LITMIR.BIZ

Скачать книгу

vilksatasid Sami poole ja too kortsutas jälle kulmu. „Olete teda maskita näinud?”

      Celaena üllatuseks noormees grimassitas. „Ühe korra.” Sam heitis Celaenale liigagi usutava kartliku pilgu. „Ja sellest piisas.”

      Rolfe uuris silmapilgu jooksul Sami ja võttis einest järgmise ampsu. „Noh, kui te meile oma nägu ei näita, vahest lõbustate siis seltskonda looga, kuidas teist täpsemalt Arobynn Hameli kaitsealune sai?”

      „Harjutasin,” poetas Celaena tuhmilt. „Aastaid. Kõigil meie seast ei vea nii palju, et kätele tätoveeritakse võlukaart. Mõned meist pidid tippu ronima.”

      Rolfe kangestus ja teised piraadid jätsid söömise pooleli. Piraadipealik põrnitses Celaenat ebamugavalt kaua ja asetas siis kahvli lauale.

      Sam nõjatus Celaenale pisut lähemale, ent vaid selleks, et paremini näha, kui Rolfe mõlemad käed lauale asetas, peopesad ülespidi.

      Üheskoos moodustasid mehe käed kaardi nende mandrist – ja ainult sellest.

      „See kaart pole kaheksa aastat liikunud.” Piraadipealiku hääl oli madal urin. Mööda Celaena selga alla jooksis alla külm jutt. Kaheksa aastat. Täpselt see periood, mis oli möödunud ajast, kui haldjad pagendati ja hukati. Kui Adarlan vallutas ja orjastas ülejäänud mandri ning maagia haihtus. „Ärge arvake,” jätkas Rolfe käsi tagasi tõmmates, „et ma pole pidanud oma teel küünistama ja tapma sama palju kui teie.”

      Kui Rolfe jõudis kolmekümne lähedale, oli ta saatnud inimesi looja karja Celaenast tõenäoliselt rohkemgi. Ja kõigi arvukate armide järgi kätel ja näol sai hõlpsalt väita, et ta oli ka kõvasti küünistanud.

      „Tore teada, et oleme sugulashinged,” kohmas Celaena. Kui Rolfe oli juba harjunud käsi määrima, polnud orjakauplemiseni raske jõuda. Aga tema oli räpane piraat. Nemad vastuoksa Arobynn Hameli palgamõrvarid – haritud, jõukad, rafineeritud. Orjandus oli nende jaoks liiga labane.

      Rolfe heitis kõvera muige. „Kas selline käitumine on teile loomupärane või tuleneb üksnes sellest, et kardate inimestega toime tulla?”

      „Olen maailma suurim palgamõrvar,” nähvas Celaena lõuga püsti ajades. „Mina ei karda kedagi.”

      „Tõesti?” vangutas Rolfe pead. „Mina olen maailma suurim piraat ja mina kardan küllalt paljusid. Nii olengi suutnud sedavõrd kaua elus püsida.”

      Celaena ei vaevunud vastama. Orjakauplejast siga. Rolfe vangutas pead ja kõverdas suud täpselt samamoodi kui Celaena, kui tahtis Sami närvi ajada.

      „Mind üllatab, et Arobynn pole vaevaks võtnud teie ülbust taltsutada. Teie kaaslane näib küll teadvat, millal suu kinni hoida.”

      Sam köhatas valjusti ja nõjatus ettepoole. „Kuidas teist siis Piraadipealik sai?”

      Rolfe libistas sõrmega mööda sügavat vagu puust laua sees. „Tapsin iga piraadi, kes oli minust parem.” Ülejäänud mehed ruumis – kõik vanemad, kahusemad ja Rolfe’ist märksa vähem atraktiivsed – puhisesid, kuid vastu ka ei vaielnud. „Igaühe, kel jagus piisavalt ülbust arvata, et ei suuda kaotada noormehele, kellel on kokku klopsitud meeskond ja nime taga ainult üks laev. Aga nad kõik langesid ühekaupa. Sellist mainet kasvatades kipuvad inimesed ise sinu selja taha.” Rolfe kiikas kordamööda Celaena ja Sami poole. „Tahate mu nõu?” küsis ta Celaenalt.

      „Ei.”

      „Ma hoiaks selle Sami seltsis silmad lahti. Võite olla parim, Sardothien, aga alati leidub keegi, kes teie pisimatki vääratust varitseb.”

      Sam, reeturlik värdjas, ei varjanud irvet. Ülejäänud piraadikaptenid pugistasid naerda.

      Celaena põrnitses ägedalt Rolfe’i. Kõht väänles näljast. Ta sööb kindlasti hiljem – vehib midagi kõrtsiköögist sisse. „Tahate minu nõu?”

      Rolfe viipas käega ja kutsus teda jätkama.

