Salajaki lahing - Юхан Теорин

Скачать книгу

püüab pea eest ära tõmmata, aga jääb hiljaks.

      Kostab tuhm kolakas.

      Kruus puruneb vastu poisi laupa ja Samuel lendab tahapoole. Otse äkkepulga vastu.

      Stein vaarub edasi.

      „Niiviisi.“ Nüüd on Steinil peos vaid kirves. „Niiviisi, sina väike värdjas!“

      Niklis tahab silmad kinni pigistada, aga mitte surma ees. Ta ei taha nii lähedalt Steini nägu näha. Selle riigi inetutest lõustadest on Steini oma kõige jubedam.

      „Poiss, lase pea alla!“

      Stein on nüüd nii ligi, et tema veinihais pahvatab Niklisele vastu.

      Nüüd saab Niklis lõpuks köied lahti. Ta on äkke küljest vaba ja lõugab: „Lase endal tasku, lakkekauss!“

      Siis põgeneb ta üle põllu. Päästetud.

      Aga ta teab ühte asja: sel kevadel astub ta mõrtsukas Steiniga kahemehevõitlusse. Viimast korda. Võib juhtuda, et üks neist tapab teise.

      Kuhu joosta? Põhjas kõrgub Ussioos. Ülevalt paistab üks kuju; väikevend Jöran klammerdub hiidrahnu külge, mida nimetatakse Kuningakiviks.

      Niklis otsustab Ruunioosi kasuks lõunas. Seal kõrgub teine kivi. See on suur ruunikivi, mille pinnal lookleb lohemadu. Selle kivi püstitas nende esiisa, viiking Orm[1.] Egg.

      „Varas, pea kinni!“ karjub Stein selja taga.

      Ruunioosist lahutab Niklist veel vaid pulbitseva sulaveega kraav. Ta võtab kaugelt hoogu. Aga miski haarab keset jooksu jalast. Niklis vaatab maha. Jalg on juurika taha kinni jäänud ning poiss kukub.

      Otse vette.

      Kiiresti ajab ta end üles – aga Stein on jälle kannule jõudnud nagu suur lõugav vari.

      „Nüüd oled vait!“

      Niklis paneb silmad kinni. Varsti Valhallas, mõtleb ta.

      Pea kohal viliseb – aga see pole kirves. Midagi ei juhtu. Ta avab silmad.

      Stein seisab paigal, aga on kirve käest pillanud. Ta pilgutab üllatunult silmi.

      „Oh,“ ütleb ta vaid.

      Steini vasakus jalas turritab nool. Verine nool, otse läbi reie.

      „Oh-oh …“ ütleb Stein uuesti ja kukub küljeli maha.

      Niklis lamab kraavis, aga vaatab üles oosi poole.

      Kes laskis?

      Ruunikivi juures seisab must kuju. Tal on kapuuts peas ja käes pikkvibu.

      1 Madu. Rootsi k – Toim. [ ↵ ]

      Kuningakivi tipus

      Samuel näeb unes rüütleid. Niklis viikingeid. Jöran aga lihtsalt seda, kuidas ta ronib.

      Taeva poole. Lahingutest eemale. Ussioosi harjalt paistab, kuidas põhja pool laiub tammelaas. Nagu roheline meri, kuhu võivad end peita trollid ja lohemaod. Inimesi seal silma ei hakka. Jörani vend Torkel ei ole tagasi tulnud.

      „Piimavasikas! Kördihabe! Tatikas!“

      Jöran kuulis kisa ja nägi, kuidas Stein Samueli pikali lõi ja Niklas põgenes. Ruunioosi poole. Aga ta ei sekku. Tema muudkui ronib.

      Kuningakivi pale on kuiv ja kare, see on väga vana ja sammalt täis. Jörani vanaisa rääkis, et enne inimeste tulekut heitsid selle hiidrahnu siia hiiglased. Nad võitlesid üüratu lohemaoga ja kalju oli nende ainus relv:

      Lohemadu tiirutas läbi tammemetsa lähemale. Võib-olla tuli ta maailma otsast. Igal juhul oli ta luuvalge. Viiesaja küünra pikkune, peaaegu nagu Maailmamadu[1.]. Puud langesid lohemao ees rohukõrtena kahte lehte.

      Hiiglased seisid ja ootasid.

      Aga endi vahel hoidsid nad midagi. See oli suur ja piklik. Mürakas rahn. Nad tõstsid selle pea kohale ja heitsid lohemao pihta. Silmapiiri varjutav mürakas lendas taevasse.

