Lõpupidu - Heli Künnapas

Скачать книгу

naiskonnaga koos trenni või käidi treeninglaagrites.

      Raili mõõtis Marcust pealaest jalatallani ning otsustas, et nii armsat poissi pole ta Oodveres vist mitte kunagi näinud. Oli ilmselge, et poiss tegeleb spordiga, sest tal oli väga atleetlik keha. Lühikeste varrukatega särk aitas lihaste demonstreerimisele ainult kaasa. Samas ei olnud tegemist niisama jõusaalis täispumbatud musklikuhjaga, vaid tõesti meeldivalt sportliku väljanägemisega.

      „Kuule, ta on täpselt nii pruun, nagu oleks terve suve Floridas veetnud,” sosistas Kiku enda kõrval istuvale Railile.

      „No tegelikult võib meie rannas samasuguse jume saada. Äkki ta töötas näiteks terve suve vetelpäästjana,” arvas Raili.

      „Ja-jah,” ütles Kiku irooniliselt. „Terve suve on vihma sadanud, seega isegi vetelpäästjana töötamine ei oleks sel suvel Eestimaal sellist jumet andnud.”

      „Seega jääb üle leppida, et järelikult pole ta seda suve Eesti randades veetnud ega kellegi vetelpäästja olnud,” muigas Raili.

      „Kus iganes rannas see kutt vetelpäästja on,” ütles Maret, kes oli vaid osa jutust kuulnud ja ennast näoga jälle Raili ja Kiku poole pööranud, „seal olen mina valmis kasvõi iga päev ära uppuma.”

      Tüdrukud turtsusid.

      „Tähendab, mitte päris ära uppuma,” täpsustas Maret, „vaid ... ütleme nii, et ohtu sattuma.”

      „Kuule, tibi, katsu nüüd maha rahuneda ja hakka uuesti hingama,” ütles Raili Maretile. „Sellisel playboy’l on kindlasti sada tšikki igas linnas.”

      „Praeguseks olen Oodveres elanud paar nädalat,” jätkas Marcus enda tutvustamist, „seega ei oska tegelikult üldse arvata, mis mind ees ootab, kuid eks näis. Enne seda õppisin ühes Tallinna koolis, kuid enne viimast kooliaastat tuli mõistus pähe ning sain aru, et korralikuks lõpupingutuseks on ikka vaja head ja puhast maaõhku ning seepärast saigi siia kolitud.”

      Klass muigas. Tüdrukud sellepärast, et uue ning meeldiva klassivenna väikese naljaga kaasa minna. Poisid jällegi seetõttu, et nende jaoks tundus viimane lause pigem nende kodukoha mõnitamisena mingisuguse pealinnast tulnud ilueedi poolt. Pealegi ei tundunud selline põhjendus kuigi loogilisena ning seega arvati, et see tegelane on millegi sellisega hakkama saanud, mille pärast pidi pealinnast võimalikult kaugele põgenema. Väikeses kohas nagu Oodvere on iga selline uudis väga hea asi, kuna eriti tihti ei juhtu siin ju midagi.

      Pärast klassijuhatajatundi algas traditsiooniline aktus, kust tavaliselt püüti ennast iga hinna eest ära nihverdada. Kuna aga klassijuhataja Nailberg näitas Marcusele lahkelt isiklikult, kuidas saali jõuda, siis ei jäänud ükski 12. A klassi tüdruk neist sammugi maha.

      Saali jõudes leidsid Raili, Maret ja Kiku neljandas reas vabad kohad paralleelis ehk 12. B klassis käivate korvpallitüdrukute kõrval ning Maret hakkas neile õhinal rääkima uuest poisist nende klassis. Seepeale viipasid B-klassi tüdrukud esimese rea poole, et ka enda uudis ära rääkida – nimelt on B-klassis ka uus poiss, kelle nimi on Roomet.

      Raili venitas kaela pikemaks ja piilus esirea poole, kuhu tüdrukud näitasid. Eksimatult tundis ta Roometi ära, kuna poiss istus paralleelklassi klassijuhataja kõrval ning rohkem võõraid nägusid selles ruumis ei olnud. Ülejäänud õpilased teadsid teineteist läbi ja lõhki, seega võõrad hakkasid eriti hästi silma.

      Nii palju, kui Raili selja tagant aru sai, oli Roomet heleda peaga ning veidi kitsaõlgsem kui Marcus. Samuti tundis tema nahk Marcuse oma kõrval eriti hele. Kuigi Raili ei näinud poissi väga hästi, piisas sellestki, et aru saada, et ka Roometil pole viga midagi.

      Raili oli just piilumist lõpetamas, kui Marcus mingil põhjusel selja taha vaatas, Raili pilgu tabas ning arvatavasti mõtles, et Raili just teda kael õieli piilus. Poiss naeratas oma armsat põselohukestega naeratust ning Raili tundis, kuidas tal mõnus soe jutt seest läbi käis. Samas oli tal natuke häbi, et ta niiviisi vahele jäi, eriti kuna tegelikult ei vaadanudki ta ju üldse Marcust, vaid püüdis teist uut poissi näha. Direktor oli paar hetke tagasi oma kõnega alustanud, seega keskendus Raili nüüd sellele, et edaspidiseid pilke ja uusi piinlikke seiku vältida.

