LITMIR.BIZ

      Ma kirjutasin pealkirjad pehme pliiatsiga fotode tagaküljele, lisasin kuupäeva ja libistasin need oma lahtisesse albumisse. Kõik kolm fotot olid selles mõttes sarnased, et tegu oli spontaansete võtetega liikuvatest inimestest. Mulle meeldis pildistada tegutsevaid inimesi, kes kõndisid, tulid trepist alla, jooksid, hüppasid ja mis kõige tähtsam, ei vaadanud kaamerasse. Mulle meeldis, kuidas kaamera suutis jäädvustada seda mõtlematut peatatud liikumist: pilt inimesest, kes on ajas täiesti peatunud – nende järgmine samm, järgmine žest, järgmine liigutus igavesti lõpule viimata. Nad on lihtsalt niisama peatatud – minu – katiku liikumisega. Ma arvan, et teadsin isegi siis juba, et seda suudab teha üksnes fotograafia – nii enesekindlalt, nii sundimatult –, ainult fotograafial õnnestus aja peatamise trikk, meie eksistentsi millisekundi talletamine, mis võimaldas meil igavesti elada.

      Kaks päeva hiljem olin kuuenda klassi õppetoas ja vahtisin Laura Hassalliga tõtt. Tema oli väljakutse esitanud, aga ma teadsin, et mina võidan – ma tulin võidujõllitamises alati võitjaks. Me tohtisime teineteisega rääkida, sihilikult keskendumist segada või tähelepanu mujale suunata, et silmside katkeks.

      „Stanley Baldwin mõrvati,” ütles Laura.

      „Nõrk. Väga nõrk.”

      „Ei. Mõrvati küll.”

      „Tore. Kohutav mees.”

      Me muudkui jõllitasime teineteisele otsa, näod kahe jala kaugusel, lõuad kätele toetatud, teineteisega silmitsi. Kõik ülejäänud ruumis-viibijad valmistusid eksamiteks ega teinud meie võistlusest väljagi.

      „Laura?”

      „Jah?”

      „Romulus ja Remus. Kas sa oled neist kuulnud?”

      „Ah … Jahhhhh.” Ta ütles seda ärritunult nagu puupea.

      „Kujuta siis ette,” alustasin ma arutlevalt, nagu oleks see mõte mulle äsja pähe tulnud, „kujuta ette, et Rooma asutas Remus, mitte Romulus.”

      „Jah … Mis siis?”

      „Sel juhul oleks linna nimi Reema.”

      Laura mõtles sellele vaistlikult ja kaotas. Tema pilk värahtas.

      „Põrgu! Kurat ja põrgu!”

      Uksele koputati ja ilmus üks noorem isend. Ta vaatas mulle otsa. Noorematel isenditel oli lubatud rääkida vaid siis, kui neid kõnetati.

      „Mis on, sa jälk laps?” küsisin ma.

      „Jumal tahab sind näha.”

      „Jumal” oli meie direktriss preili Grace Ashe. Ma suhtusin preili Ashe’i ettevaatusega – ma kahtlustasin, et ta nägi mind läbi, nägi mu päris olemust. Koputasin tema kabineti uksele ja ootasin, ise teadlik, et olen pisut pabinas, närvis, mitte parimas vormis. Selline õhtune väljakutse oli haruldane. Ma kuulsin, kuidas ta ütles „Sisse!” ning kontrollisin koolivormi, silusin beežide fildekoss-sukkade põlvedest kortsud välja ja lükkasin ukse lahti.

      Preili Ashe’i „kabinet” ei küündinud selle nime tasemele – see oli elutuba, mille alkoovis seisis paberite ja kaustadega kaetud suur kurmulisest pähklipuust kirjutuslaud. Ma oleksin võinud sama hästi olla mõnes maamajas. Vaip oli mereväesinine ja sarlakpunase äärisega, diivan kahe tugitooli vastas, kõigil lahtised valged linased katted peal, teisel pool pikk polsterdatud ja kangaga kaetud pink, millele oli asetatud raamatud. Tapeedil olid kreemikad ja kohvikarva triibud ning maalid olid ehtsad ja moodsad, stiliseeritud maastikud ja natüürmordid, mille oli teinud preili Ashe’i vend Ivo (kes oli sõjas surma saanud). Kahvatusinised kotiriidest kardinad kuhjusid põrandale ning kirjute pärgamendist varjude taga põlesid tuhmilt laualambid. Ma mõistsin, et siin näidati head maitset – enesekindlalt, ent hillitsetult.

      Preili Ashe oli meie arvutuste kohaselt pisut üle neljakümne, kahvatu ja sale ning tema tumepruunid juuksed olid laubalt tagasi kammitud ja keerukasse krunni sõlmitud. Me kõik olime ühel nõul, et ta on „šikk”. Millicent ja mina otsustasime, et ta näeb välja nagu pensionil priimabaleriin. Tõtt-öelda tundsime kõik tema ja ta elegantse, ükskõikse oleku ees natuke hirmu ja aukartust, aga minu teadlik strateegia oli seda mitte kunagi välja näidata. Ma üritasin olla temaga ebatavaliselt muretu ja lõbus ning arvan, et seetõttu käis minu suhtumine talle päris närvidele, sest ta sai aru, et see on tema jaoks teeseldud. Ta oli minuga alati üpris järsk ja range. Tavaliselt ei mingeid naeratusi.

      Kuid mind nüüd tooli poole viibates ta naeratas. Mõne sekundi olin relvitu.

      „Tere õhtust, preili Ashe,” laususin ma, üritades ülevõimu tagasi saada. „See on imeilus käevõru.”

      Ta silmitses rasket hõbedast ja bakeliidist käevõru oma randmel, nagu oleks ta unustanud, et selle üldse käe ümber pani.

      „Aitäh, Amory. Istu ometi.”

      Ta istus ka ise, sirutas käe pappkaantega kausta järele ja tegi selle põlvel lahti. Tal oli seljas smargdroheline pärastlõunakleit, mida ääristas kaelas olev sidrunkollane sall. Ta tegi lahti tooli kõrval laual seisnud hõbedase sigaretikarbi kaane, võttis ühe sigareti, otsis tulemasinat ja süütas sigareti, endal pilk kogu aeg avatud kaustal. Me olime märganud, kuidas preili Ashe vanemate tüdrukute ees alati sihilikult suitsetas – see oli provokatsioon. Kuna mind nõnda provotseeriti, hakkasin rääkima.

      „Küllap see on minu kaust.”

      Ta tõstis pilgu. „See on sinu toimik. Kõigil õpilastel on toimik.”

      „Kõik faktid.”

      „Kõik faktid, mida meie teame …” Ta kallutas pead, nagu üritaks ta mind tähelepanelikumalt silmitseda. Helesinised silmad, mis ei pilkunud. Ma ei tahtnud preili Ashe’iga tõtt vahtima hakata, nii et ma langetasin pilgu ja noppisin seelikult nähtamatu udeme.

      „Ma

Скачать книгу