Rhodose Venuse peegeldused. Teejuht saare maastikel - Лоренс Даррелл

Скачать книгу

pärastlõunaid. Hoyle polnud end veel aga ilmutanud, kuigi on viimane aeg temaga tutvuda, sest eksitava mälu järgi tundub, nagu oleksime teda juba kohanud. Tõsi on see, et Gideon oli Hoyle’i aastaid tundnud, nad olid eakaaslased. Aga tema saabumine Rhodosele lükkas Rhodose uurimisretke esimeselt nädalalt ligi kuu võrra edasi. Ta oli olnud Rhodosel Briti konsul ja oli tulemas tagasi. Peale trükiseadmete, mille valitsus oli mulle pärandanud, oli veel hulk asju, mida arvati kuuluvat viimasele konsulile – hulk konsulaadi kopitanud laudu ja koodiraamatuid koos mõne vana plekk-kirstuga. Olime need hoolega paigutanud keldrisse, kus seisid ka meie hangitud ajalehepaberivarud, ja seal jäid need alatasa kõigile ette. Lõime kogu aeg nende vastu ära oma pahkluid. Meil tekkis komme virutada kirstudele tigedalt jalaga, millal iganes oli meil sellesse keldrisse asja, ning lisaks muutus Hoyle inimesena meie silmis sama tüütuks ja tülikaks, kui olid ajalehetoimetusele tema isiklikud asjad. Siis kuulsin ühel hommikul oma kergenduseks tema saabumisest. Mulle öeldi, et just tol hetkel uuris Hoyle keldris enda üle parda visatud lasti. Kiirustasin, et ennast talle tutvustada, ja järgnes kohtumine, milleks ta, arvan ma, oli sama vähe valmis kui mina. Hoyle seisis keldris, seljas osa konsuli univormist, peas igivana kaabu, ja vahtis lühinägeliku pettumusega valest otsast antiiksesse teleskoopi. Põrandat katsid pahkluudeni imetabased asjad, nii konsuli omad kui ka isiklikud. Mul on meeles signaallippude rull, arvutud šifrivõtmed, sünnitõendite köited, torukübar, linnupuur, konsuli ülejäänud univorm, kriminaalromaanid, sekstant, flmiprojektor, mitu tennisereketit ja taevas teab mis veel. Hoyle vaatas seda kõike nagu jahmunud kutsikas. Ta pillas teleskoobi käest ja võttis ujedalt kaabu peast. „Erakordne,“ ütles ta, „millist kola võib üks täiskasvanud inimene kokku korjata!“ Ma nõustusin temaga. Tutvustasime end teineteisele teatud kohmetusega. Mina oleksin väga tahtnud naerma puhkeda ja Hoyle nägi välja pisut häbelik. Ta võttis kätte rapiiri ja hakkas õhus tegema loiult torkeid, kui me ajasime juttu.

      Hoyle oli väike ja ümar, suure pea ja hiilgavate silmadega. Ta mõjus algul edvistavana, sest rääkis imelikult nagu pehme keelega ja muutis häält peenikesest bassiks, mis tekitas mulje, nagu räägiks ta kiigel üles-alla kõõludes. Sellele lisandus üks omapära, mis kinnitas seda muljet – ta vehkis õhus parema käe nimetissõrmega ja tähistas lause lõpus punkti täieliku liikumatusega, nagu oleksid need õhku torgatud. Hiljem sain teada, et selline jutt tuleb mõistusest, mis peab täpsust kõige väärtuslikumaks, ja südamest, mis polnud mitte kunagi välja kasvanud vaimustavast lapsepõlve häbelikkusest. Aeglane rääkimine oleks võinud aga kergesti viia kuulaja eksiteele, kui seda pidada aeglaseks mõtlemiseks. Hoopis vastupidi. Hoyle’il tulid mõtted pähe nii kiiresti, et ta silmad lõid ootamatult särama. Täpse eneseväljenduse vajadus peatas ta aga õige sõna otsingul ega lasknud iial rahule jääda. Aeglase kõnelemisega kaasnes aeglane kõnnak, mille tõlgendamine võttis samuti natuke aega. Hoyle kõndis sellise liialdatud aeglusega, niivõrd uimaselt, et selle patu oleks võinud andestada, kui keegi oleks kirjeldanud teda laisa mehena. Seegi oleks olnud vale. Nõrk süda, mis vajas pidevat hoolt, pani ta kõndima nagu 80-aastase. Tähelepanuväärne oli aga viis, kuidas ta intellekt oli pööranud selle füüsilise puudujäägi enda kasuks. Mehele, kes ei suuda käia 50 jardi ilma puhkamata, võiks selle andeks anda, kui ta tunneb oma põduruse üle muret. Hoyle oli sama rahulik ja häirimatu nagu laps. Kuna ta pidi peatuma ja puhkama iga väikese pingutuse järel, oli ta õppinud märkama elu pisiasju, mida ei teinud meist mitte keegi. Sunnitud jääma kümneks sekundiks seisma, kuni pulss alaneb, näeks Hoyle tee ääres kasvavat üksikut lille, kuhugi ukseavasse peidetud raidkirja, mida meie ei oleks märganud, või kerget arhitektuurilist kõrvalekallet üldlevinud stiilist. Elu pakkus oma anomaaliates talle rõõmu ning ükski jalutuskäik Hoyle’iga polnud võimalik ilma tuhande sellise tähelepanekuta, mille peale poleks meist keegi teine tulnud. Gideonile meeldis alati öelda, et Hoyle vaatas elu kotkapilgul. Sama võrdlust võiks kasutada kirjeldades Hoyle’i silmi mikroskoobina, mis pööras tähelepanu detailidele. „Huvitav küll,“ ütleks ta, „miks on mufti kingad liiga väikesed? Nägin teda täna lonkamas.“ Või „Huvitav küll, miks Rhodosel seotakse kassid nööriga kinni? Nägin täna hommikul ühte, kes oli seotud esiukse lingi külge“.[2.]

