LITMIR.BIZ

Скачать книгу

õnnestus Blade’il emaga rääkida.

      Ta leidis Mara köögilaua taga istumas, kahvatu, kuid näiliselt kergendatud, kui Lydda õhtusööki tegi. Lydda oli ainus greif, kellele tõeliselt meeldis küpsetatud toit. Ja talle mitte ainult ei meeldinud see, vaid ta suhtus sellesse kirglikult. Ta leiutas alati uusi roogasid. Blade’i arust oli seda väga raske mõista. Lydda asemel oleks ta tundnud end nagu Tuhkatriinu, kuid oli selge, et see ei tulnud Lyddale pähegi. Lydda pööras oma kollase noka ja ühe suure särava silma Blade’i poole ja küsis: «Kas sa pead tulema ja mulle siin jalgu jääma?»

      Mara vaatas üles Blade’ile otsa. «Jah,» ütles ta. «Ta peab.»

      Lydda saba võnkus, kuid ta ei öelnud midagi. Ta tiibade ja peatuti suled ütlesid valjusti: MA SIIS VAIKIN.

      «Mida oraakel ütles?» küsis Mara Blade’ilt.

      «Sinu õpetajaks saab Deucalion,» tsiteeris Blade süngelt. Ta nägi ema ilusaid heledaid kulme kokku tõmbumas. «Ma tean. Ka sina pole temast midagi kuulnud.»

      «Ei-i,» ütles Mara. «Ma olen kusagil seda nime kuulnud, kuid kindlasti mitte samanimelist võlurit. See peab olema mõni muu maagiakasutaja. Ole kannatlik. Küll ta välja ilmub. Valgel Oraaklil on alati õigus.»

      Blade ohkas.

      «Ja mida veel?» küsis Mara.

      «Miks isa ei mõista?» pahvatas Blade. «Ta lubab Shonal minna Bardide Kolledžisse. Miks talle üldse ei meeldi, kui ma ülikooli lähen? Ma olen talle rääkinud, et ma pean minema juunioride kursusele, kui head aluspõhja tahan – ja ta ütleb vaid, et õpetab mind ise. Ja ta ei oska, ema! Sinagi ei oska. Asjad, mida ma teha tahan, on üsna erinevad sellest, mida sina või isa oskate. Nii et miks?»

      «Noh, kahel põhjusel,» ütles Mara. «Esiteks ei mõistetud ülikoolis Derki ega koheldud teda üldse hästi, kui ta seal oli. Mina olin seal koos temaga, nii et ma tean, kui õnnetu ta oli. Su isa oli täis uusi ideid – nagu greifide loomine – ja ta tahtis vaid, et teda aidataks nende ideede teostamisel. Kuid tema aitamise asemel püüdsid nad sundida teda asju nende viisil tegema. Nad ei hoolinud põrmugi sellest, et ta oli suurepärane omal viisil. Nad näägutasid tema kallal, kuidas tänapäeva võlukunst peab olema suunatud palverändude paremaks muutmisele, ja ütlesid talle põlglikult, et puhtast uurimistööst pole mingit kasu. Leidsin ta rohkem kui korra pisarais, Blade.»

      «Jah, aga see oli tema,» väitis Blade. «Mina olen teistsugune. Mul on palju ideesid, kuid ma ei taha neid veel proovida. Ma tahan enne normaalseid asju teada.»

      «Täiesti mõistlik,» ütles Mara. «Ka mina ei rääkinud neil päevil teistele oma mikrouniversumitest. Kuid sa kindlasti mõistad teist põhjust, miks Derk sind ülikooli ei taha. Nad tõesti ei teegi viimasel ajal midagi muud peale palverändude korraldamise. Neil pole aega millegi muu jaoks. Nad tõenäoliselt ei julgegi. Ja su isa mõtleb, on tal siis õigus või mitte, et sa lõpetad sama õnnetult nagu temagi, või et leiad end tegelemas mitte millegi muu kui ainult palverändudega, nagu ülejäänudki neist. Ja see võiks murda ta südame, Blade.»

      Blade tahtis ütelda paljusid asju – alates: «Ma mõistan,» kuni: «Kuid see pole tema elu, see on minu oma!» – kuid lausus vaid üsna tusaselt: «Noh, paistab, et me mõlemad peame nüüd kõigest hoolimata ikkagi palverändudega tegelema hakkama.»

      Enne kui Mara vastata jõudis, sekkus Lydda: «See Mr Chesney – kas ta sööb samasuguseid asju nagu meiegi? Ta on teistsugusest maailmast, kas pole?»

      Mara hüppas püsti. «Oh – jah. Olen kindel, et sööb. See meenutab mulle…»

      «Tore,» ütles Lydda. «Ma kavandan jumalikke snäkke.»

      «Ja mina pean asju planeerima,» ütles Mara. «Mõtleme – kohale tuleb üle kaheksakümne võluri, pluss kaks inimest koos Mr Chesneyga, ja meie. Blade, tule ja aita mul elutuba saaliks suurendada. Ja veel sinu isa riided…»

      Järgnes palju sebimist. Derk kõndis enamasti sellest lihtsalt läbi, pomisedes: «Sellest peab olema väljapääs!» ja tehes kõiki oma tavalisi asju nagu loomade toitmine ja nendega jalutamine, kohvipõõsaste niisutaja töölepanek, Sõbralike Lehmade lüpsmine ja oma katsete ülevaatus, kui kõik teised ringi tormasid. Blade mõtles üsna pahaselt, et isa paistis liiga palju lootvat Shona abipakkumisele. Derk ei tulnud maja lähedalegi enne, kui Blade ja Mara aeda nihutama hakkasid.

