LITMIR.BIZ

      Perepilt aastast 1934. Ida ja Voldemar poegadega. Tagareas Ilo, ees vasakult Kalju, Uno ja Valdo.

      Kodu

      Kui Valdo Pandi looga lähemalt tutvuda, tuleb välja, et tal on justkui mitu elulugu. Ta kuulub põlvkonda, kelle elatud elu jääb mitme perioodi, mitme elustiili vahele, nii et „kaob igasugune endastmõistetavus, igasugune moraal, igasugune turvalisus ja süütus“ (Hermann Hesse). Mis ühtedele kangelaslikkus, on teistele kuritegu. Aeg pöörab, mässib ja hävitab terveid suguvõsasid. Ja igal ajastul on oma rehepapid. Ühes Prantsuse komöödias on lause: „Suurte manöövrite ajal pole midagi nii vajalikku kui lampjalgsus.“

      Eesti mehed, kelle sünniaasta juhtus olema 20. sajandi esimeses veerandis, on räsitud sõjast. Sünniaastast võis oleneda, mis tõbe oli kasulik põdeda, millisesse mundrisse lasta end toppida, kummale poole rindejoont sattuda, millised olid ohud, mida karta, võimalused, millele loota. Sünniaastaid muudeti varasemaks või hilisemaks, sõltuvalt sellest, kuidas kulgesid sündmused. Ajaloolased väidavad, et on raske kinnitada, kui palju eestlasi Teise maailmasõja ajal erinevates armeedes võitles. Pole teada, kui palju Eesti kodanikke või elanikke oli Punaarmee, kui palju Saksa armee ridades. Tuhanded mehed sattusid saatuse tahtel mõlemasse. Üksikuid eestlasi võis olla ka muude riikide sõjavägedes, variandid olid nii- ja naamoodi, erakordsed. Ka Valdo Pandi elust on mitu varianti.

      Kindel on see, et ta nägi ilmavalgust Valgjärve vallas, kunagises Tamme koolimajas, millest pole nüüdseks alles enam vundamendi kohtagi. Valdo ütleks: Pole märga plekkigi. Tema huumor oli sageli must, näiliselt süütu kui värske virsik, olemuselt karastatud kui mõõgatera.

      Valdo oli kolmas poeg, pärast Valdot sündis perre veel üks poiss. Valdo isa, Voldemar Pant (1896−1945) oli kuraasikas ja uhke mees, kes kandis kuldnööpidega pintsakut ja kohevaid vuntse. Esimeses ilmasõjas oli ta tsaariarmees kirjutaja. Vabadussõjas oli ta samuti kirjutaja, teenis Naissaarel, Eesti Vabariigis sai temast politseiametnik.

      Konstaabel Voldemar Pant oli kodukandis tuntud ja teatud inimene. Algul oli ta Valgjärve konstaabel, hiljem töötas Tartu-Valga prefektuuris, seejärel Laiusel ja Sadalas. 1940. aasta riigipööre viis Voldemar Pandi türmi. Ta istus kinni kuni sakslaste tulekuni.

      Kuna Voldemar Pant oskas nii saksa kui vene keelt, saatsid sakslased ta politseinikuks Pihkvasse. Sealt lähetati ta paaril korral Valgevenesse ja Ukrainasse. Eestisse tagasi tulles sõitis konstaabel Pant jalgrattaga Mustveest Jõgevale Saksa armee staapi, et hankida paber, mis kinnitaks, et tema kodukandis ei tohi ilma kohtuta inimesi kinni pidada ja hukata.

      Segastel aegadel juhtus igasugust. Isiklike arvete klaarimiseks lasti mõni mees kohtuta maha, mõni arreteeriti põhjuseta. Räägitakse, et Voldemar Pant oli kartmatu mees, lausa hulljulge, aga tal oli probleeme pummeldamisega. Ta oli teel jõukusele, ent ta liialdas peente jookidega. Kord oli teda purjutamise eest terveks aastaks madalamale ametikohale viidud – konstaablist arveametnikuks. Kui Voldemar Pant Tartus gestaapo „ketikoertele“ purjuspäi vahele jäi ja ta Saksa kõrge politseiametniku ette viidi, olevat ohvitser küsinud: „Kuidas teil läheb, härra konstaabel?“ Vindine Voldemar olevat ohvitserile otsa kukkunud ja siis lõbusalt vastanud: „Hästi, aga teil?“ Ta pandi soolaputkasse.

      Neile inimestele, kes talle ei meeldinud, oli Pantide perekonnapeal kalduvus näidata, et ta on neist üle. Isa elu vahejuhtumeid kasutas Valdo Pant hiljem nutikalt ära, öeldes, et ta isa oli raamatupidaja, kes istus Saksa okupatsiooni ajal vangis.

      Kui nõukogude okupatsioon tagasi tuli, jäi Voldemar raskesse kopsupõletikku ja suri enne oma 49. sünnipäeva. Muuseas, Valdo Pandi elutee jäi sama lühikeseks – ka tema suri enne oma 49. sünnipäeva. Aastaid hiljem, kui ta juba ise kopsuhaigust põdes ja oli samuti purjuspäi mõned ebameeldivused läbi elanud, ütles Valdo oma isa varase lahkumise kohta: Midagi head poleks teda niikuinii oodanud.

      Valdo ema Ida Pant (1897−1982, neiuna Ruber) hoolitses majapidamise ja laste kasvatamise eest. Elu oli teda õpetanud vait olema ja mitte silma paistma. Hakkaja ja energilise abikaasa kõrval hoidus Ida tagaplaanile, kuigi ta oli jõuline, pikka kasvu, tugeva kehaehitusega ja meelekindel naine.

      Ida Panti kutsuti mitmel korral julgeolekusse ülekuulamisele. Nõuti selgitusi, mis asju tema mees Saksa ajal ajas, miks sakslased teda Valgevenesse ja Ukrainasse olid saatnud, mida Eesti Leegioni mehed sealkandis üldse tegid. Ida Pandi ülekuulamistel julgeolekus oli tõlgiks tema poja Valdo kolleeg – daam, kes töötas algul raadios, hiljem televisioonis. Räägiti, et see daam oli olnud varem Punalipulise Balti mere laevastiku eriosakonna teenistuses.

      Pojad olid Ida Pandi uhkus. Aga ta ei näidanud välja oma tundeid, kui need tal olid. Ta vaikis. Poisid said emalt hea maitse, laitmatu rühi ja muusikaarmastuse. Vahel laulsid poisid koos emaga mitmehäälselt koorilaule. „Alati laulab Eestimaal keegi,“ oli pereisa oma perekonna lauluarmastuse kohta öelnud.

      Pantide pere poisid olid musikaalsed, head joonistajad, pikka kasvu ja lokkispäised. Ilo puhus orkestris esimest kornetit, Kalju alti, Valdo mängis ksülofoni ja viiulit. Pesamuna Uno tahtis saada trummimeheks. Koolipidudel oli vendadel Pantidel menu, nad meeldisid tüdrukutele.