Скачать книгу

Tuletõrje on teel.“ Seejärel kadus ta tulle.

      Sireenide hääl tegi majast lahkumise lihtsamaks.

      Sara haaras esikulaualt käekoti ja nägi, et välisuks ripub hingede küljes. Aiden lõi selle ilmselt sisse. Toimuva reaalsus tabas Sarat uue hooga. Veel mõni minut ning ei tema ega isa poleks majast välja saanud.

      Ta jõudis kõnniteele parasjagu siis, kui esimene tuletõrjeauto ümber nurga pööras, selle järel veel kaks ja kiirabi.

      Sara läks esimese tuletõrjuja juurde kohe, kui mees kõnniteele astus. „Mu isa on keldris lõksus,“ ütles ta. „Sinna saab pesutoast köögi kõrvalt. Aiden Callaway läks teda ära tooma, aga nad pole veel välja tulnud.“

      „Aiden?“ kordas mees.

      Sara noogutas ega olnud eriti üllatunud, et tuletõrjuja paistis Aidenit teadvat, kuna paljud Callawayd töötasid tuletõrjes.

      „Oodake siin,“ kamandas mees.

      Sara pani käed vaheliti ja vaatas, kuidas tuletõrjujad majja sisenesid. Ta kinnitas endale, et kõik saab korda. Aiden oli tema isa juures ja mõlemad pääsevad välja.

      Ilmselt nägi Aiden naabermajast leeke ja jooksis talle omaselt abijõude ootamata põlevasse majja. Callawaydel polnud kunagi vaprusest puudust tulnud, vahel küll kainest mõistusest, aga mitte julgusest. Ja Aiden ei sattunud juhuslikult probleemidesse – ta lausa otsis neid. Vähemalt oli nii olnud siis, kui ta oli noorem.

      Sara polnud vägagi seksikat naabripoissi – kellesse ta oli ülepeakaela armunud olnud – näinud kümme aastat. Aiden oli olnud paha poiss ja Sara väga korralik tüdruk. Aga üks ülemeelik öö oli nende suhte uuele tasandile viinud. Siis oli Aiden kõigele järsu lõpu teinud.

      Sara sisemus tõmbus kokku, meenutades oma elu kõige paremat ja samas kõige hullemat ööd. Ta oli Aideni pikaks ajaks unustanud, aga nüüd olid nad mõlemad tagasi.

      Ainult ajutiselt, tuletas ta endale meelde. See polnud enam tema kodu ega saa kunagi olema.

      „Sara?“

      Sara pöördus ja nägi Lynda Callawayd, Aideni kasuema, kes tuli reipal sammul üle muru. Pikk sale blond Lynda liikus graatsiliselt, nagu tantsijatele omane.

      „On kõik korras, Sara? Ma ei suutnud oma silmi uskuda, kui ümber nurga pöörates tuletõrjeautosid ja suitsu nägin. Mis juhtus? Kus su isa on?“

      „Majas. Aiden samuti,“ lisas Sara.

      Lynda läks seda kuuldes näost valgeks ja vaatas kohe maja poole. „Aiden? Aiden on siin?“

      „Jah, ju ta nägi suitsu. Ta lõi ukse sisse.“ Sara vaatas maja poole. Välisuksest kandus välja suitsu, leegid oli läbi akna söögitoas näha. Miks neil nii kaua läheb? „Aiden läks mu isa välja tooma. Isa kukkus keldritrepist alla. Ma ei tahtnud teda maha jätta, aga ei jaksanud teda liigutada.“

      Lynda pani käe rahustavalt tema käsivarrele. „Sa tegid õigesti.“

      „Ta murdis vist jalaluu.“

      „Su isa on tugev mees. Ta saab hakkama.“

      Sara oli ise ka isa tugevaks pidanud, aga teda põrandal lebamas nähes oli viimane tundunud üllatavalt habras ja järsku ka väga inimlik.

      „Kuidas tulekahju alguse sai?“ küsis Lynda.

      „Isa tegi süüa. Ma segasin teda, kui ukse taha ilmusin. Olime ülakorrusel ja tülitsesime ega tundnud kohe suitsulõhna. Miks neil nii kaua läheb?“

      „Nad tahavad tema liigutamisega väga ettevaatlikud olla,“ vastas Lynda ja pani käe ümber Sara õlgade.

      Sara polnud sellist emalikku puudutust ammu tundnud ja see tõi pisarad silmi. Ta oli olnud kaua tugev iseseisev naine, aga praegu tundis ta end ebakindla plikana, kel oli väga hea meel, et ta ei pea üksi olema.

