LITMIR.BIZ

Скачать книгу

Kas sa püüad sihilikult mu karjääri rikkuda?”

      „Ei,” lausus Morrigan, pühkides näolt vihaseid tatipritsmeid. „Mitte sihilikult.”

      Morrigan oli raekojas käinud mitu korda, tavaliselt siis, kui isa populaarsus oli kõige madalam ja tal oli vaja avalikult näidata oma perekonna toetust. Kivisammastega ääristatud ja tohutu suure rauast kellatorni varju peitunud sünge moega raekoda oli Jackalfaxi kõige tähtsam hoone. Aga kellatorn – kuigi Morrigan tavaliselt püüdis selle vaatamist vältida – oli palju põnevam. Taevakell ei olnud mingi tavaline kell. Sellel puudusid seierid ja tunde tähistavad jooned. Oli vaid ümmargune klaasist sihverplaat, mille sees oli tühi taevas, mis ajastu kulgedes muutus: Puhtel oli see kahvaturoosa, Lebel säravkuldne, Päevasulal päikeseloojanguoranž ja Vidul hämar, aina tumenev sinine.

      Täna – nagu igal muul selle aasta päeval – näitas kell Vidu. Morrigani teada tähendas see, et üsna pea ilmub Taevakellale tsükli viies ja viimane värv: tintjas, tähti täis pimedus, mis tähistab Loojakut. Ajastu viimast päeva.

      Aga sinnani oli veel aasta jäänud. Morrigan raputas selle mõtte peast ja läks isa kannul trepist üles.

      Tavaliselt rõõmutus vastu kajavas saalis oli tunda elevust. Mitusada last kõikjalt Jackalfaxist olid sinna saabunud oma pühapäevarõivais, poistel juuksed pead ligi silutud ning tüdrukud punupatside, lehvide ja kübaratega. Nad istusid tikksirgelt tooliridadel president Wintersea tuttava range pilgu all – tema kõiki jälgiv aukartustäratav portree rippus vabariigi igas kodus, poes ja valitsushoones.

      Lärm muutus jutusuminaks, kui Morrigan ja Corvus poodiumi taga laval kohad sisse võtsid. Kõikjal, kuhu Morrigan vaatas, nägi ta endale suunatud vidukil silmi.

      Corvus asetas käe kohmetult ja võltsi vanemliku kiindumusega ta õlale, samal ajal kui mõned kohalikud ajakirjanikud klõpsisid neist pilte teha. See sobib kindlasti esiküljele, mõtles Morrigan – hukatusele määratud tütar ja tema õige pea leinav isa, vingelt traagiline paar. Ta püüdis eriti meeleheitel näida, mida polnud fotoaparaatide pimestavate sähvatuste keskel kerge teha.

      Pärast Wintersea vabariigi hümni võidukat refrääni (Edasi! Üles! Kaugemale! Hurraa!) avas Corvus tseremoonia väga tuima kõnega ning tema järel astusid üles koolidirektorid ja kohalikud äriinimesed, kes kõik pidid sõna sekka ütlema. Seejärel – viimaks ometi – tõi Jackalfaxi linnapea välja poleeritud puidust kasti ning hakkas pakkumisi ette lugema. Morrigan istus oma toolil sirge seljaga, tundes ärevusvõbinat, mida ta ei osanud päris hästi selgitada.

      „„Proua Honora Salvi Silklandsi balletikompaniist,”” luges linnapea esimeselt ümbrikult, mille ta oli välja tõmmanud, „„soovib pakkumise teha Molly Jenkinsile.””

      Kolmandast reast kostis rõõmukiljatus, Molly Jenkins hüppas toolilt püsti ning tõttas lavale, et kniksu teha ja pakkumiskirja sisaldavat ümbrikut vastu võtta.

      „Tubli, preili Jenkins. Minge pärast tseremooniat mõne abilise juurde seal saali tagaosas, kullake, ja nad juhatavad teid edasi vestlusruumi.”

      Ta õngitses kastist veel ühe ümbriku. „„Major Jacob Jackerley Poisonwoodi sõjakoolist soovib pakkumise teha Michael Salisburyle.””

      Michaeli sõbrad ja perekond hõiskasid, kui ta pakkumise vastu võttis.

      „„Härra Henry Sniggle, Sniggle’i maoturu omanik, soovib Alice Carterile teha pakkumise herpetoloogia selli kohale” – heldeke, kui põnev!”

      Pakkumisi loeti ette peaaegu tund aega. Lapsed saalis jälgisid ärevusega, kuidas kastist aina uusi ümbrikuid välja tõmmati. Igale teadaandele vastasid pakkumise saaja ja tema vanemad rõõmuhõisetega ning kõik teised pettumusohkega.

      Morrigan hakkas nihelema. Pakkumiste päev oli tõttöelda veidi uudsust kaotanud. Tüdruk oli arvanud, et üritus on põnev. Ta ei olnud arvestanud tuima näriva kadedusega, mis tema kõhusopis tekkis vaadates, kuidas üks laps teise järel napsas ümbriku, millest igaühes peitus särav tulevik, millesarnast Morriganil ei saa kunagi olema. Tema peas kõlasid Ivy sõnad: Ega sa ometi endale pakkumist oota? Oh heldus.

