LITMIR.BIZ

Скачать книгу

      Jäime veidiks ajaks esikusse, et saada ühele poole kõige akuutsemate viisakusväljenditega. Pole ammu näinud. Kuidas läheb?

      „Kas Amina pole kodus?“ küsis Ulrika.

      Alexandra kõhkles veidi.

      „Tegelikult pidi tal täna mäng olema, aga ta ei tunne ennast eriti hästi.“

      „Ma ei saa aru, mis tal on,“ ütles Dino. „Ma ei mäleta, et ta oleks kunagi ühtegi käsipallimatši vahele jätnud.“

      „Küllap tavaline külmetus,“ sõnas Alexandra.

      Dino tegi väikese grimassi. Olin vist ainus, kes seda tähele pani.

      „Et ta vähemalt kooli alguseks terveks saaks,“ ütles Ulrika.

      „Jaa, seda ta vahele ei jäta, olgu tal või nelikümmend kraadi palavikku,“ lausus Alexandra.

      Ulrika naeris.

      „Temast saab suurepärane arst. Ma ei tea kedagi, kes oleks sama hoolas ja püüdlik kui tema.“

      Dino ajas ennast puhevile nagu paabulind. Tal oli täielik õigus uhke olla.

      „Kuidas Stellal siis läheb?“ küsis ta.

      Loomulikult polnud see mingi imelik küsimus. Vastupidi. Aga ma arvan, et venitasime vastamisega natuke liiga kaua.

      „Hästi läheb,“ ütlesin lõpuks.

      Ulrika naeratas nõusolevalt. Võib-olla polnudki see vastus kõigest hoolimata tegelikkusest nii kaugel. Meie tütar oli olnud sel suvel heas tujus.

      Me istusime klaasitud rõdul, nautisime Dino pitaleibu ja minipirukaid ja muidugi mõista käsipallianekdoote. Dinol oli ainulaadne võime mäletada kümme aastat tagasi toimunud mänge. Minu eredaimad mälestused on aga seotud sündmustega väljaspool pallihalli. Buss, millest hakkas poolel teel läbi Jüütimaa bensiini lekkima, Skövdest pärit treener, kes rääkis soosivalt natsionaalsotsialismist, või see kord Leedus, kui lasime uksel lukku minna ja olime sunnitud pool ööd lageda taeva all veetma.

      Peagi haigutas Alexandra kogu käsipallijutu peale.

      „Kas te mõrvast kuulsite?“

      See oli efektiivne viis kõneainet vahetada.

      „Mõrvast?“

      „Siinsamas Polhemi kooli juures. Nad leidsid sealt täna hommikul laiba.“

      „Politsei,“ ütles Ulrika. „Sellepärast siis ...“

      Teda katkestas rõduukse kriuksatus. Meie tagant uksepraost vaatas välja Amina, silmad läikimas ja nägu värvitu nagu leostunud laip.

      „Kullake, sa näed kohutav välja,“ lausus Ulrika ilma igasuguse peenetundelisuseta.

      „Ma tean,“ kraaksatas Amina, kes tundus rõduukse külge klammerduvat, et mitte kokku kukkuda.

      „Mine tagasi voodisse.“

      „Küllap on ainult aja küsimus, millal Stella haigeks jääb,“ ütlesin ma. „Te olite ju eile õhtul koos?“

      Amina pilk tardus. See kestis pool, võib-olla kümnendik sekundit, aga Amina pilk tardus ja ma sain kohe aru, mida see tähendab.

      „Jah, olime küll,“ köhis Amina. „Ma loodan, et ta saab hakkama.“

      „Mine nüüd voodisse,“ ütles Ulrika.

      Amina pani rõduukse kinni ja läks läbi elutoa tagasi oma tuppa.

      Valetamine on kunst, mida vähesed täielikult valdavad.

      4

      Ilma meie tütreta poleks me arvatavasti kunagi Alexandra ja Dinoga sõbraks saanud.

      Amina ja Stella olid kuuesed, kui sattusid samasse käsipallimeeskonda. Enamik meeskonnakaaslasi olid aasta vanemad, aga seda polnud märgata. Nii Amina kui ka Stella näitasid varakult üles võidutahet. Nad olid tugevad, visad ja raskesti peatatavad. Erinevalt Stellast oli Aminat õnnistatud ka tavalisest parema pallitunnetusega.

