Скачать книгу

palgatud valvurit järgnesid meie vankri taga. Me olime kojusõidul niisama vaiksed, kui me teel sinna olime jutukad. Lehan uinus, pea ema süles, juba enne, kui me linnamüüride vahelt välja olime jõudnud, ning mina ja Agin istusime kumbki oma vaikusesse süvenenult. Millele tema mõtles, seda ma ei tea, võib-olla siidkangarullidele, mis loksusid ühes ees sõitvas vankris. Minu pea oli täis klassikalisi maale, millest ma olin lugenud, kuid mida polnud mitte kunagi varem oma silmaga näinud, vastu kajavaid suuri kuldsete lagedega saale ning Kõrgeima Rahu troonisaali ja selle kolmesaja-aastast tõsidust. Kuid iga mälupildi juures oli ka intensiivne silmapaar ja välklev naeratus. Ma naaldusin patjadele ja vaatasin pimedusse, mis oli ümbrusele laskunud. Sellest päevast peale pole Iskan päevagi mu mõtteist kadunud olnud.

      Järgmisel päeval tuli isa koju, täis lugusid vürtsiturult ja kõigilt kaupmeestelt, kellega ta turul oli kohtunud ja jutelnud, täis rahulolu õnnestunud tehingute üle ja kukrud täis münte. Kui istusime ümber õhtusöögi, mis oli hoovi varjulise baldahhiini alla kaetud, lakkus isa sõrmedelt rasva, nõjatus taha patjadele, mis teenrid olid maha ladunud, ja võttis oma anumast lonksu veini. „Ja mu väikesed tüdrukud? Kas teil oli tore päev?”

      Ma lasin Lehanil lobiseda aiast ja paleest ning meeldivast noormehest, kes meile oli paleed näidanud. Ma istusin vaikselt. Isa vaatas tähelepanelikult Lehanit, kui too jutustas. Kui ta viimaks jutuga lõpule jõudis, vaatas isa mõtteis oma anumasse. „Ma kohtasin enne kojusõitu üht noormeest. Ta palus luba siia tulla ja külastada minu tütreid, kellega ta palees nii meeldiva päeva oli veetnud.”

      Ma vaatasin kiiresti üles. Isa kohtas mu pilku.

      „Ta ütleski nii. Minu tütreid. Kas ta oli teist kummalegi meeltmööda?”

      Lehan punastas ja vaatas maha. „Isa, ma …”

      „Muidugi peab ta silmas Lehanit,” laususin ma vaikselt. „Ta on lihtsalt viisakas.”

      „Ma ei tea, kas see on just viisakus, mis temast välja paistab,” vastas isa. „On kombeks, et mees teeb selgeks, keda ta maja tütardest kosida tahab.”

      „Ma mõtlesin peamiselt paleest,” tunnistas Lehan. „Aga ta oli ju meeldiv.”

      „Lehan on väga noor, abikaasa,” ütles ema ja kallas isale veini juurde. „Ainult neliteist aastat vana.”

      „Mida sa talle vastasid?” Ma üritasin lasta oma häälel kõlada nii, nagu vastus ei tähendanuks mulle midagi.

      „Et ta on teretulnud.” Kui ema talle terava pilgu heitis, kehitas isa õlgu. „Ta on vesiiri poeg. Pole minu seisuses talle ei öelda.”

      „Ma usun,” sõnasin ma hapukalt, „et Iskan ei ole harjunud, et talle ei öeldakse. Üldse kunagi.”

      Ma kummardusin ja võtsin datli, et varjata värvi muutumist mu põskedel. Agin, kes oli väga terava taibuga, vaatas mind. Ma vältisin tema pilku. Agin pöördus isa poole.

      „Ma suudan vaevalt ära oodata, et nõela safranikollasesse toorsiidi pista, isa. Kust sa ütlesidki, et see pärit oli?”

      „Herakist. Paljud kadestasid mind selle tehingu pärast, et sa teaks! Aga ma olen sama kaupmehega mitu aastat kaubelnud. Ta ostab suure osa meie saagist väga soodsa hinnaga. Vastutasuks võin ma temalt osta Heraki toorsiidi. See on vägagi taga nõutud ja partiid, mida välja veetakse, ei ole just kuigi suured. Vürstinnal endalgi pole vist nii haruldast kangast, kuhu nõela pista, kui sinul, Agin!”

      Agin naeris. „Nagu vürstinna ise õmbleks! Sa oled ikka naljahammas.”

      Ma saatsin talle salajase, tänuliku naeratuse. Nüüd rääkisid kõik riidest ja mitte Iskanist.

      ***

      Järgmistel nädalatel jälgisin ma kaht südant eriti tähelepanelikult, minu ja Lehani oma. Minu enda oma ajas mu tõelisse segadusse. Ma olin kohanud noort meest, kes ärritas mind, kes oli täidetud omaenese tähtsusega ja kes oli mu õe vastu huvi üles näidanud. Miks ei suutnud ma siis temale mõtlemist jätta? Miks olid minu unistused täis tema silmi ja tema naeratust ning minu ööd täis tema käsi ja huuli? Ma ei olnud kunagi varem olnud armunud. Agin ja mina olime mõne naabripoisi peale naerda kihistanud, aga see oli ainult harjutus olnud. Nagu lapsena liivakookide tegemine, enne kui hakatakse jahust, meest ja kaneelist tõelisi kooke küpsetama.