      „Mul on ülimalt hea meel, et sel aastal õpib Oodvere gümnaasiumi kaheteistkümnendates klassides kolmkümmend seitse toredat noort inimest. Teie jaoks on see viimane aasta, kui kõik on veel lihtne ja teil pole suurt vastutust. Kevadel lendate siit minema ja suures elus on kõik juba hulga keerulisem,” rääkis direktor.

      „Kas ta mõtleb, et meist saavad selle aastaga inglid, et kevadel lennuvõimelised oleme?” sosistas Maret Railile ning mõlemad turtsatasid selle peale naerma.

      Direktor Arvo Kuusik oli umbes viiekümneaastane mees, kes õpetas ajalugu ning filosoofiat. Üldiselt oli ta nii direktori kui ka õpetajana täitsa tore ja mõistlik, kuid kooliaktustel pidi alati kohutavalt pikki kõnesid.

      „Täiesti uskumatu,” mõtles Raili, „koolis, kus üksteist aastat pole midagi huvitavat juhtunud ning kuhu pole üheteist aasta jooksul ühtegi tõsiselt armsat poissi sattunud, on päevapealt kaks uut ning huvitavat tegelast.”

      Samas teadis ta, et eks nende pärast läheb järelikult tüdrukute seas rabelemiseks. Raili piilus veel kord teiste õpilaste vahelt nii tumedanahalist Marcust kui ka heledapäist Roometit.

      „Ei, mina kavatsen viimase aasta tõesti ingliks saamisele pühendada, nagu Maret direktorit tõlgendas, sest mina kavatsen siit aasta lõpus väga-väga kaugele lennata,” otsustas Raili.

      Tüdruk pööras pilgu lavale, et jälgida algklassilapsi, kes mingit lillede tantsu tantsisid, kuid tegelikult mõtles edasi omi mõtteid ning otsustas, et hommikune arusaamatu tunne on praeguseks kindla pöörde võtnud – nimelt on see rõõm algava uue kooliaasta pärast. See aasta võib veel täiesti talutav tulla!

      3.

      Kooliaasta alguse pidu

      „Ärge siis unustage, et õhtul minu juures,” oli Raul pärast aktust koolimaja õues kohtudes tüdrukutele meelde tuletanud, et nad on oodatud viimase kooliaasta alustamist tähistama.

      Tegelikult toimusid kokkusaamised või muud üritused igal nädalavahetusel, kuid väiksema rahvahulgaga. Eriti suvel, kui enamik oli kusagil laiali – linnas, vanavanemate juures, tööl jne. Kooliaasta algus tähendas aga, et kõik olid jälle tagasi Oodveres ning see nõudis suuremat pidu.

      Raili alustas juuste koolutamise, meikimise ja riietumisega varakult, kuna nüüd oli selleks ju tõesti põhjust. Üksteist kooliaastat oli ta keskendunud õpingutele, muusikale ning korvpallile, kuna Oodvere-suguses kohas lihtsalt polnud midagi muud teha. Nüüd oli olukord päevapealt muutunud, kuna koolis oli kaks uut poissi. Vägev!

      Loomulikult oli Raili siiani tihti osalenud Oodveres toimunud koosistumistel, mis vähegi osalemist kannatasid. Nimelt olid kossuässad, nagu poisid neid kutsuda armastasid, alati igasse seltskonda oodatud. Sellegipoolest oli kuidagi nii läinud, et just niinimetatud kossuässad olid need, kes ei sebinud mitte kellegagi ja tundus, et kõigil teistel on kaaslased.

      Oma sõbrannade kohta ei osanud Raili öelda, kuid tema jaoks oli üksiolemise põhjus see, et siiani polnud ta Oodverest leidnud kedagi, kellega ta vähegi tahtnuks koos olla. Raul oli teda küll aastaid piiranud. Ta oli tore poiss, kuid see oli ka kõik ja Raili ei tahtnud temast rohkem midagi. Seega oli tüdruk saabuva õhtu pärast ärevil.

      „Mul on kahtlane tunne, et tänane õhtu võib vägagi palju muuta,” mõtles ta endamisi rahulolevalt muiates.

      Tüdrukud olid kokku leppinud, et kohtuvad kell kaheksa õhtul Mareti juures. Raili oli seal juba kell pool kaheksa kohal ning tema üllatus oli suur, kui tuli välja, et Kiku oli seal enne teda.

      „Ma pole ainuke, keda tänased sündmused on ärevile ajanud,” mõtles Raili mõrult.

      Sõbrannad nägid kõik vähemalt sama kenad välja kui ta ise ning jäi mulje, nagu oleksid nad juba mitu ööd-päeva ennast

Скачать книгу