      Nad seisid natuke aega vaikselt ja vaatasid, kuidas tuletõrjujad sees ja väljas tulega võitlesid. Sara nägid katusel kahte meest kirvestega mingisugust šahti tekitamas. Nad töötasid tõhusalt ja pealtnäha hirmu tundmata. Sara oli selle kuumuse sees olnud ega kujutanud ette, et ta vabatahtlikult sinna tagasi läheks.

      „Kuidas nad seda teevad?“ pomises ta. „Kuidas sa seda teed, Lynda? Tuli oli kohutav, kontrollimatu, ja seda ainult köögis. Kuidas sa suudad olla muretsemata, kui su abikaasa või pojad tööle lähevad?“

      Lynda naeratas. „Olen palju harjutada saanud. Ma usaldan oma meest, lapsi, nende kolleege ja väljaõpet. See aitab mul hakkama saada.“ Ta vaikis, naeratus taandus ja tema pilk pöördus maja poole. „Uskumatu, et Aiden on siin. Teda on olnud viimased nädalad võimatu kätte saada. Ma polnud kindel, millal või kas me teda veel näeme.“

      „Tõesti? Miks?“

      „Tal on probleeme olnud.“

      „Aideni puhul on see tavaline.“

      „Seekord on teisiti.“

      Enne, kui Lynda selgitada jõudis, ilmus Aiden verandale, Sara isa seljas. Nad tulid üle muru ja siis aitas üks tuletõrjuja tema isa kanderaamile sättida ja kiirabitöötajatele üle anda.

      Sara läks nii lähedale, kui sai, nägemaks, kas isa on teadvusel ja suudab küsimustele vastata, aga oli selge, et isal on tugevad valud. Kohe, kui ta oli kanderaamile kinnitatud, lükati ta kiirabisse.

      „Kohtume haiglas,“ ütles Sara.

      „Ei, sa pead siia jääma, Sara. Valva mu maja.“

      „Ma hoolitsen kõige eest,“ lubas Sara. „Siis tulen sind vaatama.“

      Kiirabiauto uksed sulgusid. Hetk hiljem sõitis auto haigla poole.

      „On sind vaja kuhugi viia?“ küsis Lynda.

      „Ei,“ vastas Sara, püüdes end kokku võtta. Kõik toimus nii kiiresti, et pea käis ringi. „Mul on auto. Ootan, kuni tuli on kustutatud ja lähen siis.“

      „Sinust on saanud ilus võimekas naine, Sara,“ lausus Lynda heakskiitvalt.. „Ema oleks sinu üle uhke.“

      „Loodetavasti. Tunnen temast puudust.“

      „Mina ka. Sinu isa ka.“

      „Seda on küll raske uskuda.“

      Lynda heitis talle teadja pilgu. „Sinu isa on keerulise, raske iseloomuga inimene. Ma olen elanud kakskümmend aastat tema naabrina ja mulle tundub, et ei tunne teda paremini kui siis, kui ta siia kolis. Sinu ema surmast saadik on ta veelgi eraklikum.“

      Sara noogutas, kuna tema tähelepanu oli kandunud lähenevale Aidenile. Nad olid õues ja ta nägi meest selgemini. Kui nende pilgud kohtusid, tundis ta tuttavat adrenaliinisööstu. Mees oli suutnud teda alati rahutuks, tasakaalutuks muuta, peapööritust tekitada, südame kiiremini põksuma panna, nii et sõnad kiilusid kurku kinni. Praegu oli seda tobe tunda. Teismeea armumine oli ammu möödas. Sara ei kavatsenud midagi enam ellu äratada.

      Paraku oli Aiden endiselt väga kena mees isegi siis, kui pruunid juuksed olid tuhased, laup higine, habemetüügas näol ja sinised silmad väsinud. Kui panna juurde kulunud teksad, mille põlv oli rebenenud, laiale rinnale ja tugevatele õlgadele liibuv T-särk, oli Aiden endiselt seksikas, ehk rohkemgi.

      Sara tõmbas hinge, püüdes füüsilist reaktsiooni maha suruda. Ta ei suutnud seda praegu taluda. Tal polnud vaja ärritada end mehe pärast, kes oli vaid korra näinud temas midagi enamat kui oma õe parimat sõbrannat ja naabritüdrukut ning see üks kord olid lõppenud mehe jaoks kahetsemisega.

      Õnneks katkestas Lynda nende vahel valitseva kohmetu pinge.

      „Aiden,“ ütles ta. „Uskumatu, et sa oled kodus. Miks sa mulle tagasi ei helistanud?“

      „Mõtlesin, et sa näed mind niigi varsti.“ Mees vaikis. „Kas sa oled terve, Sara?“

      „Jah,

Скачать книгу