Kes kaotas Venemaa? Kuidas maailm astus uude külma sõtta - Peter Conradi

Скачать книгу

Tänu hinnamehhanismi sissetoomisele loodi side tarbimise ja tootmise vahel. Poed, mis olid aastakümneid sünged kohad, kus plakatid kuulutasid „kingad“ või „leib“, hakkasid üha enam sarnanema oma lääne vastetega, sest nende roll oli muutunud nappide ressursside jaotajatest kaubanduslikeks üksusteks, kes võistlesid tarbijate rublade eest. Vanasti oli ainult ühte sorti pesupulbrit, mis aeg-ajalt riiulitele ilmus, tekitades ärevuspuhanguid, kui läks liikvele kuuldus selle saabumisest. Nüüd oli neid mitmeid, kõik veidi erinevad. Sama kehtis kohvi, küpsiste ja helveste kohta. Lettidele hakkasid ilmuma deodorandid, juuksepalsam ja tampoonid. Tegu oli täiesti uue maailmaga ning venelased püüdsid selle reegleid mõista. Kuidas nad peaksid käituma? Ja mida nad peaksid ostma? Reklaamitööstus, mis nõukogude perioodil oli olnud ametliku propaganda tööriistaks, pakkus juhatust.

      Kõige kärmemad, nutikamad ja kõige vähem südametunnistust omavad inimesed õppisid kiiresti, kuidas erakordseid majanduslikke võimalusi ära kasutada. Ent enamik nägi vaeva, eriti vanemad põlvkonnad. Keskmine elatustase langes aasta-aastalt, kuna palk ei suutnud hindadega sammu pidada ja tööstused lõpetasid tegevuse. Tööstuslik tootmine kukkus kokku. Neil, kes said pensioni või muid kindlaksmääratud riigipoolseid makseid, läks veelgi halvemini, sageli tuli neil kuid läbi ajada ilma mingi rahata. Babuškad – vanemaealised naised – seismas maantee kõrval ja müütamas oma kasinat vara – see muutus varsti enamikus linnades tavaliseks pildiks.

      Moraal muutus mittekohustuslikuks: krahmamise röövsaak oli niivõrd suur, et kaubandusrivaalid läksid varsti üle vägivallale ja organiseeritud kuritegevus varjutas äritegevuse. Haavatavad inimesed langesid saagiks trikitajatele, kes olid valmis jätma neid ilma ükskõik millisest varast, mis iganes see oli: inimestel õnnestus „privatiseerida“ riigile kuuluv korter, kus nad olid eluaeg elanud, ainult selleks, et lasta end veenda sellest murdosa korteri väärtuse eest ilma jääma. Teised panid oma raha investeerimisfondi, mis lubas kasumit, mis oli liiga suur, et usutav olla; need püramiidskeemid varisesid varsti kokku, viies endaga kaasa investorite säästud. Oli ka geograafilises mõttes tasakaalu puudumist: algselt koondus enamik muutusi Moskvasse ja Peterburi, ning uue Venemaa provintsides ringi sõites oli esimestel aastatel tunne, nagu reisiks ajas tagasi.

      Loomulikult kahjustasid enamikku elanikkonnast puudutavad raskused reformaatorite üritust, eriti kui selle kõrvale panna alles esilekerkiva ärimeeste klassi praaliv jõukus. Tagasihoidlikkus oli uusrikastele võõras mõiste, paljud neist tundusid olevat alles äsja koolipingist tõusnud. Vaevalt suutelised oma head õnne mõistma, seilasid nad mööda tänavaid oma ekstraklassi BMW ja Mercedese limusiinides, sõid kalleimates restoranides, kus ainult üks söögikord võis maksta enam kui töötaja keskmine palk, ning jõid ööklubides šampanjat.

      Kõige selle mõju enamikule rahvast, kes ikka veel rügasid riigi heaks ja said selle tasuks kahaneva rahahulga, oli arusaadav. Nõukogude Liit oli olnud võrdväärsete riik, välja arvatud nomenklatuuri hulka kuulunud isikud – valitsev klass, kes oli nautinud oma privileege diskreetselt suletud uste taga. Paljudel venelastel kipitas hingel viis, kuidas need uued venelased olid oma raha teeninud: enamik oli rikastunud kaubanduse või finantsteenuste osutamise kaudu – kommunismiajal mõisteti need tegevused hukka spekuleerimisena – või siis riigi omandi riisumisena.

      Selliste kaugeleulatuvate majandusreformide rakendamine oleks olnud juba siiski küllalt raske, kui oleks olnud lai poliitiline konsensus, nagu oli Poolas, kus muutused algasid 1989. aastal. Ent uuenduste läbiviimine Venemaal, kus poliitiline ladvik oli teravalt jaotunud reformaatoriteks ja kommunistideks, oli palju raskem. Sachs meenutas kaks aastakümmet hiljem: „Nõukogude ajastu süsteemi lammutamine tundus olevat moraalselt igati õigustatud missioon. Ma tõesti lootsin ja isegi ootasin, et Venemaa tunneb uue vabaduse üle vaimustust. Selles ma mõnevõrra eksisin. Vaimustuse periood oli märkimisväärselt lühike, ja poliitilise viisakuse periood veelgi lühem.“5

      5 NKVD oli KGB eelkäija.

      « 3 »

      UUE MAЯSHALLI PLAAИI OTSIИGUL

      Kui palju läheb maksma postsovetliku Venemaa muutmine õitsva majandusega riigiks? Kümme miljardit dollarit? Kakskümmend? Sada? Pärast seitsetkümmet aastat moonutatud „peeglitagust“ majandust oli Venemaa omadega läbi. Vabrikud müttasid toota iganenud kaupu vastavalt ülaltpoolt etteantud plaanidele; põllumajandus oli kui sasipundar, samas naftat, gaasi ja teisi külluses leiduvaid tooraineid ammutati maapõuest jõhkralt ja ripa-rapa, mistõttu keskkond muutus ahermaaks.

