Скачать книгу

d

      Sulnis hellitus

      Originaali tiitel:

      William Boyd

      Sweet Caress

      The Many Lives of Amory Clay

      Bloomsbury

      2015

      Raamatu väljaandmist on toetanud Eesti Kultuurkapital.

      The translation of this book has been made possible

      with the help of the Publishing Scotland translation fund.

      

      Toimetanud ja korrektuuri lugenud Krista Kaer

      Kujundanud Britt Urbla Keller

      Copyright © William Boyd, 2015

      © Tõlge eesti keelde. Kaisa Kaer, 2019

      ISBN 978-9985-3-4510-8

      e-ISBN 9789985349045

      Kirjastus Varrak

      Tallinn, 2019

      www.varrak.ee

      www.facebook.com/kirjastusvarrak

      Trükikoda OÜ Greif

      Susanile

      Quelle que soit la durée de votre séjour sur cette petite planète, et quoi qu’il vous advienne, le plus important c’est que vous puissiez – de temps en temps – sentir la caresse exquise de la vie.

      (Ükskõik kui kaua te sellel väikesel planeedil viibite ja mis sellel ajal toimub, kõige tähtsam on, et te saaksite aeg-ajalt tunda elu sulnist hellitust.)

Jean-Baptiste Charbonneau, „Avis de passage” (1957)

      Amory Clay 1928. aastal

      Proloog

      Huvitav, mis mind sinna tõmbas, sinna aia serva? Ma mäletan suvevalgust – puid, põõsaid, roheliselt kumavat muru, mis olid maheda, heatahtliku pärastlõunase päikesepaistega üle valatud. Oli see valgus? Ent oli ka naer, mis kostis tiigi äärest, kuhu olid kogunenud mõned inimesed. Keegi ilmselt veiderdas ja ajas kõik naerma. Järelikult siis valgus ja naer.

      Ma olin majas, oma toas, mul oli igav ja aken oli pärani lahti, nii et ma kuulsin külaliste jutuvada, ning siis kõlas ootamatult see rõõmsa naeru arpedžo, mis sundis mind voodilt maha lipsama ja akna juurde minema, et näha härrasmehi, daame, telki ja pukklaudu, mis olid kaetud suupistete ja punšikaussidega. Ma olin uudishimulik – miks nad kõik tiigi äärde suundusid? Mis oli selle lustakuse allikas? Nii kiirustasingi trepist alla, et nendega ühineda.

      Ja siis, kui olin jõudnud juba poolele teele üle muruplatsi, pöördusin ma ringi ja jooksin tagasi majja kaamerat võtma. Miks ma seda tegin? Ma arvan, et aiman põhjust nüüd, kõik need aastad hiljem. Ma tahtsin jäädvustada selle hetke, selle südamliku kogunemise aias soojal suveõhtul Inglismaal – selle jäädvustada ja igaveseks vangistada. Ma adusin mingil moel, et suudan peatada aja pidurdamatu liikumise ja selle stseeni, selle sekundi murdosa – uhketes rõivastes daamid ja härrad naermas, ise muretud ja häirimatud. Ma võisin nad tänu oma imelise masina omadustele kiiresti ja igaveseks tabada. Mu käes oli võime panna aeg seisma – või nii ma vähemalt kujutlesin.

      ESIMENE RAAMAT

      1908–1927

      1. Tüdruk kaameraga

      Päeval, mil ma sündisin, tehti viga, kui nüüd järele mõtlema hakata. Praegu ei tundu see tähtis, kuid 7. märtsil 1908. aastal – näib, et nii ammu, peaaegu seitsekümmend aastat tagasi – tegi see mu ema väga pahaseks. Olgu kuidas on, igatahes ma sündisin ja isa avaldas ema rangete juhiste kohaselt Timesis kuulutuse. Ma olin nende esimene laps, nii et maailma – London Timesi lugejaid – teavitati sellest nagu kord ja kohus. „7. märtsil 1908. aastal sündis Beverley ja Wilfreda Clay perre poeg Amory.”

      Miks ta ütles „poeg”? Oma naise, minu ema salvamiseks? Või oli see mingi perversne soov, et ma ei olekski tüdruk, et ta ei tahtnud tütart saada? Huvitav, kas ta sellepärast üritaski mind hiljem tappa …? Selleks ajaks, kui ma sattusin peale albumisse kleebitud kollasele kuivanud ajalehe väljalõikele, oli isa olnud juba mitukümmend aastat surnud. Liiga hilja, et temalt küsida. Veel üks viga.

