LITMIR.BIZ

      Originaali tiitel:

      Are Kalvø

      Hyttebok frå helvete

      Kagge Forlag, 2018, Norway

      Tõlgitud väljaandest

      Hiking to hell / Greystone Books

      © AreKalvø, © 2018 Kagge Forlag AS

      Toimetanud Lea Arme

      Kujundanud Villu Koskaru

      © Ülle Jälle ja Tänapäev, 2020

      ISBN 978-9949-85-720-3

      e-ISBN 9789949858439

      www.tnp.ee

      Trükitud AS Pakett trükikojas

      Ühe hiljutise küsitluse kohaselt on peaaegu 80% minuga samas riigis elavatest inimestest käinud vähemalt korra viimase aasta jooksul mägedes või metsas matkamas.

      Mina pole mägedes ega metsas matkamas käinud vähemalt viimased kolmkümmend aastat.

      Mingil hetkel jõuab kätte aeg, mil pead endalt küsima: kas ainult minul on see probleem?

      Asi pole selles

      Kohas, kus ma kasvasin, on aidatrepp. Ebaühtlased kivist astmed, mis on seal olnud just nagu terve igaviku. Aidauks on rohmakas, kõver ja seda on raske lahti saada ning see tuleb lukku keerata vana roostes võtmega, mis on hästitoidetud beebi suurune. Ait on täis asju, mida ikka aitades leidub – asju, mida pole ära visatud. Ja talus elades ei visata kunagi asju ära, sest seal on nii palju ruumi, et ei pea midagi ära viskama. Aidas on kööginõusid ja talu tööriistu, mis kunagi olid ilmselt vajalikud, aga nüüd tunduvad lihtsalt ohtlikud. Siin on vanu lühikeste nimedega asju. Künad. Kangasteljed. Panged. Kirnud. Kelgud. Tumbad. Vanad ajakirjad. Koomiksiraamatud. Nukumaja, mis tundub hirmutav, nagu nukumajad ikka. Minu vanad kaheteisttollised vinüülplaadid kaheksakümnendatest – puhvis juustega briti artistide mõõdukalt populaarsete hittlugude tarbetult pikad versioonid. Elektroonikaseadmed, mis koguvad tolmu, kuni ühel päeval on need ootamatult jälle moes. Siit leidsin ma hiljuti nelikümmend aastat vana raadio, mille võtsin koju kaasa ja mis on nüüd mu elutoas kasutusel võimendina. Kõik külalised imetlevad seda.

      Sama lugu on aidatrepiga. See on Norra talude romantilise ettekujutuse nii täielik kehastus – vana, isetehtud ja ebatasane –, et külalised panevad seda tähele ja pildistavad.

      Nii et, jah. Siin ma kasvasin. Kohas, kus olid ait, lehmalaut, künad, kangasteljed ja muud vanad lühikeste nimedega asjad. Asjad, mida pärandatakse. Mets. Palju metsa. Puuonn. Jõgi, mille häälekat lakkamatut kohinat ei pannud ma tähele enne, kui pärast minema kolimist siia tagasi tulin. Valge puidust maja. Magamistuba vaatega fjordile. Ja loomad. Lehmad, kanad, sead. Koer, kes ühel päeval lihtsalt välja ilmus ja jäi. Ja alati kass.

      Nii et asi pole selles. Ma kasvasin looduse, loomade, mulla, traditsioonide, isekorjatud puuviljade ja marjade keskel. Ja mägede. Suurte mägede.

      Väga suure hulga mägede.

      Aidatrepilt on näha talupõllud. Ja põldude taga – mäed. Neli minutit sõitu talust mis tahes suunas ja ikka jõuame mägedeni. Dramaatilised mäed, turiste meelitavad mäed, mäed, mida inimesed tervest maailmast pildistama tulevad. Mäed, kus saab matkata. Ja suusanõlvad. Siin on korraldatud Norra meistrivõistlusi suusatamises. Siin on peetud ka slaalomi maailmakarikaetappe. Üks kolmest Norrat reklaamivast klipist on filmitud siin. Kaks kolmest Norrat reklaamivast klipist on filmitud Uus-Meremaal. Seal on odavam.

      Ja ma olen päris palju matkanud. Olen veetnud aega mägedes. Mu jalad teavad, mis on suusad. Murdmaa- ja mäesuusad. Minu lapsepõlvekodus tegeldi nädalavahetustel suusatamisega, kui polnud just mõnd paganama head põhjust seda mitte teha.

      Seega pole asi selles, nagu ma poleks harjunud looduses viibimise, matkamise ja suusatamisega. Kui meil oli koolis suusapäev, korraldati see tihti meie kodu juures. Just. Meie talu asus kooli lähedal ja meil oli palju ruumi. Seega tulid klassid suusatama meie juurde ja meie juures tehti ka suusahüppeid, sest seal oli täiuslik suusahüppemägi. Kuulete? Ma kasvasin kohas, kus olid suusarajad ja suusahüppemägi.