      Esimeste trennide ajal istusime Ulrikaga higise võimlemissaali pinkidel ja vaatasime, kuidas meie väike plika ennast jooksuga ära väsitab. Nii vaba ja õnnelikuna kui käsipallis olime teda harva näinud. Dino teenis tüdrukuid üksi, ta oli väga kirglik, andis endast kõik ja pakkus väikestele käsipallimängijatele palju armastust. Oli aga üks probleem: tema kehakeel. Sama plahvatuslikult nagu ta žestide ja näoilmetega väljendas oma rõõmu, kui kellelgi tüdrukutest väljakul hästi läks, näitas ta ka oma kurbust, kui nii hästi ei läinud. Ulrika ja mina reageerisime sellele muidugi ja rääkisime sellest igas trennis. Tegin ettepaneku küsida ka teiste vanemate käest ja pöörduda klubi juhatuse poole. Dino meeldis meile treenerina väga. Võib-olla polnud ta lihtsalt teadlik, kuidas tema kehakeelt võis tõlgendada.

      „Parem, kui me temaga isiklikult räägime,“ ütles Ulrika ja pärast järgmist trenni läks ta Dino juurde, kes kuulu järgi oli isegi kõrgel tasemel kunagi käsipalli mänginud.

      Ma hoidsin tagaplaanile, kui Dino Ulrikat kuulas. Siis ütles ta:

      „Tundub, et sa oled selles hea. Kas sa tahad mu kolleegiks hakata?“

      Ulrika oli nii üllatunud, et kaotas kõnevõime. Kui ta lõpuks sõna suust sai, osutas ta minu poole ja ütles, et tegelikult tean mina midagi käsipallist ja et minust saaks Dinole kindlasti suurepärane kolleeg.

      „Okei,“ ütles Dino ja vaatas mulle otsa. „Koht on sinu.“

      Ülejäänu on ajalugu, nagu öeldakse. Me viisime selle meeskonna ühest edust teiseni, sõitsime läbi pool Euroopat ja tõime koju nii palju trofeesid ja medaleid, et need ei mahtunud Stella raamaturiiulisse enam ära.

      Amina ja Stella leidsid palliplatsil teineteist kiiresti. Kavaluse ja nutikusega leidis Amina palli abiga tee Stellani, kes rebis ennast vabaks ega andnud kunagi alla enne, kui pall väravasse jõudis. Aga võitjainstinktil olid ka omad puudused. Stella oli alles kaheksaaastane, kui asi esimest korda käest läks. Ühe matši ajal Fäladshallenis sai ta suurepärase söödu Aminalt, jäi väravavahiga täiesti üksi, kuid magas õige hetke maha. Ta võttis sõnagi lausumata palli ja viskas selle täie jõuga kolme meetri kaugusel asuvale väravavahile otse näkku.

      Loomulikult järgnes täielik kaos. Vastasmeeskonna treener ja vanemad tormasid väljakule ning külvasid küsimustega üle nii Stella kui ka minu.

      Stella ei teinud seda meelega. Ta ei suunanud kunagi oma viha kellegi teise, ainult enda vastu. Vihast maha magatud võimaluse pärast oli ta reageerinud impulsiivselt. Ta kahetses ja oli murdumise piiril.

      „Vabandust, ma ei mõelnud üldse.“

      Sellest sai korduv repliik. Peaaegu nagu mantra.

      Dinol oli kombeks mulle öelda, et Stella on enda suurim vastane. Kui ta saab endast võitu, võib ta jõuda ükskõik kui kaugele.

      Tal oli lihtsalt nii neetult raske oma tundeid ohjeldada.

      Muidu oli Stellal lihtne teistele meeldida. Ta oli hooliv, tal oli tugev õiglustunne, ta oli energiline ja ekstsentriline tüdruk.

      Peagi elasid Amina ja Stella tihedas sümbioosis ka väljaspool käsipalliplatsi. Nad käisid samas klassis, ostsid sarnaseid riideid ja neile meeldis sama muusika. Ja Amina mõjus Stellale hästi. Ta oli sarmikas ja kiire taibuga, hoolitsev ja ambitsioonikas. Kui Stella hakkas libastuma, oli Amina kogu aeg olemas, et olukorda tasakaalustada.

      Ma tahan, et oleksime Stella probleeme Ulrikaga tõsisemalt võtnud. Et oleksime varem reageerinud. Mul on häbi, kui sellele mõtlen, aga suur takistus oli arvatavasti meie uhkus. Nii Ulrika kui ka minu jaoks tähendas ühiskonna institutsioonide poole pöördumine täielikku ebaõnnestumist. Egoistlik, võiks mõelda, aga samas väga inimlik, ja kõigest hoolimata mitte päris vale mõte. Olime esitanud endale kõrge nõudmise olla parimad võimalikud

Скачать книгу