      Beverley Vernon Clay, minu isa – kuid teile ja tema vähestele lugejatele (kellest enamik on ammu kadunud) kahtlemata paremini tuntud kui B. V. Clay. Kahekümnenda sajandi alguse novellikirjanik – peamiselt üleloomulike lugude kirjutaja –, äpardunud romaanikirjanik ja mitmekülgne literaat. Sündis 1878. aastal, suri 1944. aastal. „Oxfordi inglise kirjanduse teejuht” (kolmas väljaanne) kirjutab temast nõnda:

      Clay, Beverley Vernon

      B. V. Clay (1878–1944). Novellikirjanik. Novellid ilmunud kogumikes „Tänamatu töö” (1901), „Kuritahtlik hällilaul” (1905), „Salarõõmud” (1907), „Reedeklubi” (1910) ja mujal. Ta kirjutas üleloomulikest nähtustest mitu lugu, millest kõige tuntum on „Belladonna annetus”. Selle tõi 1906. aastal lavale Eric Maude (vt lisaks) ning etendust mängiti Londoni West Endis kolm aastat ja 1000 korda (vt Edwardi-aegne teater).

      Seda pole just palju, mis? Pole just palju sõnu, mis võtaksid kokku sedavõrd keeruka, raske elu, kuid seda on siiski rohkem, kui saab osaks enamikule meist nendes mitmesugustes järeltulevate põlvede annaalides, mis jäädvustavad meie põgusat viibimist sellel väikesel planeedil. Naljakas küll, ma olin alati kindel, et minust, B. V. Clay tütrest, ei kirjutata midagi, kuid tuli välja, et mul ei olnud õigus …

      Igatahes on mul isast mälestusi väga varasest lapsepõlvest, kuid tundub, et tõeliselt sain teda tundma alles siis, kui ta tuli tagasi sõjast – Suurest sõjast, Esimesest maailmasõjast –, kui ma olin kümneaastane ning mõnes mõttes juba saamas selleks inimeseks ja isiksuseks, kes ma olen praegu. Nii et ajalünk, mille sõda peale surus, tegi kõik teistsuguseks ja pärast seda on kõik mulle öelnud, et tagasi tulles oli ka isa ise teistsugune inimene, läbielatust pöördumatult muutunud. Ma oleksin tahtnud teda paremini tunda enne seda traumat – ja kes siis ei sooviks rännata ajas tagasi ja kohtuda oma vanematega enne, kui neist said su vanemad? Enne kui mõisted „isa” ja „ema” tegid neist koduse müüdi tegelased, kes on igavesti lõksus ja paigal nende nimetuste ja nende tagajärgede merevaigus?

      Clay perekond.

      Isa: B. V. Clay.

      Ema: Wilfreda Clay (neiupõlvenimega Reade-Hill) (sündinud 1879).

      Mina: Amory, esmasündinu, tüdruk (sündinud 1908).

      Õde: Peggy (sündinud 1914).

      Vend: Alexander, alati tuntud kui Xan (sündinud 1916).

      Clay perekond.

***

      BARRANDALE’I PÄEVIK, 1977

      Ma sõitsin õhtul Šotimaa suve viirastuslikus videvikus parajasti Obanist tagasi Barrandale’i, kui nägin vähem kui 200 jardi kaugusel saarele viivast sillast metskassi üle tee minemas. Ma peatasin kohe auto, lülitasin mootori välja ning jälgisin ja ootasin. Kass peatas kaalutletult sammumise ja pööras pea minu poole peaaegu kõrgilt, nagu oleksin ma teda seganud. Ma sirutasin pikemalt mõtlemata käe kaamera – oma vana Leica – järele ja tõstsin selle silma ette. Siis panin ma selle käest. Pole olemas igavamaid fotosid kui fotod loomadest – arutage. Vaatasin, kuidas pugalikpruun kokkerspanjeli suurune kass lõpetas oma pepsi siksakilise teekonna üle tee ja lipsas uude okaspuude istandusse, kus ta kohe nähtamatuks muutus. Ma käivitasin mootori ja sõitsin koju oma maamajja, ise kummaliselt reibas.

      Nimetan seda „maamajaks”, kuid selle õige aadress on Druim Rigg Road 6, Barrandale’i saar. Mul ei ole õrna aimugi, kus asuvad majad 1 kuni 5, sest maja seisab üksinda väikese lahe ääres ja Druim Rigg Road lõpeb selle juures. See on 19. sajandi keskpaigas ehitatud toekas kahekordne paksude seinte ja väikeste tubadega maja, millel on kaks mitme lõõriga korstnat ning mõlemal küljel ühekorruselised kõrvalhooned. Ma

Скачать книгу