ТОП просматриваемых книг сайта:
Kui Kristus on möödumas. Josemaria Escriva de Balaguer
Читать онлайн.Название Kui Kristus on möödumas
Год выпуска 0
isbn 9789949726677
Автор произведения Josemaria Escriva de Balaguer
Жанр Религия: прочее
Издательство Eesti digiraamatute keskus OU
Samuti ei räägi ta ühesugusele publikule – kas naistele või meestele, kas üliõpilastele, töölistele või
haritlastele –, ta räägib alati kõigile korraga, sest on
veendunud, et Kristuse armastuses jutlustatud Jumalasõna leiab alati põhjusi, et jõuda ükshaaval igasse südamesse, ja et Püha Vaim paneb igasse hinge need sisemised liikumised – mida väljastpoolt ei märka –, et seeme langeks heasse mulda ning annaks sajakordset saaki.
Kolmas iseloomulik joon on stiil. Võib-olla ei ole see nii tähtis, kuid ei saa vaikida sellest otsesest, lihtsast ja haruldaselt meeldivast keelest. Alati on märgatav tähelepanu osutamine grammatilisele ja kirjanduslikule täpsusele, kuid autor ei alluta sisu vormile. Öeldava jõud ja vaim viivad rahuliku ja selge stiilini, mis väldib liigset emotsionaalsust. Samuti ei püüa ta pimestada, ta tahab olla ainult vältimatu vahend, et iga hing seisaks näoga Jumala poole ja saaks sealt konkreetseid järeldusi ja ettepanekuid oma igapäevase elu jaoks.
Selle raamatu jutlused hõlmavad tervet liturgilist aastat, alates advendist kuni Kristus-Kuninga pühani. Raamatu mahukat ja samal ajal varjundirikast sisu ei ole võimalik väheste sõnadega kokku võtta. Kuid võib-olla saab avastada kõigi nende valjul häälel tehtud mõtiskluste juhtlõnga.
Keskne teema on jumaliku põlvnemise mõte, mis Opus Dei asutaja jutlustes pidevalt kordub. Autor viitab järjekindlalt püha Pauluse õpetusele: “Sest kõik, keda iganes Jumala Vaim juhib, on Jumala lapsed. Sest te ei ole saanud orjuse vaimu, et peaksite jälle kartma, vaid te olete saanud lapseõiguse Vaimu, kelles me hüüame: „Abba! Isa!” Seesama Vaim tunnistab koos meie vaimuga, et me oleme Jumala lapsed. Kui me oleme aga lapsed, siis oleme ka pärijad, nii Jumala pärijad kui Kristuse kaaspärijad; ning kui me koos temaga kannatame, siis meid ka koos temaga kirgastatakse.”4
Selles kolmainsuslikus tekstis – pühim Kolmainsus on teine siinsete jutluste sage teema – näidatakse meile teed, mis Pühas Vaimus viib Isa juurde. Tee on Jeesus Kristus, kes on Vend, sõber – tõeline Sõber –, Kuningas, Õpetaja. Kristlik elu põhineb seega pideval suhtlemisel Kristusega, ja see suhtlemine leiab aset igapäevases elus, oma kohalt lahkumata. Kuidas? Monsenjöör Escrivá de Balaguer võtab selle kokku kahe sõnaga: Leiva ja Sõna kaudu.
Leib on Armulaud. Opus Dei asutaja peab püha Missat kristliku elu keskmeks ja juureks. See ei ole tegu, mis möödub, vaid üleloomulik ja püsiv reaalsus, mis imbub päeva igasse hetke. Kaks jutlust on just sellest kristliku elu kesksest saladusest: Euharistia, usu ja armastuse müsteerium ning Kristuse Ihu pühal. „Meie Jumal,” kirjutab ta, „otsustas jääda tabernaaklisse, et meid toita, et meid tugevdada, et meid jumalikustada, et teha meie tööd ja vaevad viljakaks. Jeesus on ühtaegu külvaja, seeme ning külvi vili – igavese elu Leib.”
Sõna on palve. Jumal räägib ja meie kuulame Teda; Jumal kuulab ja meie räägime Talle. Pidev palve nagu südamelöögid, nagu armunud hinge hingamine. „Seepärast, kui kristlane astub Issandaga pideva suhtlemise teele – ja see tee on kõigi tee, mitte eesõigustega inimeste rada –, siis siseelu kasvab ja muutub tugevamaks ning inimene muutub kindlamaks võitluses, mis on ühtaegu meeldiv ja nõudlik, täitmaks täielikult Jumala tahet.”
Inimene on nii paljude jumalike aarete hoiupaik: ta võtab tegelikult vastu Kristust, Tema Ihu, Tema Verd, Tema hinge ja Tema jumalikkust. Ta on Püha Vaimu tempel, temas elab pühim Kolmainsus. Kuid me hoiame neid aardeid in vasis fictilibus, saviastjates.5 Ja nagu summutatult, kuid väsimatult rõhutab autor: alandlikkus. See ei ole kurb, lootusetu voorus. Alandlikkus on tõde, inimese väiksuse tundmine Jumala lõputu suuruse kõrval. Kuid ka teadmine, et Jumal rõõmustab oma loodus ja tahab, et kristlane jumalikustuks, hea jumalikustumisega.
