Armastus külmas kliimas - Нэнси Митфорд

Скачать книгу

oleks ta võinud sama hästi olla tehtud suurepärasest vanast papist.

      Leedi Montdore oli aga igatahes lihast ja verest inimene. Ta sündis kellegi preili Perrottena, vähese sissetuleku ja erilise mõjuta maamõisniku nägusa tütrena, nii et tema abielu lord Montdore’iga oli palju parem, kui tal oleks olnud mõistlikku põhjust oodata. Sedamööda, kuidas aeg kulus ning tema maine ahnus ja snobism, tema hirmus ja armutu ebaviisakus olid saanud üldtuntuks, kiputi oletama, et tema päritolu oli ilmselt madal või transatlantiline, aga tegelikult oli ta pärit täiesti heast perekonnast ja saanud korraliku kasvatuse, mis oleks pidanud tegema temast, nagu oli kombeks öelda, „daami”, nii et mingeid pehmendavaid asjaolusid ei olnud ja ta oleks pidanud teadma, et niimoodi ei käituta.

      Kahtlemata muutus tema ohjeldamatu labasus aastatega ilmsemaks ja talitsematumaks. Igal juhul paistis, et tema mees ei olnud sellest kunagi teadlik ning nende abielu oli edukas. Leedi Montdore lähetas mehe peagi riigitööle karjääri tegema ning selle vilju oli mees võimeline nautima eriti pingutamata, sest leedi Montdore hoolitses selle eest, et meest ümbritseks võimekate alluvate hord, ning kuigi lord Montdore teeskles, et ta põlgab seda seltskondlikku elu, mis andis tähenduse tema naise olemasolule, leppis ta sellega väga viisakalt, ilmutades loomupärast meeldiva vestluse annet, ning pidas täiesti kohaseks, et ta oli inimeste meelest vaimustav.

      „Eks ole ju lord Montdore vaimustav? Sonia muidugi ei ole enam isegi naljakas, aga lord Montdore on nii hiilgav, nii armas, ma tõesti armastan teda.”

      Inimestele meeldis teeselda, et nad käivad nende majas üldse ainult lord Montdore’i pärast, aga see oli rumal jutt, sest leedi Montdore’i pidude elavusel ja lõbususel polnud temaga mitte kõige vähematki pistmist, ning kuigi leedi Montdore võis olla mitmel moel vastik, oli ta ometi ületamatu võõrustaja.

      Lühidalt öeldes olid nad koos õnnelikud ja sobisid erakordselt hästi. Palju aastaid aga tegi neile nende abielus suurt meelehärmi üks asi – neil polnud lapsi. Lord Montdore’i see kurvastas, sest loomulikult tahtis ta pärijat, aga kurvastuse põhjus oli ka sentimentaalsem. Leedi Montdore’i kurvastas see kirglikult. Ta tahtis ka muidugi pärijat, aga lisaks oli talle vastumeelt igasugune läbikukkumine, ta ei kannatanud seda, et ta pingutusi kuidagi nurjati, ning ta ihkas innukalt kedagi, kellele koondada seda energiat, mis ei kulunud seltskonnaelule ja tema mehe karjäärile. Nad olid olnud abielus ligi kakskümmend aastat ja juba loobunud mõttest laps saada, kui leedi Montdore’i enesetunne ei olnud enam äkitselt nii hea nagu tavaliselt. Ta ei pööranud sellele tähelepanu, jätkas oma tavalisi toimetusi ning mõistis seda, et ta lapse saab, alles kaks kuud enne selle sündi. Ta oli piisavalt tark, et vältida säärase olukorraga sageli kaasnevat naeruvääristamist, ja teeskles, et hoidis rasedust meelega salajas, nii et naeru rõkatamise asemel ütlesid kõik hoopis: „No eks ole see Sonia ikka täiesti erakordne?”

      Ma tean seda kõike, sest mu onu Davey Warbeck rääkis mulle. Et ta ise oli kannatanud või nautinud palju aastaid enamikku meditsiinileksikonis mainitud hädasid, oli ta erahaigla keelepeksuga väga hästi kursis.

      Tõsiasi, et kui laps sündis, osutus see tüdrukuks, ei paistnud Montdore’e sugugi häirivat. Et leedi Montdore polnud Polly sündimise ajal veel neljakümnenegi, ei kujutlenud nad esialgu, et Polly jääb ainsaks lapseks, ning selleks ajaks, kui nad mõistsid, et teist last nad ei saa, armastasid nad teda nii väga, et igasugune kujutlus sellest, et ta oleks mingil moel teistsugune, teistsugune inimene, poiss, oli muutunud mõeldamatuks. Loomulikult oleks neile meeldinud see, et neil oleks olnud poeg, kuid üksnes Pollyle lisaks ja mitte tema asemel. Polly oli nende aare, nende universumi kese.

