Скачать книгу

George, et sa mind niiviisi usaldad.”

      „Muidugi on tähtis, et sellest keegi teada ei saaks, sest kõigepealt on tarvis pinnas ette valmistada.”

      „Mina ei räägi kellelegi.”

      Pärast väikest vaikust lausus George: „Kas ei usalda ma sind siis alati?”

      „Loodan, et teed seda ka edaspidi,” vastas Elizabeth.

      1 Charles James Fox (1749–1806), Suurbritannia poliitik, juhtis W. Pitti vastast opositsiooni. [ ↵ ]

      III

      Kolmandas linnaosas veeretas oma õhtust harjutust sooritanud Ossie Whitworth end naise pealt maha, tõmbas öösärgi alla, kohendas mütsi ja ütles: „See su õde … kui otsustaksin ta meie juurde võtta, millal saaks ta tulla?”

      Sumbunud häälel, võideldes iivelduse ja valuga, vastas Morwenna: „Peaksin kirjutama emale. Ma ei usu, et Rowellal oleks mingeid kohustusi, aga ehk on tal ülesandeid, millest ma teadlik ei ole.”

      „Muidugi,” jätkas mees, „ei saa me pidada teda majas ainult sööki hävitamas ja sulle seltsi pakkumas. Tal tuleks vaadata laste järele ning kui sina lapse saad, peab ta võtma enda peale osa majapidamiskohustusi.”

      „Ma hoolitsen oma kirjas, et see oleks arusaadav.”

      „Kui vana ta nüüd õieti ongi? Sul on nii palju õdesid, et mul ei püsi kuidagi meeles.”

      „Ta sai juunis neliteist.”

      „Ning on ta hea tervisega? Oskab teha majapidamistöid? Me ei saa endale lubada noort daami, kes kardab käsi määrida.”

      „Ta oskab õmmelda ja süüa teha ning on õppinud natuke kreeka keelt. Isa ütles, et Rowella on meie peres kõige parema peaga.”

      „Hm … ma ei saa õigupoolest aru, miks peaks üks naine oskama vanu keeli. Aga su isa oli muidugi õpetlane, seda tuleb tema auks igatahes öelda.”

      Järgnes vaikus.

      Osborne jätkas: „Peigmees nägi täna hirmus tõbine välja. Ei usu, et talle siin ilmas kauaks elupäevi on antud.”

      Morwenna ei vastanud.

      „Nüüd oleks omal kohal ütlus „arst, ravi iseennast”, ah, mis? … Kas sa magad?”

      „Ei, ei.”

      „Pruuti olen sageli näinud tänaval.” Ossie lisas mõtlikult: „Too on südikas. Vean kihla, et temasuguse punapeaga on tükk tegemist.”

      „Ta mäletas mind, ehkki oleme ainult kaks korda kohtunud.”

      „See on küll üllatav. Sul on kalduvus muuta end täiesti nähtamatuks ja sellest on väga kahju. Pea alati meeles, et oled Osborne Whitworthi naine ja võid selles linnas pea püsti hoida.”

      „Jah …”

      „Täna oli kohal päris meeldiv seltskond. Ehkki paljude rõivad olid hirmsasti ajast ja arust. Teague’i-tüdrukuid nägid? Ja toda Poldarki? Tema kuub oli õmmeldud küll pool sajandit tagasi.”

      „Ta on vapper mees.”

      Ossie otsis endale voodis mugavama asendi ja haigutas. „Tema naine näeb imelikul kombel ikka veel hea välja.”

      „Noh, aga ta ongi ju alles noor, eks?”

      „Jah, aga lihtrahva seast pärit naised vananevad enamasti kiiremini kui need, kes on kõrgest soost … Mõne aasta eest käitus ta vastuvõttudel ja ballidel kaunis väljakutsuvalt – siis, kui oli alles äsja abiellunud.”

      „Väljakutsuvalt?”

      „Noh, ta eputas, peibutas mehi – selge pilt. Kandis sügava väljalõikega kleite … Oli endast väga heal arvamusel. Küllap on praegugi.”

      „Elizabeth ei maininud seda kordagi … ehkki minu arvates ei meeldi Ross Poldarki naine talle eriti.”

      „Oh, Elizabeth …” Reverend Whitworth haigutas jälle, kustutas ainsa küünla ja tõmbas kardinad kokku. Õhtu tavapärasel moel lõpetanud, tundis ta end nagu ikka mõnusasti ja uniselt. „Elizabeth ei ütle ju kellegi kohta halba sõna. Aga tõsi mis tõsi, mingit sõprust nende vahel ei ole.”