      Nii et asi pole selles.

      1983. aastal – ja mitte keegi ei tea siiamaani, kuidas see juhtus – oli minu kodulinna jalgpallimeeskond tõeliseks sensatsiooniks. Meeskonna ja koha nimi on Stranda. Stranda mängis neljandas liigas ja jõudis karikavõistlustel kolmandasse ringi. See oli väga ebaharilik sündmuste käik.

      Stranda võitis üht kolmanda liiga meeskonda ja – see on palju olulisem – teise liiga meeskonda Ålesundist, mis on meie kandi ainuke linn, meeskonda, kes oli kuulutanud, et soovib pääseda kõrgliigasse, kes pidas end meiesugustest kohalikest maamatsidest igas mõttes paremaks. Strandas on umbes kolm tuhat elanikku. Ålesundis on elanikke 25 000. Stranda põrmustas nad ja pidi kolmandas ringis kohtuma Norra tolleaegse väga kõva meeskonna Vålerengaga. Ma ei mõtle seda omast peast välja. Vålerenga võitis sel ja järgmisel aastal Norra meistritiitli. Vålerenga on Oslo meeskond. Strandas on kolm tuhat elanikku, Oslos üle poole miljoni.

      Mängu järgselt kirjutasid sellest kõik Norra suuremad ajalehed, kujutades Stranda parimaid mängijad kõrvuti kohalike võimukandjatega näitamaks, et terve küla seisis õlg õla kõrval, ja avaldasid intervjuusid Vålerenga staaridega, kes küsisid: „Stranda? Kus see veel asub?”

      Seega pole asi selles, nagu oleksin ma pärit suurlinnast. Asi pole selles, nagu oleksin ma harjunud sellega, et pidevalt midagi juhtub.

      Asi pole selles.

      Aga kui vahel harva midagi siiski juhtus, tulime me kõik välja. Räägitakse, et Stranda ja Vålerenga kohtumist vaatas neli tuhat inimest.

      Neli tuhat. Kohas, kus on kolm tuhat elanikku. See teeb 130%. See vastab umbkaudu 900 000 inimesele Oslos, viiele miljonile Berliinis või 11,5 miljonile Londonis.

      Inimesed tulid pealinnast seda mängu vaatama. Ja inimesed tulid Ålesundist vaatama, kuidas üks Norra parimaid meeskondi Stranda maatasa teeb. Üks neist oli mu isa sõber, kel olid juuksed üle kiila pealae kammitud. Teda kutsuti Kunniks. Ära küsi. Ålesundis on kõigil sellised nimed. Kunn käis meil talus külas, kui ma veel laps olin. Ta märkas kohe päris kindlasti aidatreppi, ta seisis seal ja vaatas põlde. Kui Kunn tagasi linna läks ja tema sõbrad küsisid, milline Stranda on, olevat ta kuulutanud: „Seal on tohutud tasandikud.”

      Seega pole asi selles, nagu ma oleksin harjunud suurte masside, lärmi ja sebimisega enda ümber. Ma olen harjunud avarusega. Tohutute tasandikega. Vaikusega. Aidatrepiga. Kohas, kus harva midagi juhtus, tuli 130% külaelanikest kohale, kui midagi tõepoolest juhtus.

      Seega pole asi selles.

      Ja asi pole ka selles, nagu oleks mul midagi sporditegemise vastu. Olen terve elu olnud paljulubav jalgpallur. Olen isegi mänginud samas meeskonnas mõnedega nendest poistest, kes 1983. aastal Norra parima meeskonna käest 2:0 tappa said. Olen olnud ka aktiivne murdmaasuusataja. Mitte üleliia aktiivne, aga siiski aktiivne. Minu nimel on selle tõestuseks mitu suurepärast teist kohta ja karikas. Küll üsna väike karikas. Tegelikult on see ikka uskumatult väike karikas. Kujuta ette viinapitsi. See on umbes poole väiksem, aga kusagil see karikas mul siiski on. Arvatavasti aidas.

      Ja asi pole ka selles, nagu ei meeldiks mulle kõndida. Vastupidi. Kõndimine on üks neist asjadest, mida ma oskan väga hästi. Ma kõnnin iga päev ja pikki vahemaid. Seega pole asi selles.

      Aga ma kõnnin vales suunas. Mulle meeldib kõndida kohtadesse, kus on inimesi. Eelistatavalt kelnereid. Mulle meeldib kõndida kesklinna tänavatel. Niisama uidata, ilma erilise sihita. Minu lapsepõlves ei teinud mu kodukohas seda peaaegu mitte keegi. Seal said sa kohe kaheksateistaastaseks

Скачать книгу