      Siis langes rahn alla lohemao poole. Tabas tema turja. Elukas viskles, võitles ja suri.

      Hiiglased läksid võitu tähistama. Lohemao valge laiba, hiidrahn turjal, jätsid nad sinnapaika.

      Kõike seda jutustas vanaisa.

      Lohemao kehast on nüüdseks saanud muld ja klibu, aga hiidrahn on alles. Ussioosi kõrgeimas otsas. Tuul on selle lihvinud kuningas Magnuse moodi väärikaks peaks.

      Ja Jöran ronib täna Kuningakivi tippu. Täna!

      Orust hüütakse. Põllule on kiirustanud vendade ema.

      Emake Egg kummardub Samueli kohale ja hüüab venna poole: „Stein! Hea vend Stein … lõpeta!“

      Jöran ronib ikka edasi. Ta sirutab end ja püüdleb kõrgemale. Tolli haaval.

      Kuningakivi on viieteistkümne meetri kõrgune või enamgi. Eemalt paistavad tema seinad täiesti siledad.

      Aga ka siledal pinnal leiavad käed kohti, kust kinni haarata. On lõhesid ja nukke. Kuningakivi tippu on võimalik ronida ja seda Jöran teebki.

      Esimesed kümme jalga on lihtsad. Torkel näitas eelmisel suvel, kuidas peab ronima. Aga Jöran on kogu aeg alla kukkunud. Kõvasti kukkunud, kuid Ussioosi metsik rohi on kevaditi pehme. Jalad on terveks jäänud.

      Kuningakivi seinad on väljapoole kergelt kaldu. Sinna vastu ei saa end suruda nagu puutüvele. Aga tänavu on Jörani sõrmed ja käed tugevamad. Nad hoiavad teda kinni. Jalad on vabalt rippus, aga ta ei kaota haaret. Nüüd on Jöran tipu lähedal, valmis viimaseks võitluseks.

      Üles jõudmiseks on vaid üks võimalus. Põllutöö on poisi ära kurnanud. Täna õhtul jaksab ta proovida Kuningakivi vallutada vaid ühe korra.

      Jöran kobab varvastega serva. Lõpuks leiab väikese kivinuki, kus saab puhata. Vähemalt suurt varvast. Ta rebib Kuningakivi laubalt tüki sammalt, et saaks paremini kinni hoida, ja tõmbab end ülespoole. Jöran tunneb rahnu servi ja auke tänu varasematele katsetele. Ülakehaga saab hoogu juurde anda, et tippu jõuda.

      Ema ja Stein hüüavad põllult.

      Jöran ei vaata enam alla. Ta ei saa. Ta saab vaid ronida.

      Peaaegu kohal.

      Jöran hingab sisse, keerab puusa ja heidab parema jala üle rahnutipu serva. Mööda selga voolab higi. Nüüd on ta nii lähedal, nii lähedal …

      Ta hiivab ülakeha üles. Jalad tulevad järele. Kohal!

      Ta hingab välja. Sõrmeotsad veritsevad ja käed valutavad, aga nüüd lamab ta Kuningakivi tipus. Esimest korda.

      Ta saab tõusta ja põhja poole vaadata nagu need hiiglased. Paksu kuusemetsa poole. Puud on pärast lohemao läbimarssi end uuesti püsti ajanud. Mets on teedeta maa.

      Lõuna pool paistab silmapiiril lähim küla, Sütevaka, ja selle kirikutorn. Igal pühapäeval käivad vennad Eggid koos ema ja Steiniga Sütevaka kirikus preestri jutlust kuulamas. Ja ümbruskonna uudiseid, kui neid on.

      Jöran vaatab jälle talu poole.

      Samal ajal kui tema Kuningakivi vallutas, on seal palju muutunud. Halvemaks: Niklis on oja ääres maas. Tema kohal seisab Stein, kirves käes.

      Jöran näeb kõike, kuid teha ei saa midagi.

      Viimasel hetkel aga juhtub midagi. Stein võpatab. Koperdab tahapoole ja pillab kirve pihust.

      Ruunioosil vana ruunikivi ääres seisab tumedais rõivas kuju. Mees. Ta hoiab käes suurt vibu. Nool on just lendu lastud.

      Stein kisendab. Nool tabas jalga.

      Jöran hüüab ja näitab Ruunioosi poole:

      „Ema Egg! Torkel

Скачать книгу