      Конец ознакомительного фрагмента.

      Текст предоставлен ООО «ЛитРес».

      Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.

      Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.

/9j/4QAYRXhpZgAASUkqAAgAAAAAAAAAAAAAAP/sABFEdWNreQABAAQAAABkAAD/4QMjaHR0cDov L25zLmFkb2JlLmNvbS94YXAvMS4wLwA8P3hwYWNrZXQgYmVnaW49Iu+7vyIgaWQ9Ilc1TTBNcENl aGlIenJlU3pOVGN6a2M5ZCI/PiA8eDp4bXBtZXRhIHhtbG5zOng9ImFkb2JlOm5zOm1ldGEvIiB4 OnhtcHRrPSJBZG9iZSBYTVAgQ29yZSA1LjYtYzEzMiA3OS4xNTkyODQsIDIwMTYvMDQvMTktMTM6 MTM6NDAgICAgICAgICI+IDxyZGY6UkRGIHhtbG5zOnJkZj0iaHR0cDovL3d3dy53My5vcmcvMTk5 OS8wMi8yMi1yZGYtc3ludGF4LW5zIyI+IDxyZGY6RGVzY3JpcHRpb24gcmRmOmFib3V0PSIiIHht bG5zOnhtcE1NPSJodHRwOi8vbnMuYWRvYmUuY29tL3hhcC8xLjAvbW0vIiB4bWxuczpzdFJlZj0i aHR0cDovL25zLmFkb2JlLmNvbS94YXAvMS4wL3NUeXBlL1Jlc291cmNlUmVmIyIgeG1sbnM6eG1w PSJodHRwOi8vbnMuYWRvYmUuY29tL3hhcC8xLjAvIiB4bXBNTTpJbnN0YW5jZUlEPSJ4bXAuaWlk OkIwNDZGNjQyNjk4RjExRTlBOEMxOERCQjJGM0IwMjcyIiB4bXA6Q3JlYXRvclRvb2w9IkdJTVAg Mi44LjIyIj4gPHhtcE1NOkRvY3VtZW50SUQgcmRmOnJlc291cmNlPSJ4bXAuZGlkOkIwNDZGNjQz Njk4RjExRTlBOEMxOERCQjJGM0IwMjcyIi8+IDx4bXBNTTpEZXJpdmVkRnJvbSBzdFJlZjppbnN0 YW5jZUlEPSJ1dWlkOkRBNkE0RDBFQTI1M0U5MTFBMDZEODBGRjc3NkRBMDE5IiBzdFJlZjpkb2N1 bWVudElEPSJ1dWlkOkQ5NkE0RDBFQTI1M0U5MTFBMDZEODBGRjc3NkRBMDE5Ii8+IDwvcmRmOkRl c2NyaXB0aW9uPiA8L3JkZjpSREY+IDwveDp4bXBtZXRhPiA8P3hwYWNrZXQgZW5kPSJyIj8+/+4A DkFkb2JlAGTAAAAAAf/bAIQAAQEBAQEBAQEBAQEBAQEBAQEBAQEBAQEBAQEBAQEBAQEBAQEBAQEB AQEBAQICAgICAgICAgICAwMDAwMDAwMDAwEBAQEBAQECAQECAgIBAgIDAwMDAwMDAwMDAwMDAwMD AwMDAwMDAwMDAwMDAwMDAwMDAwMDAwMDAwMDAwMDAwMD/8AAEQgDIAI6AwERAAIRAQMRAf/EAPEA AAAGAwEBAQAAAAAAAAAAAAIDBAUGCAEHCQoACwEAAAcBAQEAAAAAAAAAAAAAAAECAwQFBgcICRAA AgEDAwMDAgQEAwMIBQEZAQIDEQQFIRIGADEHIhMIQVFhMhQJcYEjFZFCFqFSJLHB0WIzFzcK8OFy JUcY8YJDUzQmp9c1Nie3kkZXKKJzVEU42BkpGhEAAQIEBAMFBgMFBAYIAQAbARECACEDBDFBEgVR YQbwcYEiE5GhscEyB9HhFPFCUiMIYnKyFYIzs9MkFpKiQ1NzozQXwmMl0oM1VcNUtGU2k0RkdMRF dSYnNxgo4pQ4Gf/aAAwDAQACEQMRAD8A5yc3FeYcnYEOP7veKKjTYZ3ZqkUKkE6a9zrTr139t0P2 92YD/wCl1H2aRHmPqNp/z+8IQrWegxGJhiiSo

Скачать книгу