      „Tegelege oma asjadega.”

      Rolfe heitis neiule laisa muige.

      „Mul pole Rolfe’i vastu midagi,” mõtiskles Sam hiljem toa kottpimeduses. Esimese vahikorra võtnud Celaena vahtis vihaselt kaugema seina ääres asuva Sami lavatsi suunas.

      „Sinul muidugi pole,” porises Celaena ja lubas värskel õhul nägu mõnuga paitada. Ta nõjatus voodil istudes vastu seina ja näppis masinlikult teki niite. „Rolfe soovitas sul minu elu kallale kippuda.”

      Sam kõkutas naerda. „See ongi tark nõu.”

      Celaena kääris särgikäised üles. Isegi öösel oli see armetu paik kõrvetavalt kuum. „Võib-olla pole siis sinu jaoks tark tegu põhku pugeda.”

      Sami madrats ägas, kui noormees külge keeras. „Ole nüüd, sa ei kannata isegi veidike õrritamist või?”

      „Kui küsimuse all on minu elu? Ei.”

      Sam turtsatas. „Usu mind, kui sinuta koju lähen, nülib Arobynn mu elusalt. Sõna otseses mõttes. Kui ma su tapakski, Celaena, siis lasen kindlasti mõõgal välkuda hetkel, kui sellega päriselt pääsen.”

      Celaena kortsutas pahaselt kulmu. „Hindan seda.” Ta lehvitas käega näole tuult. Celaena oleks sel hetkel jaheda tuulekese eest hinge deemonitele müünud, kuid nad pidid aknaid kaetuna hoidma – kui neiu just ei soovinud, et mõni nuhkiv silmapaar ta välimusele jälile saab. Kuigi nüüd sellele mõeldes meeldiks talle väga ilme Rolfe’i näol, kui too tõega silmitsi seisaks. Enamik juba teadis, et Celaena on noor naine, aga kui Rolfe avastab, et seisab vastamisi kuueteistaastasega, ei pruugi mehe uhkus enam iial taastuda.

      Nad peavad seal veetma vaid kolm ööd. Seega võisid mõlemad ka õige pisut tukastada, kui see tähendas Celaena identiteedi ja nende elude väljapoole ohtu asetamist.

      „Celaena?” küsis Sam pimedas. „Kas ma peaks magamajäämise pärast muretsema?”

      Celaena pilgutas silmi ja naeris siis omaette. Vähemalt võttis Sam tema hoiatusi mõnevõrra tõsiselt. Oleks Rolfe’iga siis sama lugu. „Ei. Täna öösel mitte.”

      „Mõnel teisel ööl siis,” ümises Sam. Mõne minutiga ta magas.

      Celaena toetas pea puust seina vastu ja kuulas noormehe hingamist sel ajal, kui pikad öötunnid mööda venisid.

      4

      Isegi siis, kui kätte jõudis tema unekord, jäi Celaena ärkvele. Neil öötundidel, kui ta pisikest toauberikku valvas, muutus üks mõte üha problemaatilisemaks.

      Orjad.

      Mis siis, kui Arobynn oleks siia saatnud kellegi teise. Mis siis, kui see olekski olnud lihtsalt äritehing, mille tõeline olemus paljastuks tema jaoks märksa hiljem – võib-olla see teda siis praegu nii väga ei häirikski. Aga saata teda tooma ära laevatäit orje… Need inimesed pole ju midagi valesti teinud, kui julgevad võidelda vabaduse ja perede ohutuse eest…

      Kuidas võis Arobynn eeldada, et ta midagi sellist teeb? Kui Ben elaks, leiaks Celaena kindlasti temas truu liitlase. Sest Ben oli ametist hoolimata kõige kaastundlikum inimene, keda ta teadis. Noormehe surm jättis tühimiku, mida ei saanud Celaena arvates enam iial täita.

      Ta higistas asemel meeletult ja sai napilt sõba silmale. Koidiku saabudes tundis neiu end nii, nagu oleks Eyllwe rohumaadelt pärit metshobuste kari ta jalge alla tallanud.

      Viimaks müksas Sam teda – mitte kuigi leebelt ja mõõganupuga. „Sa näed kohutav välja.”

      Otsustades, et see määrabki päeva tonaalsuse, ajas Celaena end voodist välja ja virutas vannitoa ukse kinni.

      Kui neiu mõne aja pärast nii värskena välja ilmus, nagu pelgalt pesukaussi ja käsi kasutades oli võimalik end tunda, mõistis ta täiusliku selgusega üht asja.

      Polnud mingit varianti – mitte mingit varianti kogu põrgu ulatuses –, et ta need orjad Riftholdi toimetab. Rolfe võib neid pidada nii palju, kui süda lustib, aga tema neid

Скачать книгу