LITMIR.BIZ

      Inimese moonakott ehk reisipaun pakitakse tema lapsepõlves. Õppisin mitmes koolis –

      Valga Linna I Algkoolis (1927–1933),

      Valga Ühisgümnaasiumis (1933–1935),

      Tapa Ühisgümnaasiumis (1935–1937).

      1938. aastal lõpetasin Tallinnas tolleaegse kuulsa tütarlastekooli, Elfriede Lenderi Gümnaasiumi.

      Mõtlen koolile – ja seda juhtub tihti, sest meie lähimaks sõpruskonnaks on senini jäänud grupp kooliõdesid. Minu mees Mihkel on selle kah täielikult omaks võtnud. Aino Tamjärv7 isegi nimetas Mihkli ükskord ammu “Lenderi plikaks”. Mihkli sõbrad kadusid ju sõja ja okupatsioonide keerises. Küllap sellest on varemini juttu olnud, et Mihkel korra ütles: “Kõik teised jätavad kooli seljataha, aga lenderlased käivad oma koolis surmatunnini.” Ja ju see nii on. Muidugi selle kooli ja tema iseäraliku vaimu pärast, aga ka seetõttu, et paljud meist käisid seal maast madalast küpsustunnistuse saavutamiseni. Kui küpsed me sel ajal olime, on iseküsimus. Abiellusime sõpradega. Meie noored mehed saatsid meid salajase Soome paadiga 19. septembril 1944 ida poolt Tallinna merele – tundmatusele vastu. Et Sina meie kooli vaimu nii kiiresti suutsid omaks võtta, näitab ju Sinu kohanemisvõimet, teiste sõnadega intelligentsi ja on ka koolile kiituseks. Selles on Sul muidugi õigus, et Läände läinud / pääsenud kooliõdedel kujunes elu pikapeale lahedamaks, aga mitte tingimata võimalusterohkemaks. Paguluse raskustest ülesaamine võttis oma osa energiast. Kas me arvestame ka nendega, kes üle ei saanud ja läksid vabasurma? Neid on rohkem, kui võiks arvata. Järgmine oli aktsepteeritaval määral uue asukohamaa elustiili omaksvõtmise vajadus. Rootslane mõtleb ikka rootsi moodi ja eestlane eesti moodi, kuigi ostab omale rootsi mööblid tuppa, aga ometi sööb juuretisega kergitatud rukkileiba. Meie Lenderi kooli kõikide aegade suurimast klassist sattusid umbes pooled Läände. Neist, keda Sina oma kirjas nimetad, ei õppinud keegi välismaal edasi. Mina pääsesin uuesti kooli alles hilises keskeas. Päriselt edasi jõudis alles järgmine generatsioon. Et Sa minu kirju kah alles hoiad, teeb mind uhkeks! Ma olen ise ka kõik kirjavahetused alles hoidnud, aga mis sellest kasu. Kastid sai paigutatud maja ülakorra kitsastesse katusealustesse, kuhu me nüüd enam kumbki sortima ei pääse. Näen, et ma tänagi Su kirjale vastamisega lõpule ei jõua. Aga peatun siin ja saadan kirjapandu teele. Jällekuulmiseni ja olge terved! Maia

      “Lenderi plikad”. Valda ülemises reas vasakult esimene. 1938. EFA.10.6.133

      1930. aastad.

      Üliõpilasena.

      Valda Raud:

      Mul oli õnne – mu vanemad märkasid mu humanitaarseid huvisid ja võimeid. Minust ei oleks iialgi saanud koolitada ei ärimeest, ei füüsikut ega matemaatikut, ei tehnikaspetsialisti, aga ka mitte kunstnikku, kuigi oleksin väga tahtnud selleks saada. Mina tahtsin saada kooliõpetajaks. Keeleõpetajaks. Tahtsin seda kaljukindlalt. Läks veidi teisiti. Ometi sain töö, mida eluaeg mõnuga tegin. 1938. aastal astusin Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonda, valisin õppeaineteks inglise ja saksa keele, üldise kirjanduse ja rahvaluule.

***

      Sügis, 2001. Kirjast Debora Vaarandile:

      Tartu Ülikooli astusin ma kaks aastat Sinust hiljem, 1938. Kuna mu isa oli kõrgem sõjaväelane, oli mu astumine korporatsiooni Filiae Patriae liikmeks üsna mõistetav. Aga peagi tekkis mul austajaid, kes kõik kuulusid Eesti Üliõpilasseltsi (EÜS). Nende iidoliks oli Jaan Tõnisson. Üldse oli tollal Tartus tugevalt tunda sotsialismiideede liikumist, huvi nende vastu oli suur. “Loomingus” hakkas oma luuletusi avaldama Kersti, Aira Kaalu8 nimi sai tuntuks, räägiti doktor Hioni9 marksistlikest ringidest, minu õppejõuks sai töölisklassi tagapõhjaga inglane Arthur Hone10, Aira abikaasa. Oma õnneks või õnnetuseks armusin noormehesse, kes kuulus Veljestosse. Ja kõigele lisaks oli mu haldjas-ristiema kinkinud mulle sündimisel demokraatliku hoiaku ja kamraadliku oleku. Liitusin korporatsiooniga Filiae Patriae 1938. aastal. Kõige rohkem meeldis see, et tekkis mingi õeks olemise, omainimese tunne.

      Tudengiballi laudkonnas. 1939.

      Mina – minul oli pea laiali, alati mõni kange austaja ja romantilised lood! Aga suur huvi oli õppimise vastu. Me kangesti õppisime! Kui tulid eksamid, siis jätsime kõik muud asjad enam-vähem kõrvale ja püüdsime ette valmistada nii hästi kui suutsime. Minu kaks konvendiaastat olid mulle kõige õnnelikumad minu elus, osalt tänu sellele, mida mulle pakkus meie organisatsioon, osalt tänu sellele, et enamasti armunud olles hõljusin pilvedel ega tajunud julmade aegade ähvardust.

      …Aga 1. mai öö, kui kevad oli looduses ja endas, ei lähe iialgi meelest. Imeilus oli öine rongkäik tõrvikutega. Kõigi üliõpilasorganisatsioonide uksed olid öö läbi valla, noormehed käisid, kus meelepärane, naisorganisatsioonide liikmed olid oma ruumides ja võtsid külalisi vastu. Tantsitud sai suure valgeni, ja mäletan sedagi, kuidas kõmpisin hommikul sukkade väel Gustav Adolfi mäest üles kodu poole, kingad näpus ja jalad tulivalusad.

      Oktoobripöörde 23. aastapäeva puhul dekoreeritud Tartu ülikooli peahoone. 1940. Foto Eduard Selleke. EAA.2073.1.283.516 (AIS)

      TUULE PEAL

      Sügis 2001. Kiri Debora Vaarandile:

      Juunipööre 1940. aasta suvel hämmastas ja jahmatas mind jubedalt. Isa vallandati ülikoolist. Tundsin end nagu tuule peal olevat, elul kadus äkki nagu põhi alt. Ma ei teadnud, mida endaga peale hakata. Ilm oli sel päeval väga ilus. Isa andis mulle 2 krooni ja ma sõitsin jalgrattaga linnast Võru maanteed välja, loodusesse. Olin oma viisteist kilomeetrit sõitnud, kui nägin tee ääres aeda, mis oli üleni valgetes aedkarikakra õites. Väraval oli silt – Tikutaja.

Скачать книгу