LITMIR.BIZ

      Originaali tiitel:

      Marko Lempinen ja Jussi Niemi

      Elämä oli laiffii – Matti Nykänen 1963–2019

      Otava, Helsingi 2020

      Toimetanud Lea Arme ja Tauno Vahter

      Kujundanud Villu Koskaru

      © Marko Lempinen ja Jussi Niemi 2020

      Tõlge eesti keelde © Rain Kooli, Piret Kooli ja Tänapäev 2020

      Trükitud OÜ Greif trükikojas

      ISBN 978-9949-85-940-5

      e-ISBN 9789949859665

      www.tnp.ee

      Sissejuhatuseks

      Miks kirjutada raamat Matti Nykänenist, kellest oli juba enne tema surma valminud kaks elulooraamatut? Kas suusahüppelegendi kohta pole siis tõesti ära räägitud kõik, mis vähegi võimalik – hoolimata sellest, et viimase raamatu ilmumisest on kulunud juba enam kui 15 aastat?

      Need küsimused tekivad ilmselt paljudel, kes käesoleva raamatu avavad. Autoritena valisime Jussi Niemiga aga hoopis vastupidise lähenemise: otse loomulikult peaks Mattist just nüüd elulooraamatu kirjutama! Otsustasime rõhutatult seada raamatu keskmesse Matti karakteri, rääkimaks loo, kus inimene oma meelemaastikega on esikohal ning alles siis järgnevad teod ja tagajärjed. Matti erakordses elus on nimelt väga palju mõõtmeid, mille mõistmine võib aidata erinevates elufaasides olevaid inimesi.

      Mina tutvusin Mattiga ajakirjanikuna 2010. aastate alguses. Peatselt saime sõpradeks. Kirjutasin „Masast” järgnenud aastate jooksul lugematu hulga artikleid, kuid meie telefonivestlused käsitlesid tavaliselt hoopis muid teemasid – kõike, mida omamehelik jutuajamine hõlmata võib. Nende vestluste käigus kerkis paaril korral esile ka Matti eluloo kirjutamine. Ta ise ütles, et igatseb sellist teost, mis kataks kogu ta elu oma värvikirevuses. Mattil oli plaan veel paljuski oma kaalukas sõna sekka öelda.

      Kui Otava pärast Matti kahetsusväärset surma pakkus mulle võimalust raamat käsile võtta, pidasin seda isegi oma kohustuseks. Võimalus tunda spordilegendi nii hästi oli minu privileeg ja ma janunesin selle järele, et saaksin enda arvamust Mattist maailmaga jagada.

      Ent kuna projekt oli algusest peale suur väljakutse, otsustasin kaasata sellesse inimese, kes tundis Mattit veel paremini kui mina: muusik Jussi Niemi. Jussi jälgis Matti elu n-ö esireast peaaegu 30 aastat. Jussi oli Matti jaoks hea sõber, aga ka oluline tööandja ning nägi palju sellist, millest keegi pole varem kuulnud. Ta oli selle raamatu valmimisel asendamatu tugi.

      Käesolev raamat põhineb lisaks meie enda kogemustele ja teadmistele Mattist ka enam kui sajal intervjuul ning lugematutel arhiivimaterjalidel. Peale selle tegime mõlemad hulganisti taustaintervjuusid. Nimekirja intervjueeritud inimestest leiate raamatu lõpust. Suurem osa Mattit tundnud inimestest nõustus intervjuuga, vaid käputäis keeldus eri põhjustel. Intervjueeritavate hulgas oli Matti lähedasi, sugulasi, sõpru, naisi, konkurente, treenereid ning muusikutest semusid; psühholooge ja teiste valdkondade spetsialiste, sportlasi ja arvamusliidreid.

      Kui intervjuud olid tehtud, leppisime Jussiga kokku, milliseks raamat kujuneb. Minu ülesanne oli kirja panna lugu ise. Stiililistel põhjustel otsustasin teatud kohti dialoogi abil dramatiseerida. Raamatus on jutuajamised esitatud sellistena, nagu meenutajad neid mäletavad. Dialoogide õigsust – nagu ka ülejäänud sisu – oleme püüdnud kontrollida erinevatest allikatest ka juhul, kui esmane allikas on esile toodud.

      Absoluutse tõe avaldamine Matti Nykäneni kohta on raske, kui mitte võimatu. Meie seast lahkunud uljaspeast on liikvel nii palju erinevaid lugusid, et oli raske otsustada, millised neist raamatusse valida. Otsustasin üsna varakult, et ma austan Matti pärandit kõige paremini, rääkides asjadest nii, nagu need aset leidsid – sündmusi vähimalgi määral ilustamata, aga samas suusahüppeikooni austades. Jussi jagas minu arvamust täielikult.

