LITMIR.BIZ

      2014. aasta suvi jõudis kätte ja minu esimesed kaks aastat doktoriõpinguid laagerdusid möödanikku. And speaking of! Sain pärast Burnsi pidusööki elukaaslaselt kingiks pudeli pehmet ja paitavat viskit. Iga kord, kui mul kirjatööst suurem alapeatükk valmis sai, valasin endale järgmise kauaoodatud sõõmu. Nii kestis viski suveni. Ma olen suhteliselt aeglane kirjutaja.

      Kuigi teoreetilised õpingud olid suveks läbi, ootas loominguline pool alles ees. Oma teise aasta loomingulise tööna olin dramaturg Anne Türnpu lavastusele „Metsik, metsik linn“. Tulime nukuteatri näitlejate ja valitud muusikute-kunstnike seltskonnaga suve keskel kokku, et otsida linna- ja loodusruumi sarnasusi.

      Keskendusime lavastust luues kindlale teemale – tahtsime uurida tähenduse sündi juhuse kaudu, meediate (muusika, etendajad, visuaalmaastik) ristumiskohtades. Minu kui dramaturgi peamine ülesanne oli panna lavastust läbivate rütmide järgi kokku looliin ehk mitte suruda lugu stseenide semantilisest tähendusest tõukuvasse narratiivi. Kontsertetendust luues kasutasime ka luulevormist tuntud struktuure, tehnikaid ja elemente, näiteks erinevatele ruumidele omaste rütmide riimumist, absoluutset kontrat, pildi võimendamist seda ümbritsevate elementide kaudu ja muud sarnast. Minu jaoks lisas kõigele täiendava uurimistasandi ka kontrastselt erinev koht, kus lavastust eri aegadel ette kanti – alguses Kütioru ürgmetsas Lõuna-Eestis ja hiljem Tallinna Katusekinos.

      Lavastusprotsessile näitlejatelt ja etendustele publikult saadud tagasiside andis mõista, et kui lisada olemasolevale ruumile ootamatult uus element, võib inimese ruumitaju muutuda nii tugevalt, et pühkida täielikult sellele eelnenud arusaam. Kütioru metsafoon hakkas kord tööle süütu metsa, kord ohtliku tundra, kord hullumeelse metropolina. Arusaam ruumist muutus täielikult just hetkedel, mil erinevad meediumid lõid koostöös uue tähenduse. Ma ei olnud sellist asja varem teadlikult jälginud ega sõnastanud. Järsku sain aru, et sarnase struktuuri järgi käib ka igasugune looduse kogemine, ka uute tähenduste sünd jalutades või matkates. Äkitselt jõudis minuni mõistmine, et töö ja kooli ja restaureerimistöödega alustamise kõrvalt oli üks kogemise vorm minu elust peaaegu täielikult läinud. See oli hetk, kus igatsus tundmatuse järele võttis minus korralikult võimust.

      Eepikat otsides

      „Kallis sõber, palun tule minuga Šotimaale jalutama.“ Täpselt sellise sisuga WhatsAppi sõnumi sai minu sõber Kadri 2015. aasta suve alguses. Olin kogu talve proovinud aru saada, mis on see, mis minu elust puudub. Kevade lõpus jõudsin järeldusele, et selleks võib olla inimtühi mägismaa.