      Morriganile meenus Ivy naer ja ta tundis, kuidas tal veri näkku sööstis. Ta püüdis alla suruda ootamatut meeletut tungi saali lämmatavast palavusest põgeneda.

      Esireas rõkati, kui Cory Jameson sai pakkumise proua Ginnifer O’Reillylt prestiižsest Wintersea akadeemiast, pealinna riigikoolist. Ta sai juba teise pakkumise; esimese oli teinud geoloogiainstituut Prosperist, vabariigi kõige rikkamast osariigist, kus kaevandati rubiine ja safiire.

      „Oh sa poiss!” lausus linnapea oma paksu kõhtu patsutades, kui Cory teisele ümbrikule järele tuli ja seda publiku seas istuva perekonna veel valjemate rõõmuhüüete saatel pea kohal lehvitas. „Kaks pakkumist! On see vast põrutav. Jackalfaxis pole juba mitu head aastat kahte pakkumist tehtud. Tubli poiss, tubli poiss. Teil on tähtis otsus langetada. Ja nüüd … ahaa, meil on anonüümne pakkumine … preili … preili …”

      Linnapea vaikis, heitis pilgu sinnapoole, kus istusid kõige tähtsamad külalised, ja siis jälle enda käes olevale kirjale. Ta köhatas. „Preili Morrigan Crow’le.”

      Maad võttis vaikus. Morrigan pilgutas silmi.

      Kas ta oli seda ette kujutanud? Ei – Corvus kergitas end pisut toolilt ja põrnitses linnapead, kes abitult õlgu kehitas.

      „Preili Crow?” ütles mees teda enda juurde viibates.

      Otsekohe vallandus publiku seas sosinakoor nagu ehmunult lendu tõusnud linnuparv.

      See on eksitus, mõtles Morrigan. See pakkumine on mõeldud kellelegi teisele.

      Ta vaatas lapsi täis ridade poole; seal olid vaid torssis näod ja talle suunatud sõrmed. Kas raekoda oli äkitsi kaks korda suuremaks läinud? Kaks korda valgemaks? Tal oli tunne, nagu talle oleks prožektor otse pähe suunatud.

      Murelikult ja kärsitult kutsus linnapea teda taas enda juurde. Morrigan hingas sügavalt sisse, sundis oma jalgu püsti tõusma ja edasi kõndima, iga samm lavalaudadelt piinavalt vastu kõmisemas. Ta võttis ümbriku oma värisevate käte vahele ja vaatas linnapea poole, oodates, et too naerab talle näkku ja napsab ümbriku tagasi. See ei ole sulle mõeldud! Kuid mees lihtsalt vaatas talle otsa, sügav murekurd kulmude vahel.

      Morrigan pööras südame pekseldes ümbriku ringi ning sinna oli elegantses kursiivis kirjutatud tema nimi. Preili Morrigan Crow. See oli päriselt ka talle mõeldud. Hoolimata saalis suurenevast pinevusest oli Morriganil sisimas kergem olla. Ta võitles kiusatusega naerma hakata.

      „Tubli, preili Crow,” sõnas linnapea teeseldud naeratusega. „Istuge nüüd oma kohale ja minge pärast tseremooniat mõne abilise juurde saali tagaosas.”

      „Gregory …” ütles Corvus hoiatavalt. Linnapea kehitas jälle õlgu.

      „See on traditsioon, Corvus,” sosistas ta. „Enamgi veel – selline on seadus.”

      Tseremoonia jätkus ning jahmunud ja vaikiv Morrigan võttis taas istet. Ta ei julgenud pakkumist lahti teha. Isa istus täiesti liikumatult ja heitis iga paari sekundi järel pilgu elevandiluukarva ümbrikule, otsekui tahtes seda tütre käest ära napsata ja põlema pista. Morrigan peitis ümbriku igaks petteks oma kleiditaskusse ja hoidis sellest kõvasti kinni, kui veel kaheksa last oma pakkumisel järel käisid. Ta lootis, et tseremoonia ei kesta enam kaua. Ehkki linnapea tegi vapraid katseid naljatada, nagu midagi poleks juhtunud, tundis Morrigan endiselt, kuidas mitusada silmapaari teda põletava pilguga vaatas.

      „„Proua Ardith Asher Devereaux’ daamide kolledžist” – ma pole sellest kunagi varem kuulnud! – „soovib pakkumise teha …”” Linnapea jäi vait. Ta võttis taskust ninarätiku ja pühkis laubalt higi. „„Preili Morrigan Crow’le.””

      Seekord publik ahhetas. Morrigan liikus nagu unenäos, et oma teist pakkumist vastu võtta. Ta isegi ei vaadanud, kas sellel on päriselt ka tema nimi, ning pani ümbriku – roosa ja magusalt lõhnava – taskusse teise juurde.

      Vaid

Скачать книгу