      Washingtonist vaadatuna viisid Jeltsin ja ta noorte turumajandusele orienteeritud reformaatorite meeskond Jegor Gaidariga eesotsas Venemaad õiges suunas. Ent ainult reformidest ei piisanud: vaja oli ka raha, millega õlitada muutuse rattaid ja kergendada üleminekuvaeva. Pärast Teist maailmasõda aitas USA Saksamaal ja Jaapanil rahvusvahelisse kogukonda tagasi pöörduda seeläbi, et tegi oma endiste vaenlaste poliitilised institutsioonid ümber omaenda institutsioonide järgi ning suunas nende rekonstrueerimisse terve varanduse. Taassündinult said neist varsti õitsva majandusega liberaalsed demokraatiad, peagi olid nad eeskujulikud maailmakodanikud ja Ameerika kõige lojaalsemad liitlased. Washingtoni poolelt nähtuna oli selline asjade kulg altruismist kaugel: teati, et vajati mõlema riigi toetust Nõukogude Liiduga alanud külmas sõjas.

      Neli ja pool aastakümmet varem oli suhtumine olnud väga teistsugune.

      1991. aasta G7 tippkohtumisel Londonis Nõukogude Liidu lõpupäevil püüdis Gorbatšov läänele auku pähe rääkida, et see võimaldaks talle abipaketti 30–50 miljardit dollarit aastas vähemalt viieks aastaks. Palvet ei rahuldatud põhjusel, et tema majandusreformi plaanid olid niivõrd ebakindlad, et raha oleks kindlasti kaduma läinud. Nõukogude liidril kästi tagasi tulla paremate ettepanekutega – ent enne, kui ta seda teha sai, oli Gorbatšov oma kohast ilma.

      Nõukogude Liidu lõpp ja sellega kaasnenud hirmud majandusliku ja poliitilise kokkuvarisemise ees muutsid olukorda. Nüüd küsisid Ameerika liidrid, mida nad peaksid tegema, et aidata tagada Venemaa ja ta endiste liitlaste muutumine rahulikeks jõukateks kapitalistlikeks demokraatiateks ja vältida anarhiat, autoritaarset tagasilööki ning massilist emigreerumist.

      Ähvardav toidukriis näis olevat esimene probleem. Meedia teated tõusvatest hindadest, tühjadest kauplustest ja arstirohtudeta haiglatest, ehkki sageli veidi liialdatud, tekitasid lääneriikides suurt muret. Operatsiooni käigus, mis sai nimeks „Anname lootust“, hakkasid USA õhujõudude C-5A ja C-141 transpordilennukid toimetama Venemaale ja teistesse endistesse liiduvabariikidesse tuhandeid tonne hädaabina mõeldud toitu, ravimeid ja meditsiinivarustust – suur osa sellest pärines Lahesõjast üle jäänud varudest. Kirikud, koolid ja kogukonnad üle kogu Ameerika ja Euroopa järgisid eeskuju. Ent nende varude kohaletoimetamine osutus keeruliseks, suur osa abisaadetistest varastati ära või jäeti kusagile vedelema. Venelaste reaktsioon varieerus – osa olid tänulikud, osa võttis asja lõbusalt, ent oli ka solvunuid, sest nende kunagi nii uhket rahvast koheldi nüüd nagu mõnda Saharast lõunasse jäävat põua all kannatavat Aafrika riiki. Nende alandustunne väljendus nimes, mis anti Venemaa üle ujutanud odavatele Ameerika kanalihatoodetele – „Bushi koivad“ – Ameerika presidendi auks.

      Oli ka farsitaolisi momente, kui näiteks Moskva põllumajandus­inspektorid lükkasid tagasi 120-tonnise Briti loomalihasaadetise kartuses, et see võib olla nakatatud „hullu lehma tõvest“. Pärast tunde kestnud kauplemist saadeti see Murmanskisse, põhjapolaarjoone lähedale, kuna seal polnud kariloomi, keda surnud vellekesed nakatada võinuks. Plaanid edaspidiste saadetiste osas pandi ootele. Briti ülemeremaade arengu­küsimustega tegelev minister Lynda Chalker nimetas episoodi „väga piinlikuks“, lisades: „Kui nad niimoodi reageerima hakkavad, siis on meil palju muudki ette võtta, mitte ainult loomalihaga, vaid ka oma ajaga.“1

      Rohkem kooskõlastatud abi andmine Vene majandusele osutus problemaatiliseks. Sellised eksperdid nagu Gaidari nõustavad Sachs ja Maailmapanga peaökonomist Lawrence H. Summers väitsid, et lääneriikide valitsused peaksid olema valmis finantseerima Rahvusvahelise Valuuta­fondi poolt heakskiidetud programmi, aitamaks riigil finantskriis

Скачать книгу