sul ei tasuks midagi muud teha kui minusugusega mööda Soomet ringi sõita? Sa võiks kitarristina ju veel palju saavutada,” jätkas Matti, kui auto juba Finska garaaži ees seisis.

      Hirvoneni sõnul rahustas ta Mattit, öeldes, et muidugi talle meeldib koos esineda.

      „Ja eks ma tahan sind ikka aidata ka,” olla ta veel lisanud.

      Autost väljudes tänas Matti teda kõige eest ning nad soovisid teineteisele head ööd. Hirvonen suundus autoga Jyväskylä poole, Matti aga Finska korterisse.

      Järgmised pool tundi püüdis Matti magamistoas und leida. Hiljem ütles ta abikaasale, et kõhuvalu oli ta jälle kõverasse väänanud. Lõpuks hakkas tuttav õhtune tava – palvetamine – oma mõju avaldama ning mees uinus.

      Конец ознакомительного фрагмента.

      Текст предоставлен ООО «ЛитРес».

      Прочитайте эту книгу целиком, купив

Скачать книгу