Kogu inimelu – tavaline elu oma rõõmude ja muredega, naeru ja igapäevaste pisitragöödiatega – omandab uue mõõtme: „kõrguse, ja koos sellega vormi, kaalu ja mahu”.6 See on Opus Dei asutaja pidev õpetus: „Ma kinnitan teile, mu lapsed,” ütles ta ühes 1967. aastal neljakümnele tuhandele inimesele peetud jutluses, „et kui kristlane teeb armastusega kõige tähtsusetumaid igapäevaseid töid, siis on see üleujutatud Jumala olemisülesusest. Seepärast olen korranud, nagu vasaraga tagunud, et kristlik kutsumus seisneb igapäevasest proosast luule tegemises.”7
See jutlustekogu on täis kõige tavalisemaid ja seetõttu kõige inimlikumaid soove, mis on seotud Jumala olemisülesusega. Need tekstid on – rahulikult, ilma väitlusteta – väljaspool skisofreenilisi nägemusi, mis mõistavad pühaduse all kaksikelu – normaalse ja vaimse – kõikuvat tasakaalu. Samal ajal heidavad jutlused kõrvale ka kiusatuse inimlikkust liiga vaimseks muuta, et see poleks nii keeruline. Monsenjöör Escrivá de Balaguer nimetab seda vabaduseriskiks: „Näib, et silmapiiril, mu lapsed, taevas ja maa ühinevad. Kuid ei, tegelikult saavad nad kokku teie südames, kui te elate pühalt igapäevast elu.”8
Elada pühalt igapäevast elu: inimliku ja kristliku aususega, üleloomuliku tajuga. Kui terve elu on palve – suhtlemine Jumalaga Leiva ja Sõna kaudu –, siis võib inimene mõista, et töö – tema igapäevane tegevus, see, mis täidab peaaegu täielikult terve päeva – on samuti pidev palve. Pühitsetud töö pühitseb ja see on võimalus teha koostööd Jumala armuga, et pühitseda teisi.
Igapäevane kristlik elu – töö, mis on palve ja palve, mis on töö – muudab kõik apostolaadiks. Isiklik suhtlemine Jumalaga – näost näkku, anonüümsuseta – ei soodusta mitte ainult teiste eest hoolitsemist, vaid on allikas, mil pole muud võimalust kui pulbitseda kõigi inimeste hüvanguks. „Mõned inimesed püüavad maa peal rahu kehtestada, laskmata Jumala armastust oma südamesse. … Kuidas on selles maailmas võimalik ellu viia rahumissiooni? Kristuse rahu on Kristuse kuningriigi rahu, ja meie Issanda kuningriik peab tuginema pühadussoovile, alandlikkusele võtmaks vastu armu, õigluse saavutamise pingutusele, Jumala armu väljavalamisele.”
Need on mõned peamistest mõtetest, mis selles jutlustekogus avaldatakse. Kuid ei ole aus vaikida sellest, mis puudub. Kirjutatud tekstis ei ole võimalik täielikult mõista Opus Dei asutaja jutluste mõningaid omadusi: tema inimlikkust, spontaanset siirust, mis võlub. Tema eneseandmist neile, kes teda kuulavad, tema tungivat kordamist, et igaüks peab pöörduma – neid sõnu kuuldes – isikliku palvega, hääletu hüüdega Jumala poole. Ja selles südamlikus realismis ei ole midagi lihtsameelset ega ka pragmaatilist. Ebatavaline terve mõistus. Hea tuju, mis on alati nähtav, nakkav rõõm, mis on Jumala lapse oma.
Kuid leidub ka mitmeid tuhandeid inimesi, kes on monsenjöör Escrivá de Balagueri jutlusi ise kuulnud. Kuid kuigi ta ei armasta propagandat ja avalikkust, ei pea ta sobimatuks vastata, kui temalt küsitakse Jumala kohta. 1972. aastal ühel Prantsusmaalt alanud reisil Hispaaniasse ja Portugali sai teda väikestes või suurtes gruppides kuulata rohkem kui 150 000 inimest. 1970. aastal Mehhikos kohtus ta umbes 40 000 inimesega sellelt maalt ja Ühendriikidest ning paljude teiste Ameerika rahvaste seast. Ja Roomas oli mitmel tuhandel inimesel, kes olid kokku tulnud Euroopast ja mujalt, võimalus kuulda teda ütlemas, et „kogu inimese ausat tööd, olgu intellektuaalset või käsitsi tehtut, peab kristlane tegema võimalikult täiuslikult … Sest kui see on nii tehtud, siis kui alandlik ja tähtsusetu see töö ka ei näiks, aitab ta kaasa ajalike reaalsuste kristlikule korraldamisele – näitamaks selle jumalikku mõõdet – ning saab maailma loomise ja lunastamise imelise töö osaks: nii tõstetakse töö armu seisusesse, pühitsetakse, sellest saab Jumala töö, operatio Dei, Opus Dei”.
Need, kes loevad neid jutlusi, meenutades soojalt preestrit, kes ei soovinud rääkida muust kui Jumalast, mõistavad ka teisi monsenjöör Escrivá de Balagueri karjasetööle iseloomulikke jooni: elavat teadlikkust sellest, et ta on ainult