      Kuidas ma ka ei püüdnud seda eirata, pidin lõpuks möönma, et mul oli nüüd mesi ja kaneel käte küljes.

      Lehanist oli raskem aru saada. Ta ei rääkinud Iskanist, aga ka mina ei teinud seda. Üksainuke kord mainis ta meie külaskäiku paleesse, kuid siis rääkis ta jadeiidist troonist, mitte mehest, kes meile seda näitas.

      Ma olin üsna kindel, et tema süda küpsetas ikka veel liivakooke. Ent see ei rahustanud mind. Iskani-sugune mees sai seda, mida tahtis, ja minu õde oli kõige ilusam tüdruk kogu Renka piirkonnas.

      Ta tuli täiesti ootamatult ratsa meile ühel palavaimatest suveõhtutest. Ema ja isa tervitasid teda nagu vana sõpra. Nagu oleks see tavaline, et vesiiri poeg külastab meie maja. Teenijad tõttasid edasi-tagasi hõbekandikutega, millel olid datlid, kandeeritud mandlid, magusad roosiveega piserdatud riisikoogid, jahutatud tee ja meie emaema retsepti järgi marineeritud ploomid.

      Ma armastasin lapsena neid ploome. Vanaema jõudis mulle õpetada, kuidas neid sisse teha, enne kui ta suri. Peaaegu valmis ploomid tuleb äädika, suhkru ja koos arvukate vürtsidega purki panna. Neid süüakse kõige kuumematel suvepäevadel, kuna äädikas jahutab vanade õpetuste kohaselt keha. Me võisime alati värskeid vürtse kasutada: kaneelikoort otse puu küljest, etseseemneid, mis olid veel puuviljalihast niisked. Kui ploome süüa, lähevad silmad kangest äädikast märjaks, samal ajal kui magus maitse kõditab keelt ja suulage paitab vürtside vängus.

      Ma polnud nii ammu ühtegi ploomi maitsta saanud.

      Meid tütreid ei kutsutud varjuruumi, kus ema, isa ja Tihe meie külalist kostitasid. Varjuruum asus maja põhjaosas, kus ka maja taga olev küngas andis natuke varju, ja see oli kõige hullemas suvepalavuses jahedaim koht. Lehan, Agin ja mina istusime oma õmblustööde taga ja püüdsime uudishimu kätte mitte lämbuda. Me ei kuulnud, millest räägiti, aga mõnikord kostis üle siseõue sinna, kus me istusime, isa möirgavat naeru.

      Kui pimedus hakkas laskuma, kutsus isa oma muusikud ja varsti voogasid meie kohal cinna haprate keelte ja tilani heledate toonide helid. Ma naeratasin oma tikkimistöö kohal. Mitte kõigil harikadel polnud ette näidata oma muusikuid. Meil ei olnud tarvis häbeneda, isegi mitte vesiiri poja ees.

      Õhtu oli juba sametiselt pime, õhk täis öötuvi kudrutamist ja tsikaadide viiuleid, kui isa lemmikteener Aikon meid kutsus. Me panime õmblustööd õlilampide kõrvale ja ma kohendasin Lehani kraed. Üles tõustes silus Agin paari juuksekiharat mu oimukohtadel.

      „Mul on hea meel, et sa valisid taevasinise jaki, Kabira. Selles näed sa välja nagu lill.”

      Ma lükkasin Lehanit enda ees. „Mis vahet seal on,” pomisesin ma, ise heameelt tundes, et hämar valgus mu roosaks tõmbunud põski varjas.

      Ema, isa, Tihe ja Iskan istusid varjuruumis madala roosipuust laua ümber, ümbritsetuna põlevatest lampidest. Uksed ja aknad olid avatud, et jahe õhtutuul võiks läbi ruumi voolata. Lõhnas lambiõli ja toidu järele, kuigi laud oli juba koristatud ning vaid mõned jääteeanumad olid alles. Meie, tütred, istusime aupaklikus kauguses villasele vaibale.

      „Sa oled vist kõiki minu tütreid kohanud, austatud külaline.” Isa osutas meile järgemööda. „Kabira, minu vanim, Agin, minu abimees, ja Lehan, minu noorim.”

      Ma hoidsin pead longus, kuid piilusin ripsmete vahelt. Iskan libistas pilgu üle meie kõigi ning lasi sel Lehanil peatuda. Kuigi see ei tulnud üllatusena, pidin ma mitu korda neelatama. Minu kõrval ohkas Agin üsna kergelt.

      „Tüdrukud, õhtu on hiline ja meie külaline ei jõua enam pealinna ratsutada. Ta jääb meie juurde ööseks. Kabira.”

      Ma vaatasin üles. Isa kratsis

Скачать книгу