      Morwenna ohkas. Kõige hullem valu hakkas järele andma, aga tal ei olnud uneraasugi. „Räägi mulle sellest. Mis vihavaen see Poldarkide ja Warlegganite vahel valitseb? Kõik teavad, aga keegi ei ütle.”

      „Sa püüad kala, mida minu tiigis pole. Tean ainult, et see puudutab kuidagi armukadedust ja rivaalitsemist. Elizabeth Chynoweth oli lubatud Ross Poldarkile, kuid abiellus hoopis tema onupoja Francis Poldarkiga. Mõne aasta pärast sai Francis kaevandusõnnetuses surma ning Ross tahtis jätta köögitüdruku, kellega ta vahepeal oli abiellunud, sinnapaika ja võtta Elizabethi. Paraku ei tahtnud Elizabeth sellest kuuldagi, vaid abiellus George Warlegganiga, kes oli … koolipõlvest peale olnud Rossi verivaenlane …” Ossie hääl hääbus kiiresti, nagu liiguks ta tunnelisügavusse.

      Voodikardinate vahele jäänud pilust vaatas Morwenna tuppa langevaid kuuvalguse vihke. Baldahhiini all valitsevas pimeduses ei näinud ta õieti oma mehe nägugi, kuid teadis, et veel mõni hetk ning too magab, lamab järgmised kaheksa tundi oimetuna selili, suu laialt lahti. Ossie hingas küll häälekalt, aga õnneks ei norsanud.

      „Ja mina armastasin Drake Carne’i, proua Poldarki venda,” sõnas Morwenna poolihääli.

      „Mis? Mida sa … ütlesid?”

      „Ei midagi, Ossie. Ma ei öelnud midagi … Miks Ross Poldark ja George Warleggan teineteist algselt nii kõvasti vihkama hakkasid?”

      „Mis? Oh …ma ei tea. See oli enne minu aega. Aga nad on ju nagu jää ja tuli, eks? See on kõigile selge. Mõlemad on paindumatud, aga erineval põhjusel. Poldark ilmselt põlgab Warlegganit tolle madala päritolu tõttu ega vaevu seda alati varjama. George on paraku mees, kes ei anna sääraseid asju andeks … Kas ma ennist palved lugesin …?”

      „Jah, Ossie.”

      „Sina peaksid ka innukamalt palvetama … Ja tuleta mulle hommikul meelde,” lausus mees. „Mul on ristimine … kell üksteist … Rosewarne’id … mõjukas perekond.” Nüüd hingas ta sügavalt ja ühtlaselt. Ihust ja hingest lõdvestununa. Pärast seda, kui Morwennaga abiellus, oli Ossie tundnud end erakordselt hästi. Ei mingeid väikelinnas elava ja kirikuringkondadesse kuuluva himura leskmehe kiusatusi enam.

      „Ma armastan ikka veel Drake Carne’i,” ütles Morwenna oma õrna leebe häälega nüüd juba valjusti. „Ma armastan Drake Carne’i, ma armastan Drake Carne’i, ma armastan Drake Carne’i.”

      Mõnikord suutis ta niiviisi korrates tunni või kahe pärast rahuneda ja uinuda. Mõnikord mõtles ta, et Ossie võib ärgata ja teda kuulda. Aga mees ei ärganud kunagi. Võib-olla ärkas palju miile eemal hoopis Drake Carne ja kuulis teda.

      IV

      Vanas Killewarreni härrastemajas olid kahekesi oma magamistoas pruut ja peigmees. Pika rohelise negližeega Caroline istus voodiserval; avarat siidsärki ja pükse kandev Dwight segas mõtlikult tuld. Caroline’i väike mops Horace, nende esimese kohtumise põhjus, oli viidud toast välja, piisavalt kaugele, et tema proteste kuulda ei oleks. Esimestel kuudel oli ta olnud Dwighti peale raevukalt armukade, aga Dwight nägi vaeva ja võitis tema poolehoiu ning viimastel nädalatel oli koerake hakanud leppima tõsiasjaga, et perenaise tähelepanu ei kuulu üksnes temale.

      Nad olid tulnud koju, sest kuhu mujale nad oleksidki pidanud minema. Killewarren oli olnud nende ühine kodu sellest ajast peale, kui Dwight naasis kuhtunud inimvarena Quimperi vangilaagrist. Caroline oli nõudnud, et mees tuleks sinna, kus tal on võimalik tolle eest hoolitseda. Nende kuude vältel olid nad küll trotsinud üldtunnustatud tavasid, ent püsinud seejuures ometi teineteisest sel määral lahus, et isegi kõige pepsimatel naabritel poleks olnud neile midagi ette heita.

      Aga ega nad lähtunudki üksnes moraalsetest

Скачать книгу