LITMIR.BIZ

      Originaali tiitel:

      Maureen Child

      High-Society Secret Pregnancy

      2008

      Kõik selle raamatu kopeerimise ja igal moel levitamise õigused kuuluvad Harlequin Books S.A.-le. See raamat on välja antud kokkuleppel Harlequin Books S.A.-ga.

      Kaanekujundus koos fotodega pärineb Harlequin Books S.A.-lt ja kõik selle levitamise õigused on seadusega kaitstud.

      See teos on väljamõeldis. Selles esinevad nimed, tegelaskujud, paigad ja sündmused on kas autori kujutluse vili või väljamõeldis. Mis tahes sarnasus tegelike elus või surnud isikute, äriettevõtete, sündmuste või paikadega on täiesti juhuslik.

      Toimetanud Katrin Rikberg

      Korrektor Inna Viires

      © 2008 by Harlequin Books S.A

      Trükiväljaanne © 2009 Kirjastus ERSEN

      Elektrooniline väljaanne (PDF) © 2009 Kirjastus ERSEN

      Elektrooniline väljaanne (ePub) © 2020 Kirjastus ERSEN

      Sellel raamatul olevad kaubamärgid kuuluvad firmale Harlequin Enterprises Limited või selle tütarfirmadele ja teised firmad kasutavad neid litsentsi alusel.

      Raamatu nr 10165

      ISBN (PDF) 978-9949-456-58-1

      ISBN (ePub) 978-9949-84-753-2

       Kirjastuse ERSEN kõiki e-raamatuid võite osta interneti-poest aadressil www.ersen.ee

      Tegelased:

      Marie Endicott (korter 6a). Hiljuti meie hulgast lahkunud. Kas tema surm oli tõesti vaid õnnetu juhus?

      Amanda Crawford (korter 9b). Rõõmsameelne üritustekorraldaja, kes saab kõigiga hästi läbi.

      Julia Prentice (korter 9b). Tema vallalisepõlve rasedus tekitab skandaali!

      Vivian Vannick-Smythe (korter 12a). Maja kauaaegseim elanik. Topib oma nina kõigi asjadesse.

      Kaspia prints Sebastian (korter 12b). Kuninglikust soost majaelanik, kes on harva kohal. Tema majapidamise eest hoolitseb Carrie Gray.

      Trent Tanford (12c). Poissmees, kelle magamistoas toimub nii mõndagi.

      Reed ja Elizabeth Wellington (katusekorter A). See abielupaar ei pruugi olla nii õnnelik, kui näida üritab.

      Gage Lattimer (katusekorter B). Miljardär, kelle kohta ei tea keegi midagi enamat.

      1. peatükk

      „Pagan võtaks, Julia, vasta telefonile,” urises madal mehehääl automaatvastajasse. Julia Prentice krimpsutas nägu, kui helistaja hetke pärast kõne katkestas.

      Naine oli Max Rollandi kõnesid juba kaks kuud eiranud, kuid mees polnud alla andnud. Julia veenis end, et Maxi näol polnud tegu haiglase jälitajaga. Mees oli vaid vihane, sest tahtis selgitust, miks naine pärast nende imelist ööd enam tema kõnedele ei vastanud.

      Põhjus oli lihtne. Julia polnud suutnud välja mõelda, kuidas talle oma rasedusest rääkida.

      „Oh sa poiss.” Üritustekorraldaja Amanda Crawford, Julia korterikaaslane ja parim sõbranna, jalutas oma magamistoast välja. „Ta paistab korralikult välja vihastatud olevat.”

      „Ma tean,” ohkas Julia. Ta tunnistas, et Maxil on õigus vihane olla. Ka tema oleks mehe asemel tige olnud.

      Amanda läks Julia juurde, kallistas teda ning ütles: „Sa pead talle lapsest rääkima.”

      Teoorias tundub see lihtne, mõtles Julia, kui lähimale toolile vajus. Ta vaatas sõbrannale otsa ning nägi Amanda hallides silmades kaastundlikku helki. „Kuidas ma seda tegema peaksin?”

      „Lihtsalt ütle talle.” Amanda võttis istet, muutes nii nende pikkusevahe olematuks. Julia oli lühike – sada viiskümmend seitse sentimeetrit, Amanda oli temast kakskümmend sentimeetrit pikem, modelli kehaehituse, järgutatud blondide juuste, kaunite hallide silmade ja truu südamega.

