ТОП просматриваемых книг сайта:
Hitleri surm. Jean-Christophe Brisard
Читать онлайн.Название Hitleri surm
Год выпуска 0
isbn 9789949683079
Автор произведения Jean-Christophe Brisard
Жанр История
Издательство Eesti digiraamatute keskus OU
Mõte eraviisilisest jutuajamisest GARF-i väljapaistva ametnikuga ei olnud meile esialgu pähegi tulnud. Meie esimene kohtumine eelmise aasta aprillis ei olnud just soe. Vaikiv, et mitte öelda tumm, passiivne ja meie suhtes vaenulik Dina ei pakkunud tookord meie uurimise seisukohast mingit erilist huvi. Nii me vähemalt arvasime. Meile polnud veel paljastatud tema saladust. See oli juhtunud alles äsja, enne oktoobri lõpupäevaks määratud kohtumist. Uurisime koos Lanaga GARF-i ruumides arhiividokumente. Üks noor töötaja imestas meie nii sagedase nägemise üle.
Kuigi ülimalt uje, päris ta viimaks meie külaskäigu põhjust. Hitleri kolju, tema surm, uurimine … Ja ootus, et saame neid inimjäänuseid analüüsida lasta. „Jäänuseid? Aga see oli ju Dina, kes need üles leidis.” Kolju?! Meie reaktsioon oli nii äkiline, et see ehmatas noort töötajat. Aga tühja sest. Oli tingimata vaja rohkem teada saada. Niisiis leidis kolju Dina, aga kuidas? Millal? Kust? „Küsige seda temalt endalt …” vastas meie informeerija kaitsepositsioonile asudes. „Näete, seal ta ongi, küsige temalt endalt.” Erifondide osakonna juhataja, meie uus sõber Dina oli varakult alanud tööpäeva lõpetamas ja oli juba väsinud. Sellal kui vana arhiivitöötaja sulges paksu soomustatud ust – ühte mitmest, mis viivad arhiiviriiulite juurde –, katsetas Lana praktikas oma human factor’i teooriat. Läbikukkumine. Dina oli tõrges. Mida temast jälle tahetakse? Tal ei ole aega. Ega tahtmist. Lana sattus segadusse ega leidnud ühtki nurka ega pidepunkti, millest kinni haarata. Aga edevus? See võib tulu tuua. „Kas pole ebanormaalne, et Hitleri koljust rääkivates artiklites ei mainita sõnagagi teid? Palusin Lanal küsimuse sõna-sõnalt ära tõlkida. Ta tegi seda täiuslikult. Ma jätkasin, laskmata Dinal vastata. „Me saime äsja teada, et kolju ilmus välja tänu teile! Teie avastus on ajalooline, ülitähtis. Avalikkus peaks sellest teada saama.” „Да, да.” Dina vastas mitmekordse da’ga, jaatusega. Ta oli meiega nõus. Koridor, milles me juttu ajasime, polnud suurem kui kaks ruutmeetrit. Sellega oli ühendatud kolm ust ja lift. Täiesti vastupidine ideaalsele paigale, kus pihtimust kuulata. „Kas tahaksite tulla kohvikusse või restorani teed jooma? Siis saaksime rahulikumalt asju arutada …” Algaja eksimus, tingitud Vene kultuuri mittetundmisest; hiljem selgitas Lana mulle mu viga. Mees ei või kutsuda naist klaasikest jooma, isegi kui naine on tema vanaema eas. Kohtumine tema kabinetis, jah, see on võimalik. Homme? „Miks mitte, homme. Kui soovite. Kuid ma ei usu, et see teile huvi pakub,” vastas Dina koolitüdruku kombel edvistavalt.
Kui töötaja tähtsuse üle peaks otsustama tema kabineti suuruse järgi, võiks Dinat pidada kempsuvalvuriks. Vene Föderatsiooni Riigiarhiivi erifondide osakonnale väga kaugeks isikuks. Millise eksimuse on see naine toime pannud, et ta peab töötama nii väikeses ja ebamugavas ruumis? Madala laega kabinetis, pisikese aknaga, millest lapse pea hädavaevu läbi mahuks, ei saa vastu võtta rohkem kui kolme inimest, ilma et õhupuudus vaevama hakkaks. Sissepääs on otse trepikojast, kohast, milles teistel korrustel paiknevad tualettruumid. Sellest ka mõte kempsuvalvurist.
Lamineeritud laua kohal meie ees kiigub aeglaselt paarikümne sentimeetri kõrgune paks plaatinablond juuksevillak. Dina istub ja töötab poolhämaruses. Meie saabumine ei häiri tema tegevust. Barokne juuksepahmakas eirab gravitatsiooniseadust ja püsib tugevalt tema pea küljes. Ükski vallatu kihar pole juuksemassist valla pääsenud. On see parukas? Pead kergitamata pöördub Dina Lana poole. Ta tuletab talle meelde, kui hinnaline on tema aeg. Me kinnitame, et oleme sellest teadlikud ja vabandame, et teda nii tähtsa töö juures segame. Lana ei kõhkle kunagi liialdamast. Dina kuulab teatud rahuloluga ning otsustab siis meie poole vaadata. „Ma olin meie kohtumise unustanud. Nagu ma eile ütlesin, pole ma kindel, et võin teile kuidagi kasulik olla, pealegi on mul veel nii palju dokumente läbi vaadata.” Muutus on paeluv. Liigutav. Dina on end just nagu ballile minekuks üles löönud. Värv põskedel ja huultel. Roosa, lillakasroosa või helelilla, igal juhul nähtav. Ei, Dina ei olnud kohtumist unustanud. Ta ootas meid. Esimest korda pika aja jooksul tunneme end Lanaga pingevabalt. Jutuajamine peaks laabuma.
Saigon on langenud. Pärast kahtkümmend aastat sõdimist olid Viet Cong’i väed võidu saavutanud. Tollal, 1975. aastal, teeb kommunistlik doktriin võidukäiku ja levib kõigile mandritele. Nõukogu Liidul on maailmas rohkem kaalu kui kunagi varem ning ta räägib Ameerika Ühendriikidega kui võrdne võrdsega. Moskvas on toidupiirangud ammu kadunud ja poliitilised puhastused harvaks muutunud. Viimaks ometi näib nõukogude inimestele koitvat helge tulevik. Juba üksteist aastat juhib riiki Leonid Brežnev. Tal on raskepärane, mõtteerksuseta aparatšikunägu, ent ta ei ole nii hirmutav kui Stalin. Just sellises, peaaegu rahulikus Nõukogude Liidus toimub kolmekümne viie aastase Dina Nikolajevna Nohhotovitši elus suur muutus. GARF-i veel ei eksisteeri. Kogu riiklik aparaat (ilmselge, kuna erasektorit Nõukogude Liidus ei ole) ehib end ülespuhutud, nõukogulikult sobiva sõnavahuga. Sellest ei pääse ka asutus, kus töötab Dina, ja see kannab tagasihoidlikku nime: Oktoobrirevolutsiooni ja Sotsialistliku Ülesehitustöö Riiklik Keskarhiiv. See oli nelikümmend üks aastat tagasi. Teisel ajastul, teises riigis, teise riigikorra ajal.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.