      Selleks ajaks oli peaaegu pime. Blade ja Mara olid püüdnud sirutada maja, et teha keskosas ruumi suurele saalile. Shona otsustas, et nad vajavad ka saali viivat marmortreppi, ja istus tavalisele puutrepile, tehes jooniseid käsipuude kaunistuste jaoks ja visandades riideid, mida Derk kandma peaks. Aga enne, kui maja oli pooltki nii pikk nagu vaja, kostis kõikjalt hirmutavat raginat. Kit möirgas hoiatavalt, Don ja Elda tormasid majja ja leidsid, et katuse keskosa vajub sissepoole, pillates kive nagu kuusekäbi soomuseid. Samal ajal kriiskas Lydda, et köök langeb sisse, ja Shona karjus, et uus marmortrepp kõigub. Blade ja Mara pidid maja üles upitama ja asja uuesti läbi mõtlema.

      «Pange kõik välja terrassile,» soovitas Kit, «ja tehke nii, et vihma ei sajaks. Siis saavad greifid aidata toidu serveerimisel.»

      See on peaaegu ainus abi, mida Kit on pakkunud, mõtles Blade süngelt, ja Kit ütles seda vaid sellepärast, et ta oli liiga suureks kasvanud ega tundnud end enam majas kuigi hästi. Vähemalt Don ja Elda olid köögis abiks. Või ei, Blade teadis, et ta oli tegelikult Kiti vastu ebaõiglane. Pärast seda, kui Blade ja Mara olid laiendanud terrassi suureks kiviplatvormiks, mis ulatus peaaegu poolde õue välja, hakkas Kit sellele kõiki maja laudu ja toole tirima. Blade oli Kiti peale pahane, sest ta teadis, et greifid plaanitsevad midagi. Ta oli näinud kõiki viit, isegi Lyddat – ja Callette’i, kes põhimõtte pärast peaaegu kunagi ei teinud midagi, mida Kit tahtis – hämaras Kiti ümber salajasse kobarasse kogunemas. See tegi Blade’ile haiget ja tekitas tõrjutuse tunde. Greifid olid lõppude lõpuks ju ta vennad ja õed. Enamasti see tunduski nii. Kuid oli aegu – nagu see, ja peaaegu alati Kiti eestvedamisel – kui greifid tõrjusid kõik ülejäänud neist eemale. Blade vihkas seda.

      Nii palju perekondlikust solidaarsusest! mõtles ta, ja pöördus Marat aitama, et painutada ja sikutada hekke ja peenraid uue, tohutu terrassi ümber. «Kui me juhime selle väikese puudesalu selle nurgani…» ütles Mara talle. «Ei, isegi kui me teeme seda, peame teed sirgemaks muutma. Ma tean, et su isa vihkab aias sirgeid jooni, kuid seal lihtsalt pole ruumi.»

      Siin taganes Don terrassile, kandes klaveritooli, mille külge klammerdus Shona ja karjus: «Anna see tagasi! Ma vajan seda harjutamiseks!»

      Kit lajatas köögilaua maha ja karjatas nagu kuus häälest ära pasunat: «LAS DON VÕTAB TOOLI. MEIL ON SEDA VAJA. SA VÕID HARJUTADA KOLLEDŽIS.»

      «Ei, ma ei saa! Ma ei lähe kolledžisse, enne kui see on möödas! Ma lubasin isale!» karjus Shona.

      «Sa annad selle ikkagi siia.» Kit laskus neljakäpakile ja lähenes Shonale. Isegi selles asendis oli ta tüdrukust pikem.

      «Kas tahad kiusata, eks?» küsis Shona, vähimalgi määral kartmata. «Ma ei anna sulle seda.»

      «Arvan, et parem lahutan nad ära,» ütles Mara.

      Kuid sel hetkel saabus Derk, tormates üle aakrisuuruse terrassi ja vahtides hämarat aeda õudusega. «Mida sa ometi teed?»

      «Püüan aeda ette valmistada – mis sina siis arvad?» ütles Mara, kui Derki selja taga teesklesid Kit ja Shona ruttu, et arutavad midagi sõbralikult.

      «Pole vaja. Ma teen seda ise,» ütles Derk. «Miks pole kellelgi peale minu vähimatki kunstimaitset, kui asi puutub aiapidamisse?»

      Õhtul voodisse minnes olid kõik väga väsinud.

      KOLMAS PEATÜKK

      Võlurid hakkasid saabuma alates kella üheteistkümnest järgmisel hommikul. Kui Querida ja Barnabas Derkholmi väravateni jõudsid, võttis neid vastu vaikiv greifipaar. Need olid Don ja Lydda. Kit oli mingil põhjusel nõudnud kokkusobivat paari. Don ja Lydda olid sama vanad

Скачать книгу