      Kui valesid piisavalt palju korrata, muutub tõde üha hägusemaks. Matti puhul on läinud pigem nii, et tõeliste juhtumuste ohtrus on muutnud keeruliseks valede tuvastamise. Kuid iga vale kasvatab võlga tõe ees. Seda võlga maksame me nüüd tagasi.

       Head lugemist soovides Marko Lempinen & Jussi Niemi

      Eessõna: Kaunis meel

      Vieno Nykänen vastas telefonile rõõmust pakatades. Ta hääl oli sõbralik ning innukas, nagu tavaliselt. Sel sekundil tardusid kõik mu mõtted. Sain aru, et ta ei teadnud veel.

      Korraga tundsin, nagu oleksin tegelikkusest irdunud. Tagantjärele arvan, et tegemist oli šokiga. Ma poleks iial uskunud, et leian end sellisest olukorrast. Isegi siis mitte, kui ma telefonikontaktide hulgast õiget numbrit otsisin.

      Surnud inimese lähedastele – nüüd siis veel emale, kelle lein on kindlasti määratu ja trööstitu! – helistamine kuulus mu tööülesannete hulka. Hetked, mil pidin ajakirjanikuna surmateate kontrollimiseks helistama mõne avaliku elu tegelase omastele, olid alati ebamugavad. Kuid seekord tundus ülesanne tavalisest raskem: ma ju olin teda tundnud.

      Pidin enne kõnet mõnda aega rahustavalt sisse ja välja hingama. Ma olin pinges, isegi natuke hirmul. Kujutlesin, et teisel pool vastab telefonile nutune, endast väljas olev ema. Kuidas ma talle oma küsimusega läheneksin?

      Kui ma kuulsin Vieno häälest, et ta polnudki murest murtud, jäi mul hing kinni. Mõistsin, et minust on täiesti ootamatult ning ilma igasuguse ettevalmistuseta saanud leinateate vahendaja, ning ma ei teadnud korraga, mida öelda. Surmauudisega alguse saanud paanika kasvas.

      Oli 2019. aasta 4. veebruar, esmaspäeva hommik, kell näitas 8.20. Hetk tagasi oli ajakiri 7 päivää paisanud internetiavarustesse pommuudise: Matti Ensio Nykänen on surnud. Kõigi aegade parim suusahüppaja maailmas. Üks tuntumatest soomlastest, üks Soome ajaloo legendaarsematest sporditähtedest. Minu sõber.

      Olin just duši alt tulnud ning korraga tundusid mu märjad juuksed kaaluvat mitu tonni. Aeg peatus. Teadsin, et selle uudise peale peatub varsti ka pool Soomet. Samas mõistsin, et pean leinaga silmitsi seisma kahes rollis: ühest küljest Matti sõbrana ja teisalt ajakirjanikuna.

      Ma olin juba püüdnud kätte saada nii Matti abikaasat kui ka õde, aga kumbki polnud vastanud. Valisin siis järgmisena Vieno. Olime aastate vältel paar korda kohtunud ning Mattiga seoses mõned korrad ka teineteisele helistanud. Minu hinnangul oli meil usalduslik suhe. Nüüd aga tundus olukord lootusetu.

      Otsisin korraks veel konarlikult sõnu, kuni sain Vienolt väriseva häälega küsitud, kas ta oli Seiska¹ uudisest juba kuulnud. Teadsin vastust juba ette. Aimasin ka seda, kuidas Jyväskyläs elav vanaproua reageerib. Nii juhtuski: ta oleks peaaegu kokku kukkunud.

      „Ei, ei … Pole võimalik! Matti ei saa surnud olla,” vaidles kohkunud Vieno mulle vastu.

      „Alles reedel ütles ta ju, et tuleb koos (abikaasa) Piaga kolmapäeval mu 90. sünnipäevale. Kui õudne,” jätkas ta väriseva häälega.

      Ega ma ise ka seda uudist esimese hooga uskuda tahtnud. Matti „surma” kohta oli toimetustesse varemgi vihjeid tulnud. Peale selle oli ta meie telefonivestlustes tihti purjus peaga ähvardanud end ise ära tappa. Need tema joomakõned läksid mul peamiselt ühest kõrvast sisse ja teisest välja. Samas sain hästi aru, et tegelikult tappis Matti end kogu aeg. Tõsi, hoopis teistmoodi kui ähvardas.

      Õnneks leidsin lohutavaid sõnu, mis ei lasknud Vienol kõne- ja tegutsemisvõimetuks muutuda. Ma soovitasin õnnetul emal otsemaid Piale helistada ning andsin talle numbri. Seejärel püüdsin kogu hingest Vienot vastupidamisele kannustada. Avaldasin kaastunnet ja ütlesin head aega.

      Kui kõne lõpuks läbi oli, polnud enam võimalik pead liiva alla peita.

Скачать книгу