      Polly Hampton oli ilus ning see ilu oli tema silmapaistev tunnusjoon. Ta oli üks neid inimesi, kellest polnud võimalik mõelda nende välimust arvestamata, ning tema puhul oli see välimus muutumatu ja ei sõltunud ei rõivastest, east, asjaoludest ega isegi tervisest. Kui ta oli haige või väsinud, paistis ta üksnes habras, aga mitte kunagi kollakas, närtsinud või luitunud – ta oli sündinud ilusana ning kogu selle aja jooksul, mil mina teda tundsin, ei tuhmunud ta kunagi ega jäänud vähem ilusaks, vaid vastupidi, tema välimus paranes järjekindlalt. Polly ilu ja tema perekonna tähtsus on selle loo olulised elemendid. Kuid samal ajal, kui Hamptonite kohta võib midagi teada saada mitmesugustest teatmeteostest, pole suurt kasu sellest, kui pöörduda vanade Tatlerite poole ja näha Pollys vaid üht Lenare’i fotodest, nagu nägi Dorothy Wilding. Luustruktuur on muidugi olemas, jubedad kübarad ja vanamoodsad poosid ei suuda neid varjata – luud ja tema näokuju on alati täiuslikud. Kuid lõpuks on ilu midagi rohkemat kui luud, sest samal ajal kui luud on surma pärisosa ja jäävad pärast kõdunemist alles, on ilu elus, see on tegelikult pealiskaudne, sinakad varjud valgel nahal, juuksed, mis langevad nagu kuldsed suled valgele siledale otsaesisele, see ilmutab end liikumises, naeratuses ja eelkõige ilusa naise pilgus. Polly pilk oli sinine sähvatus, kõige sinisem ja ootamatum asi, mida ma kunagi näinud olen, nii kummaliselt seostamatu nägemise kui sellisega, et oli peaaegu võimatu uskuda, et need tuunjad sinised kivid vaatlesid, võrdlesid või tegid üldse midagi peale soosingu osutamise sellele, mille poole need olid suunatud.

      Pole mingi ime, et tema vanemad teda armastasid. Isegi leedi Montdore’il, kes oleks olnud kohutav ema inetule tütrele või ekstsentrilisele, isemeelsele pojale, polnud mingeid raskusi suhtuda täiuslikult lapsesse, kes pidi, nagu näis, olema talle maailmas suureks auks ja kroonima tema auahneid püüdlusi – võib-olla kroonima sõna otseses mõttes. Polly oli kindlasti määratud erakordseks abieluks – küllap oli leedi Montdore tõepoolest kujutlenud midagi väga suurejoonelist, pannes talle nimeks Leopoldina. Kas polnud sel mitte kuninglik, ähmaselt coburgilik varjund, mis võis olla ühel päeval vägagi kohane? Kas ta unistas Westminster Abbeyst, altarist, peapiiskopist ja häälest, mis ütleb: „Mina, Albert Edward Christian George Andrew Patrick David, võtan sinu, Leopoldina”? See ei olnudki võimatu unistus. Teiselt poolt aga ei saanud midagi olla puhtakujulisemalt inglaslikum, tervem ja pretensioonitum kui „Polly”.

      Mu nõbu Linda Radletti ja mind laenati väga varasest noorusest peale Pollyga mängima, sest nagu juhtub sageli ainsa lapse vanematega, muretsesid ka Montdore’id alalõpmata tema võimaliku üksilduse pärast. Ma tean, et minu kasuemal tädi Emilyl oli minu pärast sama mure ning ta oleks teinud pigem ükskõik mida, kui hoidnud mind pühade ajal üksi enda juures. Hampton Park ei ole kuigi kaugel Linda kodust Alconleigh’st ning et tema ja Polly olid enam-vähem ühevanused, siis tundus, et neile oli saatusest määratud saada parimateks sõpradeks. Mingil põhjusel aga ei hakanud nad eriti hästi läbi saama ning lisaks ei meeldinud Linda leedi Montdore’ile ning ta kuulutas kõik, mida Linda ütles niipea, kui ta üldse vestluseks võimeline oli, „sobimatuks”. Ma näen veel praegugi vaimusilmas, kuidas Linda istub lõunalauas Hamptoni suures söögitoas (selles söögitoas, milles ma olen elu mitmesugustel hetkedel olnud nii hirmunud, et isegi selle lõhn, lõhnabukett, mille olid jätnud sajad aastad rikkalikku toitu, rikkalikku veini, rikkalikke sigareid ja rikkaid naisi, mõjub mulle ikka veel nii, nagu mõjub vere lõhn loomale), ma kuulen tema valju laulvat Radlettide häält: „Kas sul on kunagi olnud ussid, Polly? Minul olid, sa ei kujuta ettegi, kuidas need sügelesid. Siis, oh taevalik õndsus, tuli doktor Simpson ja ajas need välja. Noh, sa ju tead, et doktor Simpson on alati olnud mu eluarmastus – nii et sa ju mõistad…”

      See oli leedi Montdore’ile liig ning Lindat ei kutsutud enam kunagi nende juurde. Mina aga veetsin kõigi pühade ajal umbes nädala nende pool, mind viidi sinna kas teel Alconleigh’sse või sealt tagasi tulles, nagu ikka lastega tehti, ilma et mult oleks isegi küsitud, kas mulle meeldib seal või kas ma tahan minna. Mu isa oli oma ema kaudu leedi Montdore’iga suguluses. Ma olin hea käitumisega laps ning minu meelest ma päris meeldisin leedi Montdore’ile, igatahes pidas ta mind ilmselt „sobilikuks” – sõna, mis oli tähtsal kohal tema sõnavaras, sest mingil hetkel isegi kaaluti võimalust, et ma lähen kooliaasta ajal nende juurde elama ja koos Pollyga õppima. Kui ma aga olin kolmeteistkümneaastane, läksid nad Indiat valitsema ning pärast seda sai Hamptonist ja selle omanikest mulle ähmane, kuigi alati häiriv mälestus.

      2

      Selleks ajaks, kui Montdore’id ja Polly Indiast tagasi pöördusid, olin ma täiskasvanu ja mul oli juba olnud üks hooaeg Londonis.

Скачать книгу