LITMIR.BIZ

Скачать книгу

oliiviokstest kardina valge lainemurdja poole, millele oli kuivama riputatud kalavõrk. Mahajäetud rõdu. Külmad põrandad. Hämaruses, mis varjas oma aega ootavat suurt oliivipressi, kudistasid vaikselt linnud. Küpress seisis liikumatuna – justkui allilma viivate väravate juures. Me judisesime ja võtsime söömiseks valgel kaljul istet, vaadates alla, kus meie näod liikumatul merepinnal peegeldusid. Võib tunduda veidrana, et tulime Inglismaalt siia kaunile Kreeka maaninale, kus meie ainsateks kaaslasteks saavad olema kaljud, õhk, taevas – ja kõik loodusjõud. N. räägib koju saadetud kirjades, kuidas me endas traagikatunnetust arendame. Sellele pole selgitust. Piisab sellest, kui öelda, et kõik on täpselt nii, nagu ennustaja lubas. Valge maja, valge kalju, sõbrad ja väikekodanlik armastus, ja ehk kasvab neist raasukestest kunagi välja raamat, nagu küpress, mis viimaks vanade Veneetsia hauakambrite kiviplaatidesse praod murrab ning värske ja rohelisena taevasse tõuseb.

      09.05.37

      Meil on sõpradega vedanud. Kaks neist on justkui mütoloogiliste võimetega olendid: Ivan Zarian ja murtud luude salateaduste asjatundja Theodores Stephanides. Zarian on tänu hallile juukselakale ning harjumusele oma uusimaid armulaule ette lugeda silmapaistev ja muljet avaldav; ta väidab end igati võluva enesekindluse ja tagasihoidlikkusega olevat Armeenia suurima poeedi. Ta on veetnud viimased kaks aastat põhjalikult saare veinidega tutvudes ja deklameerides oma loomingut kõigile, kes kuulata viitsivad. Tal on õnnestunud St George’i hotelli ülemisest korrusest tööruum teha – sellest on saanud käsikirju ja maale täis metsik paik. Siin, vana kindluse ilmetuid kaitserajatisi silmitsedes ja aeg-ajalt klaasikese veini nautimiseks pausi tehes koostab ta mingite Uue Maailma Armeenia ajalehtede tarvis kirjanduslikku veergu. Reedel, 8. märtsil saatis ta mulle sõbraliku sõnumi, mille sisu oli järgmine:

      „Armas Durrell, me tunneme puudust sinust, kuid ennekõike su kaunist naisest. Jah, mu kallis poiss, ma tegin teid sel nädalal kuulsaks. Panin kirja ülevaate meie elu sellest epohhist. Armastusega Zarian.”

      Zarian kõnnib niimoodi, nagu kannaks ta rasket rüüd. Just tema, rohkesõnaline ja ekstravagantne kuju, oli meie kord nädalas linnaväljaku servas asuvas Põldpüü Märgi nimelises trahteris toimuvate kirjanduslike koosviibimiste algataja. Zarianile kuulub täiesti erakordne kirjutusmasin, mis lubab tal lihtsalt kelgu asendit muutes trükkida nii prantsuse, itaalia kui ka armeenia ja rumeenia keeles. Neil kord nädalas toimuvatel koosviibimistel tõuseb ta jalgele ja deklameerib suurepäraselt kontrollitud häälega Hamleti monoloogi, kõigepealt prantsuse ja seejärel armeenia, vene, itaalia, saksa ja hispaania keeles. Inglise keelt peab ta selle korralikuks omandamiseks liiga põlastusväärseks.

      Minu märkmikust 12.05.37

      Theodorese portree jaoks: kauni kujuga pea ja kuldne habe, Edwardi ajastule väga iseloomulik nägu. Tõenäoliselt Edward Leari poolt Korful viibides välja mõeldud koomilise professori taassünd. Erakordne häbelikkus ja ujedus. Silmapaistvalt erudeeritud kõigis saart puudutavates küsimustes. Veendunud Venizélose* pooldaja ning seninähtutest kõige kuivema ning perfektsionistlikuma esitlusviisiga mees. Näpuharjutusena valminud portree saapaid ja keepi kandvast mehest, kes rühib, hiiglaslikud putukapüügivahendid turjal, läbi maastiku imelise tiigi suunas, kus tema vetikate ja diaatomite* mikroskoopiline maailm (tema jaoks ainus reaalne maailm) uurimist ootab. Kuldse habeme, tugeva inglise aktsendiga kreeka keele ja tema küljes kõlkuvate salapäraste anumate ja katseklaaside ja muude vahendite kollektsiooni tõttu peetakse teda sageli spiooni pähe kinni. Esimest korda Kalamátat külastades oli ta vaevalt jõudnud meil kätt suruda, kui ta silmades korraga veider tuluke süttis. Olles haaranud taskust koonilise karbikese, palus mees end silmanähtavat erutust alla surudes vabandada ja lähenes võõrastetoa seinale, et sealt üks liivakärbes kinni nabida, ise vaikselt ja võidukalt hüüdes: „Kätte sain. Neljasaja teine.”