      „Lihtsam on öelda, kui teha,” vastas Julia, siludes käega kahvaturohelistes linastes pükstes olevat kortsu.

      „Sa ei saa sellega igavesti viivitada, kullake,” sõnas Amanda. „Varem või hiljem hakkab see välja paistma.”

      „Usu mind,” ütles Julia, „ma tean. Kuid Maxiga veedetud öö oli eksitus. Asi väljus kontrolli alt ja mul polnud aega mõeldagi, enne kui tegu tehtud. Seejärel ütles Max mulle, et pole huvitatud enamast kui sekssuhtest.”

      „Idioot,” torkas Amanda vahele.

      „Tänan,” Julia naeratas. „Tundus, et sellega asi lõppeski, mõistad? Max tahtis vaid seksi, mina aga enamat.”

      „Loomulikult tahtsid sa enamat.”

      Julia toetas pea toolileenile ning vahtis lakke. „Nüüd on kõik muutunud ja ma ei tea, mida teha.”

      „Tead küll, aga sa ei taha seda teha.”

      „Ilmselt on sul õigus.” Julia ohkas ja sõnas: „Ta peab lapsest teadma.”

      „Jah.”

      „Hästi. Ma räägin talle sellest homme.” Otsus tekitas Julias veidi parema tunde. Ta ei kavatsenud paluda Maxil lapsega tegeleda ega mehelt toetust küsida. Ta võib lapse üksi üles kasvatada. Niisiis jäi üle mehele peatsest isadusest teatada ning ta konksu otsast vabastada.

      „Miks ma sellele nii vastu olin?”

      „Sest see oled ju sina,” vastas Amanda naeratades. Ta patsutas Julia põlve. „Sa mõtled liiga palju, kullake. Sa teed seda alati.”

      Julia vastas virilalt: „Kas ma ei tundu mitte huvitava inimesena?”

      Amanda naeris. „Jäta. Sa mõtled sageli ülemäära palju ja tegutsed impulsiivselt. Meil kõigil on ristike kanda.”

      „Tõsi. Nüüd on aeg järgmist risti kanda.” Julia tõusis püsti ning sikutas oma valge linase pluusi hõlma. „Ma pean majakoosolekule minema.”

      „Veab sul.”

      „Ma tõesti soovin, et saaksid kaasa tulla,” ütles Julia.

      „Mina küll ei soovi,” vastas Amanda. „Mul on õhtusöök sõbraga ja see on palju lõbusam kui majakoosolek. Hea, et olen vaid korterikaaslane, kes nendest koosolekutest osa ei pea võtma. Tüdineksin juba kümne minutiga.”

      Julia vastas ohates: „Viie minutiga.”

      Julia heitis pilgu kuldkäekellale, suutes vaevu ohet tagasi hoida. Koosolek Vivian Vannick-Smythe’i korteris polnud veel alanudki, kuid juba soovis ta sealt lahkuda.

      Ta tundis, kuidas sisemus tõmbus pingule. Hoolimata jutuajamisest Amandaga muutus pingetunne tugevamaks. Julia suutis vaevu meenutada, millal ta end viimati rahulikult tundnud oli.

      Kogu see asi Maxiga oli liiga kaua kestnud. Ta peab mehega kohtuma ja tõtt rääkima. Homme, lubas Julia endale. Ta helistab Maxile, lepib kokku kohtumise ja teatab pommuudise. Seejärel võib ta kindel olla, et see tundeid tõrjuv mees ei tüüta teda enam kunagi.

      „Sa näid tüdimust tundvat,” ütles vaikne naisehääl tema kõrval.

      Julia naeratas hoolimata muremõtteist ning heitis pilgu Carrie Grayle. Naise rohelisi silmi katsid asjaliku mulje jätvad prillid, tema pikad helepruunid juuksed olid seotud hobusesabasse. Ta kandis teksaseid, T-särki ja rihmikuid, mis paljastasid tumepunaseks värvitud varbaküüned. Carrie oli prints Sebastian Stone’i korteri esindaja ning lisaks andekas - ehkki parasjagu töötu - graafikakunstnik ja Julia hea sõber.

      „Ma pole tüdinenud,” sosistas Julia Carrie poole kummardudes, „lihtsalt mõtteisse

Скачать книгу