      17.05.37

      Kajakad hoiavad allatuult, täna möllab kerge siroko ning meri segab ja peenestab maja all värve, linna aiad auravad oma nurjatus külluses. Hertsoginna B., hiiglaslik kübar peas, sõidab hobukaarikuga. Suletud luukidega häärberid, mille aknaid rapsivad itaalia mändide oksad. Suurel lõunapoolsel mandrilaval on näha valget teed, mis armina üle smaragdrohelise järve kulgeb; oliivipuude hallist toonist saab hullumeelses tempos hõbedane ja noored küpressid meie maja taga on vibudena kaardus. Nikolaosest, kes vaid minut varem kindla ja trotslikuna kai ääres seisis, on nüüd alles vaid punane purjetäpp mägede taustal. Siis laskub ootamatult öö ja kõik värvid uhutakse tagasi taevasse. Zarian tutvustab Põldpüü Märgis maastiku kui metafüüsilise vormi diskursust. „Jumalik Platon ütles kord, et Kreekas näeme kompassi ja mõõtesirkliga varustatud jumalat.” N. toetab Lawrence’i* kohatunnetust puudutavat seisukohta vaidluses inglise poisiga, kelle sõnul on kõik Lawrence’i maastikud välja mõeldud, mitte kirjeldatud, sellal kui Theodores üllatab kõiki tasasel häälel klaasi veini (mida ta ei joo) küsides ja lisab veel vaiksemalt: „Mis on kausaalsus?”

      18.05.37

      Kausaalsus on eraldav põrand, mis kaob igal hommikul, kui ma laman taas soojadel kaljudel, nägu vähem kui jala kaugusel Joonia mere tumedast pinnast. Me lamame terve hommiku püha Arseniuse punastest tellistest pühamu varjus ja loobime kirsse tiiki – kahe sülla sügavusse selgesse ja läbipaistvasse vette, kus need liivasele põhjale verepiiskadena kumama jäävad. N. sukeldub nende järele nagu saarmas ja toob neid suus pinnale. Pühamu on meie ainus privaatne supluskoht: neli küpressitutsakat, sukeldumiseks järsud sirged kaljuservad kahe sülla sügavuse vee kohal ja puhta kiviklibuga kaetud põhi. Keegi Manoli-nimeline kalamees leidis siit kunagi pärast tormi hea püha Arseniuse ikooni ja ehitas selle jaoks punastest tellistest majakese. Väike lamp on nüüd alati magusa õliga täidetud, sest püha Arsenius valvab meie supluskohta.

      22.05.37

      Õhtuti peilivad laguuni sinised veed välja kuuvalguse ja peegeldavad seda kristalsete purskkaevudena valgetele kaljudele ja sügavale rõdule, kõrgete lagedega tuppa, kus N.-i raugelt meeldivad maalid seintelt alla vaatavad. Õhk valgub nähtamatuna (jahe nagu meloni südamest kerkinud hingeõhk) üle aknalaudade ja seguneb kustunud lampide aroomiga. On nii vaikne, et hämarate oliivide alt kostev mehehääl häirib ja ergutab ühekorraga nagu südametunnistuse enda hääl. Mere liustikku meenutava pinna all kulgevad kalad nagu uudishimust ja hirmust ajendatud sugestiooni sünnitatud varjud. Ja nüüd säravad selle läbinisti eukleidilise, jääklaasi meenutava pingul veepinna kohal tähed. On nii vaikne, et me sööme küünlavalgel küpressi all õhtust. Ja pärast seda, sellal kui me peegli servas kohvi joome ja viinamarju sööme, saabub tuul: kogu taevas liigahtab ja hakkab värelema – hiiglaslik õitega kaetud sulama hakkav kõikuv oks. Seejärel, kui küünal hinge tõmbab ja end kogub, tardub kõik aegamööda taas maailma peegelpildiks vees, nii et Theodores saab osutada veele meie jalgade ees ning meile hõõguvaid Plejaade näidata.

      28.05.37

      Me ei räägi sellistel hetkedel kunagi, aga ma olen teadlik pruunidest käsivartest ja kaelast küünlavalguse kumas ja pruunidest varvastest sandaalides. Ma olen ühekorraga teadlik sajast kujutluspildist ja sajast viisist nendega toime tulemiseks. Vaasitäis kibuvitsaõisi. Inglise noad ja kahvlid. Kreeka sigaretid. Kulunud ja mereveeplekkidega kaetud märkmik, millesse ma oma luuletuste kondikava kirja panen. Puu all vedelevad köis ja aer. Oliivipressimise jäägid, mis lähevad kütteks. Hunnik aiamüüri ehitamiseks mõeldud tahumata kive. Ämber ja kirves. Valges pearätis talunaine, kes läbi oma viljapuuaia jalutab. Kitse rahutu mökitamine laudas. Kõik need saavad kuju ja sisu selles väikeses kollases leegikoonuses, milles N. juustu lõikab ning viinamarju peseb. Kahe õnneliku inimese vahel laual leegitsev üksik küünal.

      04.06.37

      Mul on Theodorese esimene kiri alles hoitud. See saabus pühapäeval õhtuse paadiga ja selle toimetas meie ukseni külatola Spiro. Kuna kirjale oli kirjutatud KIIRE, kinkisin selle kohaletoimetajale drahmi.

      „Sain oma märkimisväärseks rõõmuks meie ühise sõbra Z.-i käest teada, et kavatsete saare kirjaliku ajaloo koostada. Tegemist on projektiga, mille teostamist ma ise olen pikka aega kaalunud, kuid tingituna mu huvide hajutatusest ja kirjaliku ande nappusest olen alati tundnud, et mul ei jätku selle ülesande

Скачать книгу